Niisiis.
Söön toorest hapukapsast. Vahepeal tunnen nõrka hapukat maiku. Siis midagi kergelt kibejat. Aga ma ei saa aru, kas osa kapsast on teise maitsega (halvaks läinud?!) või on asi lihtsalt selles, et mu maitsemeel on erinevatel hetkedel erineval määral ja moel blokeeritud.
Mul on uus diagnoos endale ka - krooniline põsekoopapõletik.
Tuleks minna arsti juurde, aga ei viitsi eriti.
Imelik, eks ole? Kui ma olin väike, vedas ema mind kohusetundlikult iga haiguse puhul Nõmme Lastepolikliinikusse dr Herilase juurde vastuvõtule. Dr Herilane oli väike, vaikse ja väga peenikese häälega leebe naine. Tumedate juustega. Ma ei oska öelda, kui vana. Seni, kuni ma tema juures käisin (eluaastad 0,5-18) tundus ta ikka täpselt ühesugune. Ütleme, 35-55 võiks laias laastus vanuseks pakkuda. Soeng oli tal ka kogu aeg sama.
Tal oli kogu selle aja ka üks ja seesama õde. Kes kandis ka kogu aeg üht ja sedasama soengut (keemilisi helepruune lokke). Ja minu meelest ka ühtesid ja samu prille.
Õel oli väga hea mälu - ta tundis mind iga kord nägupidi ära ega pidanud mu nime kaardi väljavõtmiseks küsimagi. Ka tema oli väga leebe ja naeratav alati, kuigi pisut särtsakam, kui arst. Ta meeldiski mulle veel rohkem kui arst.
See-eest ei mäleta ma tema nime. Seda polnud ju kabineti uksel kirjas!
Aga nüüd ma ei viitsi arsti juurde minna. Hullem, ma ei viitsi isegi lapsi arsti juurde viia! Miks ometi?
/uurib oma mõtteid
Tõenäoliselt on põhjuseks loodusravi.
Loodusravi on väga tore asi. Ma pooldan loodusravi kirglikult ja eelistan seda kõigest hingest antibiootikumidele.
Või noh, enam-vähem.
Pärast seda, kui hanerasv 6 aastat tagasi Tütarlapse kurja köha vastu imet tegi ja mu loodusravi usku pööras, on minu usaldus rahvameditsiini vastu siiski korduvalt kõikuma löönud. Nt 2 aastat hiljem ei teinud hanerasv sama lapse kurja köha vastu eriti midagi. Rääkimata teisest, minu toonase kallima lapsest, kellele sel üldse pisimatki mõju ei tundunud olevat.
Samamoodi ei ole ma tegelikult märganud mingit erilist mõju olevat ravimteedel (v.a. pärnaõietee täiesti reaalne palavikkualandav mõju - 10 minutit pärast pärnaõietee joomist olen ma alati higine nagu just finishisse jõudnud võidusõiduhobune).
S.t. muidugi on tee kasulik. Ka lihtsalt kuum vesi on kasulik. Mida ma pole täheldanud, on mingite väga ravivate taimedega turgutatud kuumade vete mõjude erinevus lihtsalt kuuma vee või nt mingi mõttetu 10-kroonise kibuvitsa-kotitee mõjust.
Mesi mõjub. Seda ma olen näinud ja tundnud. Aga siis ei tohi meega ka koonerdada. 1 tl tassi kohta teeb joogi lihtsalt magusaks. Tervistamisest saab rääkima hakata 2 või rohkem tl sooja teesse segamise järel, ja seda värki tuleb juua vähemalt 3-4 korda päevas.
Aur mõjub. Kuuma auru sissehingamisel on haigetele hingamisteedele imeline mõju - aga mul on kahtlus, et mõju on eeskätt mehhaaniline. S.t. vahet pole, kas hingata puhast veeauru, teepuuõli auru, kummeliauru, piparmündiauru, kartulikeeduauru või kasvõi kohviauru - see on kuum aur, mis mõjub, mitte mingid mikroosakesed või eeterlikud õlid selles. Sest ma pole erinevate aurude mõjudes mingit erinevust märganud.
Soolavee ninna laskmisel pole ma mingit erilist positiivset tagajärge täheldanud. Limaskestad tunduvad veel õrnemad ja valusamad kui varem.
Kuristamine aitab. Seal on vast isegi vahe, kas kuristada mingi Asjaga (soolavesi, soodavesi, kummelitee) või niisama veega. Aga ma pole ka kindel. Sellest ajast, kui ma viimati niisama sooja veega kuristasin, on möödas umbes 15 aastat.
Nojah, nüüd läks mõte uitama.
Millest ma tahtsingi rääkida? Aa, et miks loodusravi on peletanud mu eemale arstidest.
Muuseas, mitte kõigist. Vanas Depressiivses Väikelinnas oli mul ülilahe arst. ÜLIlahe. Ega ma alati tema juurde ka minna ei viitsinud, aga vähemalt ma uskusin, et kui lähen, saan abi.
Aga uues linnas on nii, et ei usu.
Phmt mina lähen arsti juurde siis, kui loodusravi ei ole aidanud. Kui ma olen vaevelnud ja rühmanud, sundinud lapsi auru täis ruumis istuma ja raamatut vaatama, teinud teesid ja tupsutanud vietnami salvi ja pannud igale poole pesukausse veega normaalsema õhuniiskuse saavutamiseks, ning kui nädal on möödas ja mingit progressi ei ole - vat siis lähen mina arsti juurde.
Ja mind ei tee sugugi õnnelikuks, kui arst räägib mulle siis ravimteedest, sinepiplaastrist ja aurudest.
Ja Hymerist, millesse mina isikliku kogemuse põhjal ei usu üldse.
Kui ma juba arsti juurde lähen, tahan ma saada retsepti. Midagi, mida apteegist osta, et saada edaspidi hakkama vähema vaevaga kui enne. Või tahan anda vähemalt vereanalüüsi, vedada ringi plasttopse lapsepissiga, teha midagi, mida ma kodus teha ei saanud.
Aga kui arst vaatab mulle otsa roosa rõõmsa näoga ja räägib loodusravi oivalistest kasudest, olen ma pettunud ja ei viitsi selle arsti juurde rohkem minna. Mis siis, et ma usun loodusravi oivalistesse kasudesse.
Mu eelmine perearst sai must aru. Kui ma ütlesin, et ei viitsi iga kuu küll käia oma imikuga arsti juures, kutsus ta mind tagasi kord kahe kuu jooksul, sest tõesti, ega ei ole see lapse näitamine nii tihti vajalik, kui ma nagunii ise ju näen, et laps normaalselt areneb.
Kui ma ütlesin, et lükkaksin hea meelega kõik vaktsineerimised edasi aega, kui laps on üle 3 aasta vana, ja mõnesid üldse ei teeks, ta naeratas ja noogutas ja samas rõõmustas, et ma Tütarlapsele teetanuse vastase vaktsineerimise ikkagi ära teha lasin.
Kui ma tulin murega, et lapsed köhivad juba 2 nädalat, lasi ta teha analüüsid, kusjuures Poeglapse omas tuvastatigi põletik. Siis järgnes kopsuröntgen ja antibiootikumid.
Tütarlaps sai 2 sorti siirupit.
Ja siis muidugi piimahappebaktereid mõlemale.
Aga uus arst... äh. Hymer 4x päevas.
Ühesõnaga, ma arvan, et ma olen põletikuhaige, aga ei viitsi arsti juurde minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi.
Kuhu on (kuningavõim) minu tervishoiukäitumine küll jõudnud!
Või oot! Esmalt ma ei taha arsti juurde minna, sest loodan asjad loodusraviga korda ajada, ja siis ei taha minna, sest kardan, et ta soovitab mulle loodusravi?
Kogu möla kokkuvõte: tuleb homme arsti juurde aeg kirja panna.
PS. Kommentaare teemal "sa võid ju kodus ka plasttopse lapsepissiga ringi vedada, kui sa seda kangesti soovid," ei taha =)
Aga Sa ehita endale väike mõnus kodune labor. Hobi korras on kõiksugu analyyside ja tiitrimistega täitsa vahva tegelda. Kui tahad põlve otsas kromatograafi ehitada, võid Noore Tehniku poodi pöörduda. Jne. Tykiks ajaks lõbu laialt. Põnnidele meeldib kindlasti ka.
VastaKustuta