reede, 28. jaanuar 2011

Ma panen oma testitulemuse siis kah üles.

Your Aspie score: 136 of 200
Your neurotypical (non-autistic) score: 90 of 200
You are very likely an Aspie.

Alguses oli: "Ahhaaa! Ma teadsin, et mul on midagi viga!"

Siis oli: "Ma ei julge enam ühtegi oma (inimeste kohta käivat) hinnangut ega muljet usaldada, nagunii räägib mu puue ja mitte elukogemus. Oli seda siis nüüd vaja?!"

Sõnas "test" on link ka, kui mõni juhtumisi värve ei erista.

9 kommentaari:

Lauri ütles ...

Viimasel ajal on inimesi, kes varjatud või varjamatu uhkusega arutavad oma võimaliku Aspergeri (loodetavasti see "Aspie" siin tähendab seda) üle kuidagi väga palju tekkinud. Tea, kas need on Larssoni triloogia mõjud või lihtsalt on see millegi muu pärast moehaiguse staatusse tõusnud. Või on mul siis vastavad tuttavad...

väga salalik naine ütles ...

Sul on vastavad tuttavad.

Ma pole Larssonit nt lugenudki.

Anonüümne ütles ...

... kolm etappi:
1. Puudega leppimine
2. Puudega elama õppimine
3. Puude nautima õppimine

Punkt kolm on võimalik ainult vaimse puude korral.

Edu!

Tuul ütles ...

Eks ikka on parem olla peene nimega tarkade inimeste sündroomi all kannataja kui lihtsalt imelik.
Teste on ikka tore teha. Minu Aspie-skoor 38 200-st, abikaasa testi tulemused olid aga veel aspie-mad kui Sinul. Sellisega annab koos elada küll.
Lauri tuttav, kes on ka Larssonit lugenud.

notsu ütles ...

Mina ei ole kah Larssonit lugenud, see-eest olen lugenud "Kummalist juhtumit koeraga öisel ajal".

A selle testitulemusega (peaasjalikult neurotüüpne) jääb ikkagi segaseks, miks ma siis nii imelik olen.

tindarien ütles ...

Ma polnud siiamaani kordagi mõelnud, miks mulle meeldib voolavat vett vahtida (otsin kala vist) samapalju kui hõõguvat tuld jälgida (kala saab varsti valmis vist) - ehk siis ootamatu kõrvalnähtusena jälle sain veidike targemaks :) aga ära kurvasta oma tulemuste üle - need on meie kliimas vist normaalsed. Ma ka tegin ja tulemust siin trükkida muideks ei julge! Ja ma ei saanud isegi lohutuseks väljaulatuvat sakki andekuse suunda osutama, nagu sul :) Aga see-eest ma nüüd võin lõpuks maha rahuneda ja lõpetada eneselt küsimise, miks mu parimad püüdlused kõik alati pekki lähevad, sest just siis kui ma hakkan oma parimat andma, saavad kõik teised asjad VALESTI (hih) aru. Edaspidi kui ma jälle õhinasse satun, tean pidurit tõmmata ja vähem iseloomulikke vigu teha.

Vbndst, aga misasi on Larssoni triloogia?

väga salalik naine ütles ...

see... lohetätokaga tüdruku raamat on esimene osa mu teada.

edasi pole kursis.

Mulle oli rabavaks avastuseks see, et minu vastumeelsus olla selja tagant vaadatud ja sama suur vastumeelsus töötada kellegi teise pilgu all, on kuidagi tähtsad.

Ausõna, ma lapsena vihkasin koolitee seda osa, mis viis Balti jaamast koolini, sest seal oli pea ALATI mõni tuttav ja siis ma nägin ränka vaeva, et neist kõigist maha jääda ja kõndida nende selja taga, mitte vastupidi.

See seljataguse kaistmine valmistas mulle tõsiseid raskusi ja ma jäin vahel kooli hiljaks seepärast suisa.

tumen ütles ...

Tuleb välja, et mina olen täiesti normaalne. Milline pettumus.

väga salalik naine ütles ...

Sa oledki väga normaalne.
S.t. väga normaalse sotsiaalsusega.
Või... vast isegi "Liiga terve sotsiaalsusega"? :D

Vist siiski mitte. Enamasti su imetabane sotsiaalne kohandumine siiski endakahjustamiseni ei ulatu ju.