teisipäev, 31. märts 2009

Küll ma olen hea ja tark

Ikka ja jälle näen, kuidas inimesed ajavad suust või arvutiklahvidest ohtrat möla välja, kuigi neil mitte midagi uuepoolsetki öelda ei ole ja mitte miski sellest maailmas paremaks ei lähe.
Ma ise teen ka vahel nii, aga vähemalt ma kustutan need postitused hiljem ära.

Sõnad on vägevad, aga sõnad iseenesest ei ole teod.
Kui on vaja midagi ära teha, siis teen tegelikult, mitte ei räägi sellest viimsepäevakolmapäevani. Lõppematu sõnadevool ei rahusta murelikku hinge ligilähedaseltki nii palju kui mõned lihtsalt ära tehtud teod
Lobisemine on muidugi hea, sotsiaalne suhtlus jms, aga lamisemine mitte. Nende vahel annab vahet teha väga lihtsalt: kui mulle vastatakse varmalt ja innuga, ma lobisen. Kui vastused puuduvad või on väga väheinnukad, ma lamisen (või on mu vestluspartneril mingid muud mured mõttes). Nii ehk teisiti on vastuste puudumise korral kaval vait jääda. Sest sel juhul pole tegu enam vestluse vaid tont-teab-millega.
Teate, loll on loll olla, aga kõige lollim on ikkagi ise oma lollusest mitte aru saada.

/Ma muidugi reserveerin võrgupäevikule erandolukorra, sest see on juba olemuselt monoloogiline, mitte dialoogiline. Aga täiesti mõttetut juttu ei tasu sinna ka panna. Mis sest maailmast ikka risustada

reede, 27. märts 2009

Kuul-pähe-tiheda nädalavahetuse eel


Vahel, kui asjad ei suju kõige paremini ja kõik sõnad, mille ma kuhugi endast maha jätan, ei olegi puhas kuld ja teised inimesed ei laula mulle oode teemal "küll sa oled tark ja küll sul on alati õigus", tahaks küll, et oleks keegi, kes patsutaks ja kallistaks ja ütleks, et see kõik ei ole ju üldsegi oluline. Sa oled lahe piisavalt.

Praegu ma olen sunnitud seda endale ise ütlema, ja patsutamise asemel annan ma endale mandleid ja kalasalatit ja kommi (et ei osta maiustusi? Jah, tore. Aga kui kingitakse? Siis minu tahtejõud küll välja ei kanna, vabandust.) Ja see ei ole pooltki nii hea, kui kehaline kontakt, tegelikult on see halvem kui üldse mitte midagi ja sihukesed hädised enesehaletsuslikud hetked tuleks lihtsalt endast välja treenida ja töötada, aga....
Aga alati ei viitsi.
Just praegu ei viitsi.
Ja ainult selleks, et oleks keegi, kes patsutaks, kallimat ka otsima hakata ei tasu. See keeraks lõpuks kordades suurema jama kokku kui iseendapatsutamisest vabanemine väärt on.
Kui kedagi teist patsutamas ei ole, kõlbab iseenda patsutamine küll, aga enda patsutamine söögiga on libe tee - patsutad liiga palju ja pärast vihkad ennast vale kehakuju pärast. (Naah, ei vihka, loomulikult ei vihka, aga noomid, noh.)

**************************

Täna tabas mind muide esimene "Lihalihaliha! Andke LIHA!"-atakk paastupidamise jooksul. Kusjuures naljakal kombel ei tahtnud ma mitte hakklihakastet ega hautatud loomaliha ega isegi mitte kanafileed või muid selliseid häid asju, mida ma muidu armastan, vaid atakk leidis aset suitsuvorsti peale.
Üldiselt mulle isegi ei maitse suitsuvorst. Ma söön seda küll, kui ema külmakapist leian, aga pika hambaga. Ma muidu eriti vorsti ei söö, toorvorstid välja arvatud, ja nüüd lapsed poes nõudsid. Ning ma kujutasin suistuvorsti endale ette. Selle lõhna ja maitset ja kuidas see hamba all tundub. Siis kujutlesin maksavorsti. Ooooo! Siis maksapasteeti. Siis (ja see on juba tõesti üle võlli) lihapirukaid.
Ja ma igatsesin lihatoodete järgi nii kangesti, et mind siiamaani üllatab, et ma kiusatusele järele ei andnud ja ei toppinud suud koju jõudes lastele ostetud vorsti täis.

Aga ei toppinud. Ma olen natuke taastanud oma kehakuju kunagist siredat joont, aga ainult natuke.
Üldiselt on nii, et ma ei tohi päevas liiga palju arvutis olla. See tõmbab koheselt söögiisu üles. Aga mul on
* päris ilmne sõltuvus
* kirjutav töö
* Beleriandi organiseerimine ilma arvutita üldse ei edeneks ja
* pool vabaajameelelahutustest tulevad ju kah läbi selle asjaduse. Võrgupäevik muuhulgas.

Nii et... kel määratud on hukka minna...
(Aga ma ei loobu, mul on visa loomus tegelikult.)

teisipäev, 24. märts 2009

Aruanne + sotsiaalne suhtlus

Ma olen loomult üksildane. Alguses ei olnud ma üksildane mitte niivõrd eelistuse kui olude tõttu, aga inimene teatavasti õpib ja ennäe, 15 aastaga kohanesin üsna ära. Siis veel viis-kümme aastakest otsa ja olude pealesunnitud olukorrast sai eelistus.

Tõenäoliselt on see üksildase staatus kusagil minu isiksuse süvakihtides. Ma täpselt ei tea, kus, aga alguse sai see lasteaiast ja lippas sujuvalt kuni ülikooli katkestamiseni välja. Ma pole kunagi olnud see tegelane, keda keegi aktiivselt kiusaks ja põlastaks. Paar üksildast kogemust põhikoolist välja arvatud, ei ole ma isegi tundnud, et mind aktiivselt välditaks.
Aga kuidagiviisi juhtus mu lapsepõlves alati - ja ma pean silmas, alati ja igal pool, lasteaias ja aeroobikaringis, korvpallitrennis ja koolis, lastelaagris ja loomaaiaringis - nii, et ma olin see subjekt, kel oli üks kuni paar head sõpra (kes samuti ei kuulunud antud ringkonna koorekihti) ja teistega ma lihtsalt ei suhelnud. Nagu ei sobinudki või nii. Kes tundus olevat liiga alumine kiht ja kes tundus olevat liiga ülemine kiht, vahet polnud, tulem oli üsna üks - kui vältida sai, ei teinud ma nendega juttu. Ülemist kihti pelgasin, alumist põlgasin /individuaalsetel põhjustel, mitte üleüldiselt, aga alumisse kihti sattuvadki paraku need, kel on mingi veider omadus ja kes seetõttu tõmbavad negatiivset tähelepanu/.

Noh, aga ma sain asja käigus vanemaks ja vanemaks ja muidugi keskkoolis kartsin ma ülemist kihti juba oluliselt vähem ja alumine kiht tundus ka kuidagi normaalsem ning omasem. Pealegi tegelesin ma selliste hobidega, mis eeldasid suulist suhtlust (väitlemine ja näitlemine).
Niisiis olin ma ülikooli alguseks omandanud täiesti normaalsed suhtlemisoskused, ja kuigi ma ikka veel, 29 aasta vanusena, olen täiesti võimetu pidama mingisugustki pealiskaudset vestlust inimestega, kellele mul midagi öelda pole, saan ma siiski öeldud kõik, mida mul öelda on - ja üsna kellele tahes.

Aga ma eelistan elada omaette (omaette lastega siis praegu).
Ma eelistan aega viita ka omaette (või siis mõnede lähemate sõprade seltsis).
Ma käin kinos kõige meelsamini üksi, ma käin võimaluse korral üksi teatris, üksi jooksmas, ma suudan tööd teha kõige paremini üksinda (see hõlmab nii koduseid töid, mu tekstiloomet kui muid pingutust nõudvaid ettevõtmisi, mille eest vahel ka raha saab), ja minu ideaalne reedene õhtu hõlmab head jutukat, rohelist teed ning rahu ja vaikust.

Ja sellest kõigest hoolimata: millise uskumatu laengu annab nädalavahetus täis sotsiaalset suhtlust!
Nädalavahetuse aruanne

* külastatud üritusi: 3
* neist sünnipäevi: 2
* Beleriandi koosolekuid: 1 (tõhus ja lõbus, neid peaks ikka tihemini pidama. Resultaadiks suhteliselt valmis lossihaldjate süzheeliinide ja rollide kontseptsioon)
* haigusi üles korjatud: 2
* kõrgeim (loe: ainus mõõdetud) palavikuskoor: 37.5
* lapsi isadele näidatud: 1
* paastu rikutud: 1 kord (see oli mõtlematu ning täiesti automaatne liigutus - laps istub, poolik kohuke käes ja silmad klaasistunud, jääb kohe magama. Kahman kohukese ja topin endale suhu, enne kui meenub: pagan, paast! Söön kohukese ikkagi ära, sest selle bussipõrandale sülitamine ei tule ka kõne alla)
* kulud: enneolematult madalad. Olgu õnnistatud mõte kirjutada Beleriandi eelarvesse sisse kokkusaamiste sõidu- ja toidukulud!

Ja teate, kuigi ma tulin tagasi palavikuga, nõdra, väriseva ja haigena, andis nädalavahetuse sotsiaalse suhtluse küllus mulle sellise sõbraliku müksu tagapiirkonna pihta, et juba teist päeva tundub elu väga ilus, tulevik roosiline ja jaks (vaimne) piiramatu.
Nii et sotsiaalne suhtlus on mesikook ka erakuile, teistest rääkimata.
Tore asi see suhtlemine.
Muide, ma tahtsin pilti, kus peal oleks nii LOSS kui HALDJAS ja mitte mingisugune Angband. Aga noh, asi seegi halval ajal - ja meil on majanduskriis ja muud pühad asjad parasjagu, nii et halb aeg piisavalt.
Muide, osa 16 Supernaturali 4. hooajast on tõeline komm kõigile sadistlikele fänntibidele. SQUEEEE! Tähendab, alates 11. osast (tegelikult 10., aga see ei loe, sest 10. oligi imelik ja keskpärane osa) on iga osa olnud eelmisest parem ja vähemalt 4.11 oli täiesti hea osa sealjuures. Squeeee! SQUEEEEEEE! SQUEEEEE!

teisipäev, 17. märts 2009

Oh aeg!

Kas ma ütlesin, et mu lugu on valmis?

EI ole.

Paistab, et mul on olemas esmane mustand.
Ja et ma olen endast pisut liiga kõrges arvamises olnud.

Paastuaruanne


Nii, ma siis annan aru oma paastu kulust siiamaani.

Ausalt.

(Aus on väga raske olla, sest see ei näita mind heas valguses, aga noh...)

1. Ma sõin kaks korda juustu. Ühe korra jalutades poest tagasi ja kõht oli kohutavalt tühi ja juustupulgad nii mugavad võtta, ja teise korra peedisalatis. Juust oli salatis, mitte mina.

2. Salaja ma ikkagi lootsin mingit figuuriparanemist, kui paastumist alustasin. Aga kuna ma ei keelanud endale ära martsipani ega tiramisu-mandleid ("Kalevi" toode) ega hulka muid erinevaid maiustusi, vahvleid ja pannkooke ja margariiniga keeksi, majoneesi, söömist pärast kella seitset, ega piiranud ka toidukoguseid mingil moel, siis pole ma alla võtnud poolt kilogi ja mu reied (vaatab neid murelikult) näevad välja nagu joonia sambad. Igatahes nagu midagi, mille peale võib asetada kivist katuse ja eeldada, et see ei kuku maha.

3. Te mäletate midagi sellest, et kala ja muna ei söö ühel päeval?
Hea küll, keerutamata: ei tulnud välja.

4. Kuigi ma söön iga päev vähemalt ühe keskmise kaalika või nuikapsa ja 3-4 erinevat puuvilja (+4-5 korda nädalas on mul aedviljadepõhine soe toit laual), ei ole ma märganud mingit paranemist ka naha regioonis. Kui nüüd veel kord siiras ja aus olla, siis - selja peal oleks nagu rohkem punne kui 3 aasta jooksul ette on tulnud.

5. Mul pole eelnevalt loetletud kurbadest asjaoludes hoolimata plaanis paastumist katkestada. Küll aga pean vist ära keelama maiustused. S.t. KÕIK maiustused, mis pole isetehtud.
Muidu läheb asi ikka väga käest ära.
Kella 7 järel söömine tuleb vist ka vetostada.
/nutap

***************************

Muidu on nii, et lõpetasin jutu sisu kirjutamise. Paar korda läbi kirjutada-toimetada ja ongi valmis. Mõned inimesed saavad jälle kirjanduslikke kingitusi =D

pühapäev, 15. märts 2009

Välitegevus



Allaveeremisenesetunde vastu on alati hea välja minna. Välja nagu õue.
Veel parem, kui sul on idee, mida seal väljas teha (alati on lihtsam, kui tegu on kellegi teise ideega, sellega saab pehmelt ja omapoolse minimaalse pingutusega kaasa minna. Uskuge mind, ideedega kaasaminemine tasub vaeva, kui need pole just otseselt suitsiidsed ideed). Lükkab elu käima mitte ainult liikmetes vaid emotsioonides ja ajus samuti.

Tehkem asju. Nagu autokummide sees mööda traati sõitmine. See oli väga lõbus.

Mul on väga veider perekond (kui ma üritaks neist sihukest klassikalist perekonnalugu kirjutada, tuleks see kohutavalt paks ja keegi ei usuks, et tegu on reaalse perekonnaga. See oleks hullem kui J. Irvingu romaanides, ausõna - aga teate, mis on veel veidram? Mul on tunne, et absoluutselt KÕIGi peredega on samamoodi. Ma ei tunne ühtegi normaalset peret.)
Aga nendega on meeldiv.

Üks inimene neist, kes pildil, on mu vend. Ma ei ütle, milline.
Te ikka teate, et piltide peal saab klikkida, et nad normaalsesse suurusesse kasvaks?

neljapäev, 12. märts 2009

Ärge seda lugege!

Te lugege seda pealkirja seal kõige üleval kollases kirjas, ja siis alumist, peatükipealkirja.

Ja tõesõna, enamasti ma pean sellest ülemisest rohkem või vähem kinni, aga täna, mu sõbrad, kui te ei taha ängi, lugege midagi muud. Minge ära siit!


Sest täna ma tahan rääkida asjadest, millest enamasti ei räägita, mis on vaiksed ja salajased ja millest naised üksteisele üle kohvikruusi otsa vahtides poole lausega üle libisevad nagu poleks tegu millegi erilisega.


Ma tahan rääkida perekondadest. Ja emadest. Ja lastest.


Ja enamasti te tunnete mind nägu- ja nimepidi ja kui te tahate tulla mulle ukse taha ja hakata sõimama ja tänitama ja küsima, milleks mulle üldse lapsed, kui ma nendega ümber käia ei oska; või miks nad ei ole nii ja nii oivalised kui nad peaksid olema ja mis neil täpselt täiusest puudu on; või miks mina pole ligilähedaseltki nii oivaline, kui ma peaksin olema, tont sellega, eks te siis tulge.


Ma ei usu, et ma olen ainulaadne.

Ma arvan, et minusuguseid on palju.


Ka neist asjadest peab vahel rääkima.

Kui ma olin väike, tahtsin ma saada palju lapsi. Ma kahtlustasin juba umbes 12-aastasena, et meestega saab mul raskusi olema (vaata ette, mida sa soovid, sest soovidel on kombeks täituda – ja ma soovisin seitset last umbes viielt erinevalt mehelt, kes kõik oleks nägusad ja armastaks mind mingil hetkel), aga ma tahtsin palju lapsi.

Ma ei hakka joonistama seda täpset kujutluspilti, mis mul oli: kaksikuid mulattipoisse, kellele mu lapsepõlvemina pani nimeks Makarov ja Kalashnikov ja neist vanemaid ükshaaval sündinud tüdrukuid, mõlemad suurte leekivate silmadega, mis pärit erinevatelt lõunamaa meestelt, ja nemad pidid nimeks saama Aphrodite ja Kleopatra, ja siis veel poiss nimega Tiiger ja keegid veel.

Asja mõte oli umbes selline, et mina olen (suhteliselt) noor ema võluvate lastega ja vanemad lapsed aitavad hoolitseda nooremate eest ja vahel käivad isad külas ja viivad kogu selle lõbusa puntra kohvikusse ja loomaaeda ja mina saan sel puhul päev otsa teha, mida tahan, eelistatavalt ajada ringi noore suuresilmalise blondi kallimaga ja kirjutada pakse põnevaid raamatuid.


Kui nüüd lahutada sellest pildist kõik need vanad ja uued kallimad jääb ikkagi väga sile ja voolujooneline nunnusus, kus kõik üksteist arrrrmastavad ning usaldavad, sest me oleme ju perekond.

Ja teate, miks see nii ei ole ja miks see ei tööta ja miks ma vahel ulun nagu surev koer kell 8.04 hommikul esikus? Sest mina ja mu lapsed, me oleme perekond, me olemegi perekond, aga mitte see „arrmastus ja õnn“ Hollywoody lastefilmi perekond vaid perekond selles mõttes, mida see sõna tegelikult tähendab.


Perekond“, mu sõbrad, on inimesed, kes elavad koos. Enamasti elavad nad koos seepärast, et see on odavam ja lihtsam kui muud võimalused, ja sageli neil muud tõsiseltvõetavat võimalust ei olegi.


Ma ei saa täpselt aru, mis on fataalselt valesti, aga ma tean, et miski kuskil ON fataalselt valesti. Ma arvan, see „kuskil“ on väärtushinnangutes ja ühiskondlikes arvamustes sellest, mismoodi elatakse ja mis on perekond.


Ma ei kahetse üldse, et mul on lapsed. Lapsed meeldivad mulle, tõsi mitte kogu aeg, aga mulle meeldib mõelda endast kui emast ja see, kuidas väike laps süles tundub, kuidas ta lõhnab ja kuidas ta maailma vaatab ja omi järeldusi teeb, on hurmav.


Aga siis ühel hetkel ei ole ta enam väike ja nunnu, temast saab pikajalgne jurakas, kes millegipärast ikka veel sülle tahab ronida, kuigi tema taguots on kõva ning juba kümne sekundi pärast sureb see jalg ära, mille peal ta istub. Ta katab oma pikkuse tõttu ka mu vaatevälja kinni, nii et teda süles hoides ei saa teha mitte midagi muud kui lihtsalt teda süles hoida ja ebamugavuse käes ohkida.

See on nagu kutsikaga – alguses on ta väike ja nunnu ja siis suur ja tülikas. Aga mulle meeldivad suured tõsised koerad ja mulle meeldivad suured asjalikud lapsed, mulle meeldivad teismelised, mulle meeldib nendega rääkida, nad on minu jaoks huvitavad, ma ei jõua ära oodata, mil mul viimaks teismeline kodus on.

Mis mulle ei meeldi on see vahepealne etapp, kuskil 3-9.

No ei meeldi, mis ma teen.

Laps ei ole selles süüdi, et ta on vanuses, kus ta on põhiliselt tüütu ja tülikas ja hävitav. Mina ei ole süüdi, et laps on vanuses, kus ta on põhiliselt tüütu, tülikas ja hävitav.Või olen?


Tavaliselt on ju emad süüdi?


Kui ma olen talle öelnud, mida tuleb teha ja ta seda ikkagi ei tee, on see ikkagi minu süü, sest mina olen teda järelikult valesti kasvatanud. Kui ma saadan ta kodunt ära, sest ma ei saa koristada, kui tema sealsamas raamatut loeb, on see vale, sest ta peaks ju ise koristama ja õppima tööd tegema jne. Aga kui ta on siin ja ma ütlen talle korra ja teise ja kolmanda ja kaheksanda, ja ikkagi vedeleb ta maas ja loeb koomikseid, kujuteldamatu laga kasvamas kahel pool, ees ning taga, kuni ma hakkan röökima, siis pagan võtaks, on see ikkagi vale, sest laste peale ei tohi karjuda ja ma olen ikkagi halb ema.


Ja kui ma midagi ei tee, ise ei korista ja teda ka ei sunni, toimub uskumatu. Ma olen näinud majapidamisi, kus koristatakse kord nädalas ja asjad on üsna normaalsed ka kuuendal, koristamiseelsel päeval. Ma ei tea, mida on need inimesed oma lastega teinud.


Minu korter näeb kolmandal päeval välja nagu oleks seal üle käinud maavärin, ja ma ei liialda.


Me ei räägi siin lihtsalt sellest, et kuhu asi käest kukub, sinna ta ka jääb, ma räägin siin sellest, kuidas ka oma õigetes kohtades olevad asjad kistakse välja, et „vaadata“ või „proovida“ ja „ma koristan kõik ise ära“ ja pärast on umbes ¾ kuidagi tagasi topitud ja ¼ vedeleb kappide ning laudade all.


Ma räägin sellest, kuidas ma nädalate kaupa ütlen: ära too koju rohkem kui 3 koomiksit – ja raamatukogust tuleval lapsel on neid kaasa 13. Ja kuidas ma siis nädalate kaupa ütlen „pane need kindlasse kohta riiulis ja loe ükshaaval“, ütlen seda liialdamata 2-4 kora päevas, ja siis, kui laps on lasteaias, korjan ma põrandalt viis-kuus-SEITSE-KÕIK NEED KOLMTEIST raamatukogukoomiksit, osad neist lagunenud kaaned-sisu eraldi faasi, ja panen need riiulisse, mõeldes, et ma pean ostma uue läbipaistava teibi, et need kõik enne tagastamist ära parandada.


Panen riiulisse, kust, nagu ma siis märkan, on millegipärast välja võetud raamatud, mida ma kedagi kunagi lugemas pole näinud, ja siis osad neist selg taga, lehed eespool, tagasi topitud. Osad jäetud tagasi panemata.

Põrandalt korjan ma jälle

ja jälle

ja jälle

mingeid kujundijoonistamise abilisi, sihukesi plastmassist joonlaua moodi jurakaid, kus sees on looma- või rombi- või ringikujulised augud. Ma mäletan nurumist, kui väga ta neid endale tahaks ja ennast kuskil neljandal nurumiskorral mõtlemas „v-o on see hea käeharjutus, ja kui ta ta tahab, siis tegelikult olgu tal siis ka selline joonistamisvõimalus olemas, kunstikalduvustega nagu ta on“ ja ostmas, ja ma mäletan end neid jurakaid umbes 50 korda lugematute nädalate jooksul maast üles korjamas ja nende kasti tagasi panemas.

Ma mäletan ka ühte-kahte korda, kui neid sihipäraselt kasutati. Ühte. Võib-olla ka kahte.


Ma pakin kokku lapse ujumisasju ja leian koti põhjast tühja noodimapi alt kokkukäkerdatud muusikakooli noodi. Ma küsin, miks see käkrus on.

„Sest see oli märg“

Ja miks ta siis käkrus on?

„Sest ta oli nii õrn ja ma arvasin, et ta läheb muidu katki.“

Ja ma ei oska ja ma ei suuda ja see on nii idiootne vale, et ma tahaks minna ja uputada ära kas ennast või last, ei teagi kas seepärast, et laps valetab end nii lolliks või seepärast, et ta peab mind nii lolliks, et ma midagi sellist uskuda võiksin, ja ma karjun, ja võtan juukseharja ja löön sellega oma last, sest ma olen juba 20 minutit üritanud teada saada, miks noot ei ole noodimapis ja miks ta on käkrus ja ma võin temaga rääkima jäädagi, ilma et midagi muutuks ja ma midagi teada saaks. Ja ma ei taha olla vanem, kes lööb oma last ja mul on nii häbi, aga ma olen lapse peale nii vihane, et ma tahaks lüüa teda veel ja veel ja veel ja ainus põhjus, miks ma seda ei tee, on see, et ma ei taha olla see inimene, kes peksab oma last.


Mitte see pole põhjus, et mul oleks lapsest kahju. Ei ole. Ma olen tema peale nii vihane loll ja lohakas olemise pärast, et pea käib ringi. Vihane sellepärast, et tema käitumine näitab, kuidas mina olen ta sihukeseks kasvatanud. Vihane sellepärast, et ta on elus näide sellest, kui kõlbmatu lapsevanem ma olen.


Mul on kahju hoopis iseendast. Et ma olen sihuke vilets ema, kes ei oska lapsi kasvatada ja minu pärast, minu lapsekohtlemisoskuste tulemina oleme me kõik õnnetud ja keegi ei suuda midagi parandada ja kõik need lapsevanemakoolitused...

Emake maa, kes neid õieti korraldavad? Millele nad mõtlevad? Kust kuradi kohast peaks ma saama raha mingiks lapsevanemakoolituseks? Või rahast rääkimata, kuhu kuradi kohta peaks ma panema oma lapsed, kui mul on vaja kuradi teises linnas lapsevanemakoolituses käia?!

Neil, kel on sellist koolitust vaja, ei ole selleks võimalust. Need, kel on võimalus, on juba nagunii priviligeeritud seisus, sest nad saavad seda endale lubada, niisiis on nad ilmselt keskmisest jõukamad ja keskmiselt lapsehoidjarikkamad ja mis kuradi probleemid neil üldse on, mida lahendada, ah?!


Kui keegi teine tahaks mu lastele liiga teha, teha neile haiget, varastada nende tulevik, ma paluks neil pigem mind ennast elusalt tuleriidal ära põletada, ja ma mõtlen seda tõsiselt, ma olen selle üle mõelnud, ma olen hullemalegi mõelnud.


Aga kui ma ise seisan oma lapse ees, kortsus noot käes, tahaks ma ta oma käega maha lüüa, sest ta... on selline nagu ta on. Ja mind ei huvita tulevik, sest olevik on piisavalt hull ja igalt poolt vaatavad vastu mineviku vead ja ma isegi ei tea, millised neist just, sest ma ei tea, mis olid vead ja mis olid õiged teod. Ilmne on, et resultaat on igatahes halb, nii et kusagil pidid vead olema, kas ei?!

Ja ma ei ole ainuke.


Ma tean, ma vahel olen teiste emadega ka rääkinud.


Kusagil on sileda särava majaga perekonnad, kus mõõdukas vaidlus sünnib ehk sellest, et laps saabub 20 minutit kokkulepitust hiljem koju. Need pered on olemas, ma olen neid näinud.

Ja siis on need teised perekonnad, keda ma tunnen. Mis on nagu minu oma pisike pere. Kus kiindumus ja põrgu on ühes vihuris koos ja mitte keegi ei oska midagi paremaks teha, sest kõik ju annavad nagunii oma parima ja sina oled see, kes on süüdi, sest sina peaks ju olema täiskasvanu ja teadma paremini ja oskama paremini.

Sittagi ma oskan.

pühapäev, 8. märts 2009

Paastust ja temperamentidest

Täna hommikul ärkasin üleni valutavate lihaste ja silmituksvõtva näljaga.
See on mitme päeva erinevate kehaliste harjutuste tekitatud lihasevalude kuhjumine ja mitme päeva harjumus pista nahka tubli 200-300 g martsipani päevas (mida ma eile juhtumisi ei teinud ja nüüd mu kõht kaebles hommikul).
Ja kohati hüplevad peas täiesti provotseerimatud mõtted lambalihast, loomalihast, kanalihast, kotlettidest ja lambavorstidest. Mõtted, mis tulevad tuulest ja lähevad koos sellega (ning tahtejõust taganttõugatult).
Aga (margariiniga tehtud) lehttaignapirukad kahtlemata vähendavad mu igatsust liha järele.
(Rammus toit hoiab elu sees ja ülemäärase kumeruse piha kohal paigal. Vabanedes teisest läheks ilmselt ka esimene, ja ma pole veel kindel , mismoodi on kõige otstarbekam toimida).
Ja ma söön ikka veel piima ja kala ühel ja samal päeval.
Muna olen pagendanud omaette päevadesse, mis sisaldavad mõnevõrra vähem piima kui kalapäevad :D.

Karjusin täna natuke laste peale, kes ei suuda jagada pirne ega aru saada, et banaanikrõpsude tualettlauale laiali valamine ei ole hea tegu.
Siis mõtlesin, et kuskil on inimesed, kes räägivad üksteisega lahkelt ja viisakalt ega karju kunagi. Ja mingil moel sain mina sellega ka hakkama, kuni kumbki mu laps oli alla 2 aasta vana.
Või noh, vähemalt ei karjunud ma kurjalt, vaid röögatasin vahel niisama, tähelepanu tõmbamiseks ("Ettevaatust, kapiuks!" jms).

Kui mu vanaema /jah, seesama vanaema, kellele ma oma igaveseks häbiks kätega kallale läksin/ mõnd sellist hoiatavat röögatust pealt kuulis, saabus ta kohe noomima, seletades, kuidas laste peale ei tohi kunagi karjuda ja neile peab kõik ilusasti ära seletama. (Mainin viisakuse pärast ära ka selle, et tema arusaam "seletamisest" üle kaheaastastele on "korda hästi palju kordi ja üha kasvava helitugevusega üht ja sama asja, pistes vahele mõned halvustavad märkused sihtmärgi ja talle kalliste inimeste teemal ning mõned fataalsed ennustused à la "Sellest lapsest saab üks sita iseloomuga tüdruk!"")
Teda ei huvitanud minu vastused, nii et ega ma palju midagi vastanudki, aga ma olen siiamaale veendunud, et kui mu laps on kummargil avatud kapiukse all ja hakkab tõusma, ei ole mul aega talle ilusasti seletada, et tema pea kohal on lahtine uks ja sinna vastu pea ära lüües saab kõvasti haiget.
See selleks.

Ükspäev ma mõtlesin oma vanaema manitsuste üle sügavamalt järele. Ja jõudsin otsusele, et tema soovitused ennast vaos hoida ei päde eriti. S.t. loomulikult ma püüan end omaenese tarkusestki vaos hoida, aga kui see nõuanne tuleb daamilt, kes 80 aasta vanuses ronis kirsipuu otsa kirsse korjama, sealt alla kukkus ja siis nii hirmsasti vihastas, et võttis sae ja saagis puu maha, on "vaospidamise-" jutul kuidagi irooniline maik man. Umbes 75 aasta vanusena ei leidnud ta üles võtit, mis oli talle salakohta ära pandud, vihastas selle peale, et talle võtit jäetud ei olnud ja ta "OMAENDA KOJU SISSE EI SAANUD" ning loopis minu venna kui patuoina riided ja plaadid ja muud isiklikud esemed teise korruse aknast välja lume sisse. (Hiljem selgus, et võti oli kogu aeg rahulikult salakohas oodanud, aga ilma kilekotita. Ja ilma kilekotita võtit ei leidnud vanaema üles.)

Sellest, kuidas tal on umbes 14 stampsüüdistuskõnet, mida ta igal võimalusel esitab, rääkimata. Või noh, need on nii naljakad, et ma ikkagi räägin ja toon ühe näite.

Minu lugupeetava ema elukohas teisel korrusel tehti remonti. Muuhulgas viidi välja ka mõningane osa mööblit ja tühjendati panipaiku, mis iidamast aadamast saati igasugust veidrat koli täis on olnud. (Nt. kingamuuseum oleks sealt päris arvestatava täienduse oma 1950-1989 kollektsiooni saanud).
Ja vanaema asus taga nutma mingisuguseid minu vanaisa (surnud 1996) "täiesti kandmata ja uhiuusi" pidzhaamasid. Aasta jooksul kuulsin ma seda "Ma olen igalt poolt otsinud, no ei tea, kuhu ta need ometi pani, täiesti tuttuued pidzhaamad, ise ostsin, ju vist visati kõige kapiga minema. Ja kui raske oli seda kappi sinna leida ja kui palju vaeva selle kokkupanemisega läks, kõik sai millimeetri pealt ära mõõdetud..." vähemalt 20 korda. Liialdamata. Võin tuua tunnistajaid, kes on ka kuulnud. (Ning mina, meenutan, ei ela koos oma vanaemaga vaid käin ainult külas).
Nojah, ja ühel hetkel (ma kujutan ette, et umbes 45. kõne ajal), sai minu ema austusväärsel mehel kõrini, ta läks garaazhi ja otsis need pidzhaamad üles.
Andis vanaemale.
Võite ühe korra arvata, mida vanaema ütles.

Jah.

"Einoh, mis mina nendega teen? Ega minul neid tarvis ei ole, ma lihtsalt mõtlesin, et kus need said."
Loogiline ka, mu vanaisa oli umbes 35 cm pikem ja 50 kg raskem kui mu vanaema praegu.
Aga see annab loodetavasti ettekujutuse minu vanaema kirest tänitamise suhtes.

Ja ilmselt ka sellest, kust ma olen pärinud oma plahvatusliku temperamendi.
Ja sellest ka, kui väga on vaja seda temperamenti ohjata.
Muidu saadab vaev ja nutt kõiki mu lähedasi kuni meie ühise tee lõpuni. Aamen


Pilt näpatud siit

pühapäev, 1. märts 2009

Hundiratas

Nüüd on selge, maailmas pole õiglust.

Minu poeg, veel mitte 2 ja pool aastat vana, tegi hundiratast. Spontaanselt. Ta küll ei maandunud jalgadele vaid voodi peale istuli, aga see oli selgelt hundiratas.
Mina kilasin ja hõiskasin: "Tee seda veel!"
Ja ta tegigi. Veel umbes 6 korda.

Mina ei oska. Tütarlaps ka ei oska. Tema teeb spontaanselt.
Tütarlaps sai kadeduskrambid ja ma ei süüdista teda.
Kuigi ta on sel talvel õppinud suustama ja uisutama ja teinud suuri edusamme ujumises, ei oska ta üldse hundiratast. MINA ei oska üldse hundiratast. Ja see väike tõuk..!

AAH!
/muidugi olen ma poja pärast õnnelik, mis te ise arvate!

See triibumuster ajab mul pea valutama, kui ma teda vaatan, aga jutt muidugi on üllas. =D
Your rainbow is strongly shaded orange, red, and green.


What is says about you: You are a passionate person. You feel strong ties to nature and your mood changes with its cycles. Those around you admire your fresh outlook and vitality. Others are amazed at how you don't give up.

Find the colors of your rainbow at spacefem.com.