teisipäev, 22. veebruar 2011

Haigus, väsimus ja peavalude peavalu

Vahel ma kahtlustan, et suudaksin teha palju rohkem, kui ma vaid rohkem tahaksin.

Siis aga tulevad peale haigus ja väsimus ja peavalude peavalu ja ma imestan, kuidas üldse midagi kunagi tehtud on saadud.

Tunnet, et kõik! rohkem tõesti ei suuda, ei suuda, EI SUUDA, kõik on antud - seda ikka on vahel olnud ka. Toimumise hetkel on piinav, aga jätab ereda mälestuse.
Esineb sellist tunnet palju harvemini kui tunnet "ma võin endale lubada laisk ja mõttetu olla, mul on piisavalt aega see heaks teha". Missugusele tundele järele andmine ei jäta aga üldse mingit mälestust ja on vaid mõõdukalt meeldiv.

Järelikult tasuks selliste võin-endale-lubada-mõtete pealetungi ajal endale meenutada, et aega ei pruugi olla ja tegelikult ma ei taha seda endale lubada. Kuna unistada, mõtiskleda ja isegi tööd teha on õigupoolest palju huvitavam kui molutada.
Hiljem võin muuseas ka olla haige ja väsinud ja peavalune ning asjade tegemine võtab nii umbes 6,8 korda rohkem energiat ja vaeva kui tervest ja erksast peast.
Või satub ette meeldivamaid asju teha kui ekraani jõllitamine ja Päevalehe netiversiooni lugemine, aga neid ei saa teha, sest on vaja töötada. Kuna too töö on ikka veel tegemata, sest varem oli vaja Postimees.ee kommentaare lugedes end siniseks vihastada. Kolm tundi järjest.

Tegelikult meeldib mulle laisk olla küll. Aga siis ausalt ja täie rauaga. Jutuka, filmi ja toidu seltsis, mitte mingeid võrgupäevikuid lugedes ja samas millimeeterhaaval töötegemist teeseldes.
See viimane, see on eluaja kulutamine ehk teisisõnu ja otse öeldes enese jupphaaval tapmine.

1 kommentaar:

Kober ütles ...

Aega ei ole.

Aga sa ei ei hakka seda enne neljakümmet nagunii uskuma, ma ei tea, miks ma krjutan...

See on, nagu sa oleksid avaldanud soovi ümbermaailmareisiks ja palunud selle jaoks kellegi teise käest rahastamist. Ja siis antakse sulle $500 ja kuna sa nii kangesti seda tahad, siis asud sa sellega teele. Ja heal juhul saad sellega esimese-teise sadamani. Halvemal (ja sagedasemal) juhul leiad end alasti keset ookeani.
Ja siis nagu eriti palju valikuid ei olegi. Kas jätkad või ei jätka...

Sellise asja vältimiseks on variant minna reisile reisikindlustusega ja
puuga seljas rahakotiga ja lihtviisil kõik ebameeldivused "kinni tampida", mis oleks ka cool, aga poleks päris elu. (kuigi mõne meelest on)

Ja siit olen mina näinud lahendust - leida see õige. Vihmas ja päikeses.
Nagu me lapsena unistame, et me ei taha, et meie eest kõik ette-taha ära tehakse, me tahaks ise teha, aga mitte nagu multifilmis, vaid "päriselt".

Mis toob meid järelduseni, et mured ja raskused on meie ellu oodatud, me tahame võidelda, me ei oota võluvitsa, aga me tahaksime neid kohata temaga koos.