esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Me teeme, mida suudame, kõik lõppeb rusudes...



Kogu oma elu olen ma otsinud kedagi, kellele vajalik olla. Lapsena tahtsin koera.

Ei saanud. Mul olid kurjad vanavanemad.

Sain vanemaks ja tahtsin ikka veel koera, aga juba ka poissi.
Poiss pidanuks olema selline, kes näeks välja kaunis, kuid oleks seestpoolt katki, et ta mind ikka piisavalt kõvasti vajaks.

Sain viimaks koera, aga vanaema lõi ta peagi üle, sest tema elas aiaga eramajas, mina selleks ajaks enam mitte.
Kui koer ära jooksis, mul polnud eriti kahjugi. Tema vajas ju ikkagi minu vanaema, mitte mind. Milleks mulle selline koer?

Poisiga läks veel kaua aega ja kui ta lõpuks leidus, sai sedasorti kaunis ja katkine, et ta ei vajanud mitte mind vaid lihtsalt kedagi, kelle peal näidata, kui jõuline ning mõjukas ta on.

Sain väga haiget.

Proovisin õnne järgmise noore mehega, aga nägin kähku ära, et ega seegi pole valmis mind vajama, nagu mina vajasin, et mind vajataks, nii et otsustasin saada lapse.

Lapsega kaasnes uskumatu õnne-, turva- ja muidu täiuslikkuse tunne. Ma olin viimaks ometi vajalik!
Isegi noorest mehest lahku minemine, mis paratamatult pidi tulema, ei muserdanud mind väga. Raseduse teistest poolest kuni lapse kaheaastaseks saamiseni oli minu elu esimene tõsiselt õnnelik ja meelerahu täis periood.

Aga lapsed kasvavad ja kasvavad ja saavadki suuremaks. Nende vajadused laienevad emast eemale.
Ja nälg mu hinges ärkas jälle.

Otsisin siis mehe. Ikka sellise, kes just oma naisest lahku läinud ja hästi katkine.

Mees vajas midagi. Mulle tundus, et mind, aga mida aeg edasi, seda enam tundus, et ta vajab mingit teistsugust mind.
Mina tahtsin olla vajatud seepärast, et kui keegi mind vajab, siis ju ma olen inimesena kuidagi väärtuslik! Kui ta vajab aga mingit teistsugust mind, siis ma - ei ole väärtuslik!
Niisiis punnisin mehe vaadetele vastavaks muutumisele vastu, aga muutusin reaktsioonina hoopis väga kurvaks ja nälg minus aina kasvas.

Otsustasin selle kustutamiseks saada teise lapse.
Katkine mees aga leidis, et kui talle tekib minu juures konkurent, pole lootagi, et ma suudaksin anda talle kõike seda, mida tema vajab - ja jättis mu maha.
See, et ta mind väljapääsmatult ei vaja ja suudab maha jätta, oli mulle väga rängaks löögiks.
Aga mul oli kõhus kasvamas laps, kes mind ikkagi vajas. Ja teine laps vajas ka, seda enam, et meest enam koormust hajutamas ei olnud. Isegi mõttelisel moel mitte.

Ma olin õnnelik. Kurb, veendunud selles, et ma ei ole päris piisavalt väärtuslik, aga siiski õnnelik. Sest hei! mind vajati.
Ja kui mind vajatakse, on mul väärtus.

Ja ma sain hakkama. Inimesed imestasid - kahe väikese lapsega üksi, ilma tööta (või vahepeal jälle tööga, see sisaldas teistlaadi raskusi), küll peab raske olema!
Ei olnud raske - mind ju vajati, järelikult ma kõlbasin, järelikult mul oli koht, järelikult mul oli väärtus. Kui endasse uskuda, ei ole eriti miski raske.

Aga lapsed kasvavad. Saavad suuremaks ja tugevamaks, nende huvid ulatuvad laiemale, nende vajadusi kaetakse ka mujalt, ja nad saavad iseseisvamaks. Mulle on ka oluline, et nad oleksid õnnelikud, sest muidu ei oleks ma oma ülesannetega adekvaatselt hakkama saanud: mind on vaja, et üles kasvatada tugevad ja õnnelikud lapsed!
Nii et kuigi ma ühest küljest tahaksingi vast teha nad nõrgaks ja sõltuvaks, et nad mind vajaksid, ei saa ma seda liini õnneks liiga tugevalt ajada - ja ennäe! nad kasvavad minust tasapisi välja.

Nõnda on mu hinges taas ärganud vana nälg.
Et oleks keegi, keda armastada ja kes mind armastaks ja hindaks ja aitaks - see on mu tobe pealispindne eneseõigustus.
Tegelikult tahan ma kedagi, kes mind vajaks.
Mis tähendab ette kindlustatud haigetsaamist ja läbikukkumist, sest terve täiskasvanu ei vaja teist, haige ja katkine aga lõhub ka minu.

Lihtne ja kindel lahendus näljale ja üksildusele mu sees oleks ilmselt järgmine laps.

Ainult et - millal ma siis õppust võtan?

Sest ma saan aru, et nõiaring. Ma saan aru, et nii ei ole hea. Aga - ma ei oska teistmoodi.
Kust seda õppust leida?

20 kommentaari:

  1. Aga ma oskan vähemalt videosid nüüd päevikusse üles panna!

    VastaKustuta
  2. Hämmastavalt siiras postitus, ei suuda märkimata jätta...

    VastaKustuta
  3. "... sest terve täiskasvanu ei vaja teist ..."

    ???!

    VastaKustuta
  4. nojah noh.

    see, kui talle meeldib koos teise täiskasvanuga oma elu koos elada, on hoopis teine asi.

    See, et miski meeldib, ja see, et midagi on VAJA, on väga erinevad asjad.

    VastaKustuta
  5. oot, kas tuleb järeldada, et sina oled ka haige täiskasvanu, kuna sa vajad kedagi kes sind vajaks?

    VastaKustuta
  6. Su postitus läks mulle südamesse, sest olen palju aastaid samamoodi tundnud. Nõiaring ei katkegi, kuni oma hing terveks ei saa. Pere, suhted, armastus, töö - need kõik on tähtsad ja teevad meid üksteisele vajalikuks, aga päriselt on inimene ikkagi maailmas üksi ja kes julgeb seda endale tunnistada, on vapper isik. Üksi-või koos Jumalaga, mis on märksa meeldivam variant.
    Loodan, et leiad, mida-keda otsid.

    VastaKustuta
  7. Ilma lasteta on naine tühi koht, aga mehe armastus on hoopis midagi muud. Inimene pole ju loodud üksi olema.Ma ei usu, et ta on üksi õnnelik. Paratamatus on ju seegi, et lapsed kasvavad suureks ja lähevad oma rada.

    VastaKustuta
  8. hm, koos on muidugi parem kui üksi aga kas siin ei peitu oht, et inimene ehitabki oma õnne või õnnetuse üles ainult suhtele teise inimesega? Ei saa ju olla, et lasteta ja/või armsamata inimesed on automaatselt igavesse kurbusse ja õnnetusesse määratud.

    VastaKustuta
  9. Ära võta "katkist" meest. Nad on küll kerge saak aga, nagu sa isegi ütlesid, ei vaja nad mitte sind, vaid ükskõik keda. Lisaks haavad paranevad peagi ja reaalsus lööb labidaga näkku. Iseasi kui sa just ka ajutist parandust otsid.

    Mulle tundub, et defineerid oma väärtuse läbi teisele inimesele vajalikkuse. Nii on oht jääda kõigest tarbeesemeks, tööriistaks.

    Hea suhe ei püsi vajadusel vaid teineteise austamisel. Tõdemusel, et teine on väärt inimene ja sul on hea tema kõrval olla. Tunneta oma väärtust ja ära häbene seda välja näidata.

    Millised väärtused? Loovus, nutikus, heasüdamlikkus, elukogemus, pealehakkamine, suhtlusoskus, ilu- ja kunstimeel, julgus, ...

    Jätka ja leia endale sobivad. Nii vähese põhjal kui ma sind tean, võin aga päris kindlasti öelda, et sa oled ilus. Öeldakse mida öeldakse aga meeste jaoks on see oluline väärtus.


    PS! mul puudub igasugune psühholoogiline haridus, räägin kõigest omast kogemusest.

    VastaKustuta
  10. Lisaks tahtsin veel öelda et see blogi on sul hirmuäratavalt avameelne. Ilmselt hirmutab nii mõnegi kosilase minema. Samas, kui nad selle peale plehku panevad, siis võib-olla polegi neil sinu juurde asja.

    VastaKustuta
  11. Jah, ma olen väga nõus, et vajadus olla vajatud on sügavalt ebaterve.

    Eks seal taga on iha olla hinnatud lihtsalt seepärast, et ma olen, mitte seepärast, et olen ilus, vaimukas, loov, teen päris hästi süüa jne.


    Ja vajadus oma väärtusele lihtsalt inimesena kinnitust leida tuleneb ilmselt mingist sügavast kurbusest lapsepõlvekaevus. Normaalse vaimse tervisega inimene võiks ka ilma pideva kinnituseta uskuda, et tal on väärtus lihtsalt seetõttu, et ta ON, kas siis, kui teda iga päev, suu vahus, ei kiideta =P

    Aga - teadvustamine on vast juba pool võitu?

    Mulle tegelikult ja ideena meeldiks ju ikka ka neid austusel ja meeldimisel põhinevaid suhteid pidada, mitte joosta näljase näo ja kurbade silmade ahvatlevasse lõksu.
    Vanust ka piisavalt, et targem olla.
    Ma püüan, ma õpin.

    (Avameelsuse kohta - ma tänan komplimendi eest! =) Annan jätkuvalt oma parima, et olla aus ja jätta särava ning poleeritud endakuvandi kultiveerimine nende hooleks, kes seda teha oskavad ja tahavad. Nt kroku ja AbFabi.)

    VastaKustuta
  12. Ma olen juba mitukümmend aastat juurelnud, kas minu soov saada isaks, omada oma lapsi, oli lihtsalt minu egoistlike vajaduste rahuldamine. Kõva häälega ei ole ju sobilik sedasi arvata, saati veel kelleltki küsida?

    Tundub, et mu mõtted polnudki väga jaburad.

    VastaKustuta
  13. irw@poleeritud kuvand. väga peen iroonia.

    VastaKustuta
  14. ei lõpe rusudes. ma arvan sa oled õigel teel, sest sa otsid. ei saa viltu mineku hirmus üksi jääda

    VastaKustuta
  15. Kuna leidub ka neid lapsevanemaid, kellel on küll eesmärk, et lapsed neid vajaks, aga kes ise on sellest õndsas teadmatuses ja siis räägivad pärast heldinult, et "no mis ma teha saan, kui mu kolmekümneaastane pojake ise hakkama ei saa, eks ma pean teda ju aitama", siis ma arvan, et lapsevanem, kes ise oma selliseid tahtmisi teab ja oskab nende suhtes silmad lahti hoida, on igal juhul kõrgemal tasemel ja küllap on ka tulemused paremad.

    VastaKustuta
  16. hmm..
    omadest kogemustest -
    olin kunagi ammu samas seisus.
    hullemas vist, kui tagasi mõtlen.
    ei lasku detailidesse.
    mingil hetkel sain aru, et ma näen enda ümber ainult seda, mis mu sees on.
    aga ma tahtsin hoopis rohkemat enda ümbrusse.
    hakkasin tegelema iseenda arendamisega.
    ma ei tea, mis edasi saab, aga huvitav on.
    juba palju aastaid.

    VastaKustuta
  17. Rusude kohta - kui see viimase aja postituste põhjal ilmne pole olnud, siis võin ka sõnaselgelt välja öelda, et olen õnnetu ja veel õnnetum jne.
    Ja, pagan, see polnud kuu aega tagasigi, kui ma õitsesin nagu lumelill ja uskusin elu veel mõnda aega helge olevat.

    Valus ja halb on. Aga selle kohta räägitakse midagi umbes sellist, et kriisid viivad arenguteni jms.

    VastaKustuta
  18. kui sa oled õnnetu, peaks äkki ära mainima, et mu viimane kommentaar oli komplimendina mõeldud ("milline teadlikkus!"

    VastaKustuta
  19. No ma lihtsalt ei saa jätta seda klassikalist lugu linkimata :)

    http://www.youtube.com/watch?v=E2IwW5vIfSg

    VastaKustuta
  20. Paljud laste kasvatamise õpetusraamatudki alustavad põhitõena sellest, et inimese põhilistest vajadustest esimene on olla vajatud. See on mingi ürgteema olla vajatud mingi asja poolest, mis allub kontrollile (näiteks selle küla kõige parem vöökuduja), mitte mingi abstraktse ja hoomamatu poolest, mida ei saa isegi mahajätmise hirmus kuidagi arendama ja täiustama hakata. Seega su vajaduses ei ole midagi imelikku, nii me kasvatame oma lapsigi ning sageli on nad õnnelikumad, kui me neile harja ning kühvli anname, mitte vilkuva lelu.

    Aga kuna sa oled juba nagunii kõrgetasemeline lapsevanem, kes ühest küljest omab seda kõige tähtsamat lapsevanemaomadust (vajab oma lapsi ja nende vajadust enda järele), aga teisest küljest annab endale aru ka, et omadust tuleb kontrolli all hoida ja doseerida, et lastest saaksid õnnelikud ja tugevad inimesed... Seepärast ei ole sul tõesti hädasti enam vaja vajada kedagi täiskasvanut, kes sind vajaks. Või kui, siis kanaliseeri see tõepoolest mõnda aateid ja hooldamist sisaldavasse töökohta - et kui sa ei satu näiteks medõeks juhuslikult vaid eluKUTSENA, siis on Eesti jälle veidikene parem paik, eksole?

    Ma tean, mida sa tunned, kui nimetad näljast nägu ja kurbi silmi. Ometi ainus, mis hajutab vajadusvajaduse või asja, mis võib olla ka mahajätmise hirm, ürgses mõistes külma kätte jäetud saamise ning hoolitsuseta ning sotsiaalsete sidemeteta lõpetamise hirm - ainus asi, mis selle vastu aitab, on võtta endale selline mees, kes sind juba algusest peale absoluutselt ei vaja. Vaid on otsustanud, et sa meeldid talle väga ja te sobiksite kahekesi koos maailma kuningapaariks. Või midagi sellist. Eneseväärikat. Ei ole hea liituda kellegagi, kelle valiku põhjused võivad ühtäkki muutuda (kui sa oled väga tubli, saab ta ju rutem terveks kui ilma sinuta) või kedagi, kes võtab su, sest ta arvab, et ta muud ei saa. Eriti totter oleks seda viimast teha siis, kui sina ise saaksid kedatahes muud.

    Aga jah, me oleme oma lapsepõlvede ohvrid mõnikord veel vanast peastki.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.