kolmapäev, 1. juuli 2009

PostBeleriand III: nägusad noored mehed ja natuke sisu ka

Kuna ma tegelikult mitte midagi ei näinud, ühtegi liini jälgida ei suutnud ning millestki aru ka ei saanud, said minu jaoks kõige elavamateks mängulisteks hetkedeks järgmised:

Kuninga nõupidamisruum:

Kuningas (väsinult): "...ja siis peab veel Amrodiga rääkima..."
Tema nõunik haldjaasjades (kuivalt): "Amrodiga rääkida on nagu puuga rääkida."

Haldjate söögisaal, vestlevad Aredhel ja Amrod

Aredehel (inimestest, tõlgin eesti keelde) : "...ja kuidas saab usaldada nendega sõlmitud leppeid? Nad elavad ju nii vähe aega, vaevu sada päikese aastat! Ning kui peale isasid tulevad pojad ja nende poegade pojad, mida on väärt veel isade vanded, kui isad on srunud? Või nõuavad isad poegadelt surivoodil oma antud vannete kinnitamist?!"
Amrod (vahib lambalikult taldrikusse ja koorib muna, tehes näo, et tal ei teki mingeid paralleele oma eluga).

Boromiri sisenemine nõupidamisele nr 1 (ma ei too teksti ära, sest see on tähenduseta ilma esinemisintensiivsuseta).

Uzbadi ärkamine fuajees ja tema absoluutne ravitsejakädistamise ignoreerimine.

Uzbad: "Gamil! Burk! Gamil!!!"
Ravitsejad: "Heida nüüd pikali, muidu sured veel ise ka maha, kõik on korras, kät-kät-kät-kät..."
Uzbad (ignoreerib neid täielikult ja lööb uimaseks 2 treppi valvavat garnisoniliiget): "Gamil!!!"
...
Astub ette Lalaeth: "Uzbad... ma sain päästa ainult sinu."
Kõik on haudvaikne.
Uzbad üritab aru saada, kas tõesti mõlemad tema kaaslased on hukkunud.
"Gamili... ei saanud enam aidata."
"Burk?"
Kõik vahivad küsivalt üksteisele otsa.
"Burk on vist.... jahisaalis? Koos... Gamili kehaga?"
Keegi lidub jahisaali Burki otsima.
Saabub täiesti rahulik Burk, korjab lonkava ja vankuva ja peaaegu nuuksuva Uzbadi endale kaenlasse ja nad lähevad jahisaali oma tapetud hõimlast leinama elik õlut jooma.

Kuninglikud isikud naasevad karujahilt

Kuningas (ronib trepist üles, naeratab laialt ja näitab 2 sõrme).
20 sekundit hiljem ronib trepist üles prints oma ihukaistjaga, näitab kaht sõrme ja märgib laia naeratuse saatel triumfeerivalt: "Kaks!"

Nad vist olid tõesti suguluses :D

Aredheli kõne ballil

Laulikute laul, mis kajas läbi koridoride

Ioldir, kes lahendas raudse visadusega salakirja ja lahendaski lõpuks ära

Kuri vaim, kelle ma ise lahti lasin. Tema helge õelus tõstsis mu tuju metsikult, ja Tange hirmunud "Mina kardan selliseid asju!" tegi asja ainult paremaks.

Laiba mängimine (gemmil peab ka natuke lõbus olema vahel) ja reaktsioonid, mida mu punnis silmad ja agooniline irve tekitasid.

Maeglin suurte tõsiste silmadega rääkimas, kuidas ta on kogu elu elanud ema ja isaga koos metsas ja nüüd on kõik need haldjad ja inimesed ja sündmused talle võõrad ja ehmatavad ja...

...ja see, kuidas Ardehel tal kogu aeg nagu kotkas silma peal pidas.

Randieli soeng ja kostüüm. Ma pean häbiga tunnistama, et feministi kohta olen ma meie naissõdalasi alati liiga viltu vaadanud nende pikkade lehvivate lahtiste juuste jms pärast (meeste puhul see ebaloogilisus mind miskipärast ei sega :D), aga Randieli soeng ja rõivad olid kümnesse. Ma nägin teda - ja uskusin kohe, et ta mängib oma rolli jõuliselt välja ning kedagi paremat sinna panna polnukski võimalust.

Ma usun, et ta ka mängis väga adekvaatselt, aga ma lihtsalt ei näinud seda pea üldse.

Kuradi kips, ma ütlen!

Viimane olukord:
Aras, üllas sinda verd käskjalg, hõikab üle terve koridori: "Sa käitud vääritult! Ma poleks kunagi usukunud, et näen üht haldjat teisele otse näkku valetamas, aga nõnda sina just tegid! Ma pole kunagi lubanud end Tuilindest eemale hoida!"
Mitte keegi ei tee temast välja, tema adressaat kõhistab kõrvalruumis oma tädi seltsis omaette naeru ning isegi garnison vaatab tast mööda.
Aga ta ei lase end häirida vaid lahkub kuninglikul kõnnakul trepist alla, selg äärmuseni sirge.


Ja kokkuvõtteks: nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed. Nägusad noored mehed!

Kommentaare ei ole: