reede, 10. detsember 2010

K. M.

Kord nädalas inimestega suhelda on vähe.
Isegi 2 päeva (mis on kumbki täis KOLME sündmust ja koosviibimist) nädalas on vähe.
Ikka on tunne, et olen oma maailmas ainuke täisealine inimene.

Mingisuguse vestluse keskel mõni aeg tagasi küsisin endalt, kas ma tõesti olen nii üksildane, et olen valmis taluma kuude kaupa inimesega koos igavlemist (tasapisi tutvumist?) kunagi võib-olla saabuva huvitava ühisolemise nimel.

Tõdesin, et jah, ma olen tõepoolest just nii üksildane. Täiesti valmis teie (või siis mõnede teiste, sest ega ma kõigiga ka ei igavle!) seltsis igavlema lootuses, et kord saabub päev, kui on huvitav =)

Ma olen nii üksildane, et võiksin iseendale kirju saata nagu Muhv juba. Selle erinevusega, et omaenda hädadest lugemine ajab mu tavaliselt vihaseks ja siis tahaks kellelegi kolki anda, aga kellele ma annan, kui ma nii ohjeldamatult üksik olen!
Kahesõnaga, parem mitte.

Kaalun nõutava täiskasvanutega suhtlemise sageduse tõstmist kolmele päevale nädalas.
Ainult see, kust ma neid täiskasvanud inimesi võtan, on esialgu veel lahtine.

Sel nädalal on juba 2x inimesega kokku saadud (uisutamine oli nii äge! need hokiväravate moodi asjad, millest saab kinni hoida, päästsid mu elu, ja viimaks ometi olen ma piisavalt enesekindel ja arukas, et neid ka kasutada! Veinipäevakust sain paraku kassiahastuse, aga omad hetked olid sellelgi) ja ehk õnnestub ka 3. kord üsna valutult organiseerida (kuigi ma ei viitsinud oma lapsüksuste eesotsas läbi lumetormise ja hilinevate rongidega täidetud Eestimaa Tartusse rühkida).
Saabuv nädal see-eest laiutab mu ees tühjana nagu ise kaevatud haud. Noh, v.a. nädalalõpp, mis muidugi on rahvakogunemistest tulvil.

Ettepanekuid?

4 kommentaari:

Kober ütles ...

Mul on üks ettepanek, aga ma pole kindel, kas kirjutada seda siia või saab seda kuidagi privaatsemalt teha. Pigem tõdemus, mitte ettepanek.

notsu ütles ...

Kus sa õieti eladki (mingid geograafilised terminid on siit blogist küll läbi käinud, aga nad kõik ei olnud justkui ühest kohast, kahtlustan, et kõigis neis kohtades sa ei ela)?

väga väga naine ütles ...

Tallinnast mitte-kuigi-kaugel elan.

Käin Tartus ka täitsa tihti.

Ja võib kirjutada murumuna(at)gmail.com

Anonüümne ütles ...

Käis kihvatus läbi,lugedes su e-aadressi---nii sarnane oli see minu omaga...
Ma saan aru,et sul on tõelised üksinduspained peal kogu oma Aspergeri moodi sündroomiga nagu mul ehk endal. Nüüd ma juba väga kahtlen,et tahan ikka kogu aeg inimestest eemale eraldi teistest o m a majja saada kunagi (mida ma ei saa,aga unistused ju pidid täituma,nagu eneseabiõpikud lubavad). Kas ma mitte ei hakkaks seltsi soovima "metsa vahel",vot see on küsimus...Aga ma olen ka seda sorti,et tahan suhelda siis,kui m i n a tahan,külla ma neid ei soovi (vastuvõtmise probleemid) jne.Üksildane= egoist?