reede, 4. september 2009

Üsna täpselt poolteist kuud elik jooksupäevik pärast jalaluumurdu vol 2

Lähtuvalt sellest, et maha äng ja üldse, otsustasin ma eile parandada oma ebakindlat seisundit väikese õhtuse jooksutuuriga. Ning selleks, et igasugused kondimurdjad edaspidi vähemalt kellegi kogemusi taastumisest internetist lugeda saaks, panen aruande kirja.

Esiteks, kui esimesed 4 nädalat pärast kipsist vabanemist valutas pahkluu igalt poolt mujalt kui sealt, kus murd oli, on ta viimased paar nädalat üha kõvemini just sealt murdekohast haiget teinud. Mitte vastikult, tuimalt ning nürilt vaid pigem teravalt, talutavalt ja ergastavalt, mitte provotseerituna suurest koormusest vaid täiesti kaootiliselt stiilis "praegu tahaks valutada, sest on siuke tuju".
Teiseks, ma olen vahepeal mõlemal jalal hüplemisvõime taastanud, kuigi muidugi vasakul jalal hüplemine on umbes 6x aeglasem ja tatsavam kui paremal.
Kolmandaks siis jooksmistaluvuse kirjeldus ise:

Kuna ma pole peale eelmist võrgupäevikus kirjeldatud jooksmiskatset midagi pikemat kui 100 m ettevaatlikku sörki bussi peale ette võtnud, võin esile tuua olulised muutused.
Alapunkt 3.1 Ma enam ei lonka. Sujuv liikumine ei nõudnud ekstrapingutust vaid tuli loomulikult.
3.2 Pahkluu küll tuikas üsna järjepidevalt, aga tegelikult vähem, kui enne jooksma hakkamist, ja valu ei tugevnenud enne kui päris lõpus, kui ma söandasin natuke sammu pikendada ja tempot tõsta.
3.3 Kuigi ma läksin teele plaaniga testida koivakest taas nii umbes kilomeetrisel ringil, edenes asi nii hästi, et ma lihtsalt jooksin haake ja sõlmi tehes edasi veel ühe kilomeetri ja siis veel ühe, ja oleks võinud täpselt sama muretult (no loomulikult, kuna tempo oli väga madal, kiirhiilimiseks sobiv) üha edasi ja edasi lasta, aga ei julgenud. Tahtsin enne näha, mida jalg järgmisel hommikul teeb.
3.4 Järgmisel hommikul ehk täna ütles jalg, et valutab täpselt sama tüütult nagu tavaliselt, ei midagi erilist. Mida sellest järeldada, ei tea. Äkki ilma jooksmata valutaks vähem? Aga äkki valutaks rohkem?

Neljandaks tõstis jooksmine mõnevõrra mu tuju. Mingi selline üldise hukatuse eelaimdus on küll ikka veel õhus, aga samas ka karge vihmane lootus, et kõik klaarub kuidagi.
Tavaliselt ju klaarub, eriti kui teha seda, mis tundub õige ja hea, mite ainult seda, mis on mugav.

Ah, ja mul tuli üks sügav "Maha äng" mõte: kui sulle antakse see, mida sa oled tahtnud, pea meeles tänulik olla ja võta antust parim välja (mitte ära kaeba miks alles nüüd? või ma mõtlesin seda hoopis teistmoodi! või tegelikult tahan ma juba ammu midagi muud).

Seda, et ole oma soovidega ettevaatlik ei ole mul ilmselt vaja kellelegi meelde tuletada, ega ju?

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kusagilt on miskit kopipasteerimisega vist untsu läinud - seisundi punktid algavad 3.1-ga?

vana naine ütles ...

Ei.
Varem on "esiteks", "teiseks" ja "kolmandaks".

Sõnad ja numbrid moodustavad ühtse terviku. =P