neljapäev, 13. november 2008

Kõrvad ikka veel lipendavad

Tuvastasin, et olen üle arvukate aastate viimaks jõudnud füüsilise treeninguga faasist "töötan, et asjad hullemaks ei läheks" mingisuguse vormiparanemiseni.
Ma nüüd lausa jooksen mäest üles - nii et näen asja juures välja nagu jooksev inimene, ja mitte nagu legendaarne kiirhiilija.
See tõstab tuju küll.

Muidu on nii, et korra loomine ümbruses aitab kah hingerahu kasvule kaasa. Isegi kui koristamisesse suhtuda nii vaenulikult nagu mina. Isegi kui noorem põlvkond kõik kahe tunniga jälle segi keerab. Isegi kui tegevuse käigus tunnen kohutavat masendust, viha ja tüdimust.
Tulemus on vaeva väärt.
Iga väike liigutus laga alistamise nimel on vaeva väärt.
Ja pooleteise tunniga jõuab hämmastavalt palju korda luua.

Keegi nutikas kommenteerija pakkus mulle kõvade kukkumistega elu tunnustuseks lause "Teiste vigadest õppida on nagu vatist majas elada". Mõtlesin järele. Toimib. Tundub küll jube soe ja turvaline, aga esimese vihma järel on ainult mingi märg narts ja uputus.
Asja juures on mitterõõmustav see väike asi, et kogu mu võrgupäeviku mõte kadus seega hundi kurku. Nagu... Maha äng?!
Kuhu maha? Kelle taha täpselt? Ja kuidas minu rüselused ängiga kellelegi teisele midagi ütlema peaks?!
Aga võib-olla ma aitan iseennast oma heietustega.
Asi seegi.

Kommentaare ei ole: