neljapäev, 3. september 2009

Eksistentsiaalne piin

Võitlen ängi vastu küsides oma hinge peal olevad küsimused ära avalikult (võrdub umbes nende õhupalliga lendulaskmise vms).

Miks tahab elektriraudtee endale uusi vaguneid, kuhu saab siseneda vaid madalalt perroonilt?! Kas kedagi üldse huvitab, kuidas lapsed ratastega ja naised lapsekärudega nendesse sisse hakkavad saama?! Eriti veider näib plaan, kui arvesse võtta ka tõsiasja, et nad peavad uute vagunite ostmisele lisaks endale uued, madalad perroonid samuti ehitama.
Miks valutab mu vasak pahkluu ikka veel ja isegi kõvemini kui paar nädalat tagasi?! Nüüd (uus, täiustatud!) juba ka puhkeasendis.
Miks on mul kuuendat päeva järjest iga päev vaheldumisi kergemaid ja raskemaid peavalusid?
Miks ma olen nõrk naine ja ei jaksa lahti võtta valesti ühendatud pesumasina veevoolikut, et lisada sinna vahele üks ununenud jubin, ja pean seetõttu elama üha kasvavate mustapesuvirnade keskel üha vähenevate riietumisvõimalustega? Ja millal ilmub keegi Isane seda minu eest tegema?
Miks ma leidsin kadunud paari sukki üles alles siis, kui neist enam mingit kasu polnud?
Kas õnnestub kõik põletikud, mis mind mitmel rindel (rohurinne, põõsasrinne, puurinne) ründavad, enne välja ravida, kui minu ravikindlustus otsa saab?
Miks, pagana päralt, kogu aeg nii külm on?!
Kus on Tütarlapse spordiringi registreerimisleht?
Kuidas vabaneda pidevatest krampidest reie-, sääre- ja isegi kõhulihastes?
Kuidas vabaneda pidevast pingest kaelalihastes?
Kas hormoonspiraali paigaldamine tasub ära (mitte tingimata majanduslikus vaid ka emotsionaalses mõttes)?
Miks ei võeta toru kabinetis, kus peaks ootama avaldamist minu analüüsivastused?
Mispärast on uus korter tolmusem ja allergiattekitavam kui vana, mis siis, et ta on palju paremini korras hoitud ja ma kasutan regulaarselt tolmuimejat?
Millal on mul aega Tartusse mängima minna?
Kus vajatakse tööle vanu naisi, kel on palju kaootliselt paiknevaid oskusi, aga vähe haridust?
Miks tuleb toit kõige paremini välja lahjumiskuuri jooksul?
Ja üleüldse, miks ma igas mõttes nii vormist väljas olen ja kuidas sinna vormi tagasi pääseb?

/Niheleb, püüdes reisi krambist välja saada.

Põrgut, ma ütlen!

5 kommentaari:

Triin ütles ...

Paljude muude küsimustega on raskusi, aga:
krampide vastu aitab magneesium, mida saab tablettidena suure purgiga apteegist (neid võib iga päev võtta, kuulub vitamiinidega enamvähem samasse kategooriasse) või kiiremini manustuval kujul (st kallimalt) spordipoest. Kodune viis on süüa rohkem keedusoola, näiteks pool teelusikatäit piisavalt suurde kogusesse vette lahustada, et pärast omakorda dehüdratsiooni ei tekiks - väidetavalt mõjub poole tunniga.

külma vastu aitab minu isiklikult vererõhu tõstmine, sest minu seletamatud mittehaiguslikud külmaperioodid tunduvad olevat seotud pikema ebasportliku perioodiga (ja kaugele minevikku jäänud), mul kipub vererõhk olema madal. Tõstan seda spordiga ja/või kofeiiniga.

tindarien ütles ...

Tahtsin ka magneesiumi mainima hakata. Soola olen ka võtnud, aga soola teine nimi pidi patt olema. Mulle maitseb, ajuruineerivatel perioodidel olevat minu tehtud toit märksa soolasem, aga mina võiks vanduda seda mullusest magedama olevat.

Kas ma ütlen ausalt, et su postituse lugemine tekitas südantsoojendavalt saatusekaaslasliku tunde ning tõstis minu tuju, kuigi kõlaks kenamini kui mul teiste õnnetus mingil viisil enesetunnet ei parandaks? Käisin just ühes teises avalikus kohas umbmäärast üminat kuuldavale trükkimas, pärast seda, kui linnavalitsus mulle täna jala taha pani! Nüri tunne tekib, aga hea, et on olemas sõbrad ja ma loodan, et su olukord paraneb kiiresti ja kõvasti!

Oop ütles ...

Kunagi toimetasid Ekspressile kaks raamatut. Sealt oled kysinud? Suvel astusin sealt muus asjas läbi ja mainisin, et olen (muuhulgas ka) toimetaja, peaaegu oleks plaksutama hakatud. Töö Koht see muidugi pole, aga raha on ka tore saada.

Vastused ylejäänud kysimustele jagunevad põhiliselt "Jah.", "Ei." ja "Arsti juures oled käinud?" vahel.

Anonüümne ütles ...

Siia kuhugi oled varem kirjutanud: üks asi korraga ja protseduurilisena. Teed seda, mida praegu mõtet ja võimalust teha, teed selle lihtsalt ära ja lõpuni. Kui lõpp käes, siis kohe olemine parem ja parem tunne järgmise protseduuri kallale asuda. Ei tegele MURETSEMISEGA.

Ja veel: lisaks toimetamisele võta aluseks Oop'i mudel (nii, nagu see kaugelt vaadates tundub): väljenda kirjalikult oma arvamusi (olulistest) asjadest ja saada ajalehtedele, ajakirjadele - vast õnnestub mõne asja eest mõnikord honorarigi saada.
Kirjutamine tuleb sul ju päris hästi välja - või kuidas? :)

Oop ütles ...

Lähedalt vaadates tundub Oobi mudel selline, et hakka alguses keeletoimetajaks ja kui siis keegi mööda toimetust käib ja kõigilt repliiki kysib, anna järele. Kui mõni aeg hiljem päris toimetajat otsitakse, proovi igaks juhuks, äkki saad. Ja nii edasi, kuni yhel hetkel avastad ennast ametist, kuhu eladeski poleks mõelnud minna - aga noh, on ka märksa hullemaid töid. Ja luuletamise eest ei maksta yldse midagi.

Ikkagi on see kole keeruline meetod kummalistesse paikadesse jõudmiseks. Puhh arvas, et on ka lihtsamaid, aga kui ta nendele mõtlema hakkas, ei tulnud talle midagi meelde ja pea hakkas valutama. Nii põntsus ta kukal edaspidigi vastu trepiastmeid.