neljapäev, 28. mai 2009

Kehamälestus

Kui poeglaps on unine, niisama väsinud või õnnetu, silitab ta nimetissõrmega oma huuli. Muudkui edasi-tagasi, edasi-tagasi. See näeb väga armas välja. Pole vist raske oletada, miks ta nii teeb.

Kunagi oli teatud kindel jupp minust tema universaalne uinutus- ja lohutusvahend, nüüd ta lihtsalt... meenutab seda.

Noh, samas - huulte silitamine on igatahes parem meenutamisvariant kui pöidla imemine =D

Tütarlaps on suur. S.t. SUUR.
S.t. kui pole puhast särki võtta, võib ta vabalt minu oma panna ja ei näe isegi imelik välja. S.t. suur nagu "Ma tahan laupäeval sinna välikohviku avamisele minna, suts rattaga sinna ja tagasi, ma võin ju, emme?". S.t. "Miks sina võid ja mina mitte?"-küsimusteni jõudnud suur. Ja "Tohib, ma küpsetan need pannkoogid ise ära"-suur ja "See kalasalat tuli mul ju hästi välja? Ma võiksin sellega toiduvalmistamisvõistlusele minna!"-suur ka.
Kohutavalt äge! Me saame korraga nii palju paremini läbi.

Mulle suured lapsed ikka kangesti meeldivad.

1 kommentaar:

W. Hocares ütles ...

armas :)

(ilma pugemise ja kõige muu lobata)