pühapäev, 27. märts 2011

Mitteluuletus, mis räägib ümbernurga sellest, miks ma võrgupäevikus ei kirjuta eriti parasjagu

Kõigel on hind.
Tarkusel. Vaikusel. Kevade saabumisel.
Tasume näiteks haavades, kasvamisvalus ja rahas
või ka koerasitas ja murtud luudes-
põhiliselt on oluline mäletada,
et kõigel on hind.
Ilul ja usul ja homsel - ning järgmisel aastal ka.
Lahkel sõnal ja tasuta lõunal...

Nojah, iva sai vist juba välja toodud.

Ja me maksame teades või pimedalt
maksame kurtes või kergelt või karmilt.
Maksame, pöördudes minema,
maksame ja jäävad armid.

Aga tasumata - meilt mingit tolli võtmata - ei tule midagi.
Ei kasvamist, ei kahanemist.
Mitte
midagi.

pühapäev, 20. märts 2011

Olen sellest juba kirjutanud, aga

Muretsemine on vastik.
Ma suhtun muretsemisesse nagu paljud suitsetamise maha jätnud inimesed suitsetamisesse: suure jälestusega. Selline "püham kui paavst" hoiak on tekkinud.
Ise olen elus muretsenud küll. Küll mitte absoluutselt kõige pärast, aga siiski väga paljude asjade pärast, mis on olemas ja paraja portsu olematute pärast ka.
Kui ma seda tegin, ei tundunud see muretsemine eriti nõme olevat. See tundus olevat ainus võimalus olla mina, ainus võimalus elada ja mõelda ja olla mina ise.

Lõpuks sai muresid nii palju, et ma ei saanud öösel magama jääda, sest oli vaja nii palju muretseda päevas, et uneaega ei jäänud üle. Lebasin voodis ja muretsesin.
Juhtumisi märkis mu keha peagi, et talle ei meeldi nii elada.
Niisiis võttis aju asja käsile ja töötas välja lihtsa mantra: "See, kui ma praegu ei maga vaid põen, teeb asjad ainult hullemaks. Nii et ei mõtle sellest, ei mõtle teisest, mõtlen ainult sellest, et mu labajalad on soojad ja rasked. Mu labajalad on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil. Mu pahkluud on soojad ja rasked. Mu pahkluud on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil."
Mu sääred, mu põlved, mu reied jne kuni peani välja, kõik on soojad ja rasked ja lebavad lõdvalt madratsil.

Omandasin kahe ööga taas võime normaalselt magada.

Suure loogikuna järeldasin, et kui ma suudan muretsemise lõpetada une-eelsel ajal, suudan ma seda ka muidu. Kui muremõtted tulevad, tuleb neile öelda "Teist ei ole kasu! Kõtt! Nüüd mõtlen konstruktiivselt!"

Ja kujutate ette, sellest piisaski.

Kuna see pideva muretsemise lõpetamine oli nii lihtne ja muretsemine ise nii vastik, valus ja nõme ja hoidis mind nii paljudel rinnetel elus nii väga tagasi, ajab teiste inimeste muretsemine mind nüüd kohutavalt närvi.
Tahaks öelda: "Kurat, jätke maha! See on nõme harjumus!!!"
Ma saan aru, et nad ei oska ja ei suuda ja hakkavad veel muretsema ka selle üle, et miks nad on nii nõmedad ja ei suuda muretsemist maha jätta.

Ma ei tea ka, kuidas aidata. Ega miks see mõnedele inimestele on nii raske, kui ta oli mulle ka raske - ja siis, lihtsalt otsustamise mõjul, korraga nii kerge.
Isegi kui ma täna vahel halan ja laisklen ja hädisen, ei ole ühelgi neist asjadest muretsemise halvavat jõudu.

Aga igasugused muretsevad inimesed häirivad mind nüüd.
Kuskil aju allosas on väga vaikne hääl, mis nendega kohtudes hakkab sosistama, et ma ehk peaksin muretsema selle üle, et ma nii vähe muretsen.
Et see ehk ei ole normaalne, kui ma ei muretse lõppeva raha ja tuumakatastroofi ja oma laste tuleviku pärast. Kui ma ei muretse selle üle, mis võib juhtuda koeraga, kes on poe ukse taha posti külge seotud või selle üle, kas porgandites on liiga palju nitraate. Et ma peaksin püüdma valvata kõigi teadus- ja tarbjainfo artiklite üle, üldse kõige üle, sest maailm on nagunii keerulisem, kui ma kontrollida suudan ja naiivne on arvata, et piisavalt aedvilju süües teen ma õigesti. Ka porgand on ohtlik! Lillkapsas on alla aastase neerudele nagu pomm! Harrrrr! Muretse! Kontrolli! Muuda oma harjumusi iga uue uurimuse järelduste põhjal! Hullu!!!!!

Ausalt öelda on see hääl mu meelest täielik idioot.
Kas talle ei ole siis ilmne, et jah, muidugi on maailm suurem, kui mina hallata suudan, nii et tuleks välja noppida mingid üldised ideed, millega ma nõustun ja siis nende põhjal elada ja krdile need uuemad uurimused?
Jah, ma annan endale ka aru, et see mõtteviis on laias laastus süüdi kõigis maailma hädades - et inimesed valivad endale välja mingi info, mis neile meeldib, ja siis kaitsevad seda fanaatiliselt, sest neil ei ole paindlikkust ega uudishimu midagi uut oma pähe vastu võtta.

Aga ei pea ju pidevalt äärmustesse kalduma. Kui uus info tuleb, siis võib ju selle vastu võtta. Pole sellest nii väga katki midagi, et ma seda uut asja seni ei teadnud. Elu ei ole täppisteadus. Kõik ei pea olema viimseni timmitult paigas.
Elus on tegelikult lubatud tohutu hulk vigu, eksimusi, kõrvalekaldeid ja veidrusi - ja ikka on kokku tegu päris pagana hea eluga.

Kuid muretsemine - see mürgitab elu palju efektiivsemalt kui lausa tohutu hulk tehtud vigu.
Kui ma ka suren nitraadirikaste porgandite tõttu 68-aastasena vähki, kuigi mul oli plaanis elada vähemalt 88 aastat vanaks, olid need vähemalt lõbusad ja meeldivad 68 aastat.
Raudselt parem kui elada ikkagi 68-aastaseks, sest süda ütleb parasjagu sel ajal lõputu muretsemise peale üles, ja enne ilgelt põdeda ja vaevelda ja ajurakkudesse sõlmi kruttida teemal "Aga mida siis ikkagi süüa, mis mind ei tapaks?!"

Vat.

teisipäev, 15. märts 2011

Liigub ainult tahte jõul


Ei saa aru, miks mul sitad ajad nii sageli peal käivad viimasel ajal.

Täiesti masendav on nende juures see miski, mida ma teen, kui tunnen, et ei saa üldse mitte millegagi hakkama ja ei oska ja ei jaksa ja aega ka ei ole.

Nimelt loobun ma sel juhul enese säästmiseks mõnest kohustusest, kus mulle endale ka midagi antakse (noh, sest alati on halb tunne midagi sitasti teha, kui sealt mingit tasu ka saad) - ja võtan samas selgest meeleheitest kukile hunniku teisi asju, mis on lihtsalt kellegi "aita hädast välja" või "tee see ära, sa ju oskad seda".
Sest selliste asjade juures võib nõtkuda: kui mina ise mingit kasu ei saa, ei saa keegi mult ju ka väga briljantset esitust ja 100% pühendumist nõuda?
Juurde üldse võtan aga neid kohustusi muidugi seepärast, et siis ma tunnen end hea inimesena. Kui on ilgelt sitt olla, siis tahaks ju hea olla (nii enda kui kellegi teise silmis), sest see parandab enesetunnet. Ju?
Ja ilma naljata nii ma võtanGI neid asju ja teenGI neid asju ja nutanGI sinna juurde, sest selliseid vanu asju, mida juba tehtud ka, veel võib kuidagi ära öelda, aga vast-antud lubadus on tugev, toores, värske ja nõuab pidamist.

Aga ei aega ega jaksu juurde ei tule ja vanad tegemata asjad, mille nimel sai üldse üldkoormust koomale võtma hakatud, on ikkagi tegemata ja kuhjuvad. Tagasi saadav tasu (olgu sotsiaalne või rahaline) väheneb.
Enesehinnang nii lollide otsuste tegemise tagajärjel ka.
Api.

Ei tea enam, mida endaga peale hakata.
On hägune lootus, et kui suudan end jälle jooksma lohistada regulaarselt, äkki läheb paremaks.

Pilt sai võetud siit, kust tema selle võttis, ei tea keegi peale tema.

pühapäev, 13. märts 2011

Kummitab-ei kummita

Korteril on paha karma küljes.

Tema see endine perenaine, kelle asjad igal pool on ja kes mõni aasta tagasi ära suri, kannatas verevarustuse häirete all ja ta käed ja jalad külmetasid pidevalt.
Ühed temast järele jäänud randmesoojendajad on nii kaunid, et ma kannan neid koos oma parima pidukleidiga vahel.

Nüüd olen ka mina jõudnud sinnani, kus lihtsalt sokkidega magamisest ei piisa, jalas peavad olema villased sokid.
Ja trükin praegu arvuti taga, parem käsi kinda sees. Vasakuga pole nii hull, aga hiirekäsi kipub ära jäätuma.

laupäev, 12. märts 2011

Praktiline nõiakunst e. kuidas teha 200 grammist šokolaadist peaaegu terve kilo

Võlujõudu vabastavad ained:

200g (pigem tumedat) šokolaadi
200g jahu
200g võid
200g suhkrut
4 muna
suur teelusikatäis suhkruga hakitud vaniljekauna või head vaniljesuhkrut
suur näputäis soola

Vajalikud tööriistad:

küpsetusahi
mingisugune pliit
küpsetusvorm
mingi suurem kauss või suvaline keedupott
veel mingi laiema põhjaga keedupott või kopsik
suur plekk-kruus (kõlbab ka nt eelnevalt avatud, tühjendatud ja puhtaks pestud+kuivatatud 800 ml plekist konservikarp)
mõnigane kogus vett
vähemalt 1 suur lusikas
kasutamist võib leida ka küpsetuspaber, aga see pole kohustuslik

1) Sulatage plekk-kruusi topitud šokolaad veevannis (vanni moodustab laiema põhjaga kastrul-kopsik. Vesi on seal sees, vee sees on kruus, kruusi sees šokolaad.)

2) Segage munad kausis koos suhkru, vaniljesuhkru ja soolaga läbi. Segage rahulikult, seejuures erutumata, sest eesmärk on tõesti lasta ainetel omavahel seguneda, mitte neid vahustada. Kui munad suhkruga vahustada, ei ole teie nõiatembu tulemuseks mitte maagiliselt rohkenenud šokolaad vaid tavaline pruun keeks.

3) Pange ahi 200 kraadi peale sooja.

4) Lisage veevannis puhkavale šokolaadile või, segage. Ka või peab sulama ja kogu selle sulatamise ja segamise lõpptulemuseks peaks olema ühtlane pruun möga.

5) Valage ühtlane pruun möga (kui te olete kärsitu loomuga, keerate pliidi suurele kuumusele ja ollus on pliidilt võttes väga kuum, jahutage ta enne valamist sellisele temperatuurile, et sõrme kannatab sisse panna) munasegusse.
Segage ollus ühtlaseks.
Lisage jahu ja segage veelkord ühtlaseks.

6) Valage tainas vormi, mis on kas mittenakkuva pinnaga, küpsetuspaberiga kaetud või vähemalt võiga määritud ja kergelt jahuga üle puistatud.

7) Tõstke vorm kenasti 200 kraadini eelsoojendatud ahju. Kui ahi pole veel piisavalt kuum, oodake veidi, mitte ärge toppige oma maagilist segu leigesse ahju eeldusel, et "mis see ikka paha teeb". Nõidumine pole nali!!

8) Järgneb oluline osa - küpsetusaeg. Kui küpsetate liiga vähe, jääb teie pikendatud šokolaad sõna otseses mõttes vedel.
Kui küpsetate liiga kaua, saate aga suvalise pruuni keeksi.
Minu ahju kasutades on 13-14 minutit umbes õige ajavahemik.
Mõned räägivad 11 minutist.
Ühes ahjus olin sunnitud oma võluteost küpsetama tervelt 18 ja pool minutit - aga tulemus tuli ka imeline.
Nõiatemp on valmis, kui ta on pealt mahepruun ja veidi pragunenud ning vormi liigutades ei võdise-tudise ega, kõigi jumalate ja emakese maa nimel, ei voola.
Kui segu hakkab kõrgusse kerkima, on midagi mäda, võtke vorm ruttu ahjust välja, ehk annab kärme tegutsemisega veel midagi päästa.

9) Ja kuna 9 on eriti maagiline number, siis siin on viimane oluline punkt: enne lahti lõikamist laske võlutoidul umbes 9 minutit vormis taheneda.

Kõik on õigesti läinud, kui teie tegevuse resultaat on pehme ja sulab suus, ilma et teda märgatavalt jõudu rakendades närima peaks. Kui imesöögi sees on mõningane hulk läikivat ja voolavat osist, pole seni katki midagi, kuni see lausa mööda taldrikut laiali ei asu voolama. Kui asub, toppige vorm koos sisuga uuesti ahju ja laske veel 2-3 minutit küpseda.
Kui voolavat värki pole, aga ollus on pehme, niiske ja limaskestade vastas meeleliselt sulav, on ikkagi kõik väga hästi.
Kui tulemus ei meenuta aga suus parimat sorti šokolaadikommi vaid magusat leivakest, kakaoküpsist, kakaokeeksi vms, olete kusagil valmistamisprotsessis vea teinud.

Või siis on jumalad ja emake maa teie peale vihased ja teie maagiakanalid kinni keeranud.

neljapäev, 10. märts 2011

Juhuks, kui mul veel tükk aega midagi öelda pole e. põhjendus igaks juhuks

Mingi suur haigus on vist tulemas. Pettumustäratav, sest ma alles sain eelmisest jagu.
Aga juba kolmandat päeva on veider matusemeeleolu ja töine visadus kallal (ma koristan-ajan pabereid-täidan lubadusi kõige edukamalt haigena, kuna siis olen liiga kurb ja nõrk, et asjade mittetegemiseks alateadlikke vabandusi leida. Loovat tööd seevastu ei ole üldse suuteline tegema).
Täna lisandus müstiline füüsiline ja vaimne väsimus. No ikka selline, et "issand, ma enam ei jõua, pood on nii kaugel" pärast 400 meetri läbimist.
Isegi arvuti taga ei jaksa istuda.
Ja provotseerimatu peavalu oli, siuke, mil nagu mingit põhjust polnud.

Kui ma nüüd gripi kätte suren, võib selle arvel nalja heita ja rollimänge teha.
Ma luban.

laupäev, 5. märts 2011

Vestlus kell 4:25 hommikul

Disclaimer: ainult väga natuke rõve.

Organism (kõva selge häälega): Kuule! Eideke! Mul on midagi viga!
Mina (unehämus): ...mmäh? Mäh? Mis sa laamendad, öö on?! Maga!
Organism: Ma räägin, et et et - viga on midagi mul! Ära maga nüüd! Mina vaevlen, sina muudkui norskaks. Ajan sul varba krampi, maga siis veel!
Mina: Issand, izaand, issand, ei pea siis kohe vägivaldseks minema! Igatahes, sa eksid. Meil ei ole päevi, need alles olid. No... Näed? Ei mingeid päevi! (Ega ka normaalseid öid, nagu näha. Kuule, magaks õige nüüd!)
Organism: Mitte päevad! Sa mõtled ka ainult ühest asjast! Nagu tookord, mitte just ammu, kui sa jäid peaaegu Sündmusele hiljaks, sest oli vaja keset linna...
Mina: (tsenseerib selle meenutuse ajahüppe käigus ekraanilt minema)
Organism: Ok. Olgu. Sellest vaikime. Kuigi hea lugu oleks. Aga ma räägin sulle, et mul mingi jama on!
Mina: Tont sinuga. Noh, juua - võta! Tahtsid vett?
Organism: Mmmm... vesi hea. Aga sa ju märkasid, et meil tegelikult ei olnud janu, on ju?
M (vihastab): Tead, ära VIRISE! Kõik su probleemid on sellest, et me läksime ükskord ka enne südaööd magama. Harju ära! Kell 11 magama minna ongi NORMAALNE.
O: Häh, enesepetja! Arvad, et ma ei kuule, mida sa mõtled? Me oleme üks ja sama, geenius, nii et ma tean täpselt, et sul juba tuli pähe, et probleem äkki on selles, et meie viimane normaalne söögikord oli mingi - kell neli päeval vä? KELL NELI PÄEVAL! Mingi porgand ja apelsinimahl ei tule minu jaoks söögikorrana arvesse! ERITI kui sa kella kümneni õhtul ringi rassid, külma tuule käes passid ja mu vaeseid lihaseid tööle sunnid!
Lähme sööme.
Mina: Hull oled? Öö on! Meil pole näljatunnetki! Ja üldse, kui on vaja, võta midagi rasvarakkudest. Seal peaks kütust olema maa ja ilm.
O (meelitavalt): Me võiks teha normaalset sooja toitu. Liha ja köögivilja näiteks. Kas sa tead, et külmutatud köögiviljades on rohkem vitamiine, kui praeguse aastaaja värsketes?
M (püüab meelitusi ignoreerida, aga need kõlavad üha veenvamalt ja valjemini. M ajab end ohates jalule, tirib kampsuni selga ja looberdab susside lohisedes köögi poole.)O (innukalt nagu peatses jalutamaminekus veendunud koer): Näed nüüd! Kohe näed, kus meil hakkab alles hea, kui kõht on täis! Tead, und ei saa kasutada toidu asemel, just nagu toit ei aita seksi asemel ega jook külmatunde vastu. See asendamise värk lihtsalt ei toimi.
Igatahes pane palju sibulat ja küüslauku ja pipart ka, sest see peab ikka korralik söögikord olema, mitte mingi haiglalobi, on ju.
(...)
O: jess. jess. jess. issand kui hea on. uuuuuh, absoluutne ekstaas... ja see kõik ilma eelneva näljatundeta, emake! Sa usu ikka mind rohkem, mina tean, isegi kui su tunded on sassi keeratud. On ju, see liha oli täpselt õige asi?! Kui sa niimoodi kurtlemist jätkad, nagu voodis enne, lased end veel järgmisel korral veenda selles, et poolselili on täitsa kombes sünnitada! Kõik teevad nii! Küll arstid teavad! Lalalalaa!
M: Tead, sa ära narri selle teemaga pidevalt! See pidin nagu mina olema sinu jutu järgi, kes ainult ühest asjast mõtleb?! Mul on tegelikult väga kõva tunne, et meie sünnitamistega on suht ühel pool: pärast moraalseks hakkamist ei saa eriti keppigi kuskilt, rääkimata mehest, kes sõnaselgelt ja kaheldamatult tahaks mingeid lapsi saada meiega. Ja võib-ollatama, niitima ja otseselt petma ju enam ei pidanud hakkama?
O: Ah, vigin-vigin-vigin-loll jutt! Või noh, ma sind ei tea, aga mina igatahes kavatsen veel kunagi saada. Nii keppi kui lapsi.
Aga see selleks, teema lõpetuseks - teeme midagi, mis meile mõlemale meeldib? Teeme KOHVI!!!!!!!!!!!
Ja... kuule, kas ma nägin seal kapis šokolaadi?
(Aeg möödub tuuletiivul. Kell on juba 7:21 ja suur päike väljas)
Organism (hakkab arvuti taga toolil istudes muusika taktis tõmblema ja rusikatega õhku peksma): Eks ole elu ju hea nüüd?! Ja selle tähistamiseks, lilleke, tantsi - tansti, nagu oleks strippar Marcol epilepsia, kui klassikuid tsiteerida!!! Liiguta puusi! Käsivarsi! TANTSI!!!
Mina (alistub avaldatavale survele, tõuseb ja jõnksleb kestet tuba, et rohkem liikumisruumi oleks): Ma püüan sellest mõelda kui - hommikuvõimlemisest. Onju. Nii on see täiesti mõistlik!



Organism: Mõtle kuidas tahad, aga tantsi! Tantsi! Päike on lill ja taevas on sinine! Naeratagem!

neljapäev, 3. märts 2011

Varsti ta enam ei ole väike =(

***

Poeglaps: ... ja see on rüütel Veretatt. Emme, kas sa tead, mis on veretatt?
Mina (hajameelselt): Ei tea.
Poeglaps: See on see, kui ninast tuleb veri ja tatt korraga. See Veretatt on minu kõige nõrgem rüütel.

***

Poeglaps: "Sina, emme, jood tulejooki, aga mehed joovad õli." (õlut, ma kahtlustan)

***

kolmapäev, 2. märts 2011

Julge ja aus


Käisin teatrit vaatamas. Seal räägiti sellest, kuidas maailma paremaks muutmiseks on vaja vaid mõnesid väga väikesi asju. Aga neid on ka tõesti vaja.
Siis arutlesin ükspäev õnne ja edu ja lapsekasvatust e. kas ma tahan, et mu laps oleks edukas või õnnelik. (Avastus: tahaksin, et oleks õnnelik, aga õpetan edukaks. Sest õnnelikuks õpetada on raskem ja ühiskond hindab edu ja kasvatustöös mastaapselt vastuvoolu liikuda ning sellega v-o oma tegevuses eksida on hirmutav perspektiiv.)
Ja siis jalutasin tänasel tuulisel ja külmal õhtu ja öö vahelisel ajal Schnelli tiigi ääres edasi-tagasi, põimisin neid teemasid ning püüdsin aru saada, mis asi siis ikkagi on elu ja milleks ja kuidas. Ja mida mina teha saan. Ja miks ma ammu ei ole neid asju teinud juba.

Kuidas ma ka mõtlesin, jõudsin ikka ringiga tagasi julguse juurde.

Vist ei olegi siia võrgupäevikusse veel julgusest kirjutanud.

Esiteks seepärast, et see on siuke paras suu täis võtmine: julgus, see on ju miski - miski Robin Hoodi, musketäride ja muude sõdijate teema. Romantiline surmaohuvärk.
Ja kui sellest surmaohu-julgusest (mida enamikul meist igapäevaselt tarvis ei lähe) mööda vaadatakse ja räägitakse igapäevasest julgusest, on see üldjuhul mingi tüütu nännutamine. See teema, mille juures minul on väga raske aru saada, miks on lõpp positiivne nähe nimega kodanikujulgus see, et sa lased end igast haukuvast koerast või läbi maja kostvast bassikäigust häirida ja hakkad tänitama/kutsud politsei?
Mis sai põhimõttest "ela ise ja lase ka teistel elada"?

Aga kodanikujulgus e. julgus sõimelda ja viriseda ei ole see igapäevajulgus, millest mina rääkida kavatsen, millest ma puudust tunnen, mille nimel ma võitlen ja mida püüan endast ikka rohkem ja rohkem üles kaevata.
Ma tegelen rohkem elamisjulgusega. Ja moodustan selle alalhoidmiseks väikesi lihtsaid õpetussõnu. (Kuna suured sõnad ja pikad mõtted on keerulised mõista ja meeles pidada.)

Üldiselt on nii, et olen viimasel ajal märganud tutvuskonnas mitmeid inimesi, kes on minust väga palju julgemad. Kel on mingi baasiline enesekindlusfaktor nii kõva, et ma vist 30-aastase harjutamisega ka nii kaugele ei jõua.
See jutt ei ole teile - teie laske edasi nagu olete, mina õpin teilt. Nii palju, kui suudan ja oskan.


Niisiis:

5 väikese julguse väikest soovitust meile teistele

* Sa tahad midagi teha. Aga pole kindel, kas saad hakkama. Või mida inimesed sinust küll mõtlevad. Vms.
- Tee ära! Alati võib leida 100 mõistlikku vabandust, miks mitte teha. Aga hirm on halb teejuht ja argus sitt põhjus elu elamata jätmiseks.

* Sul kripeldab miski hingel. Aga teemat on nii raske üles võtta.
- Mõtle välja esimene lause ja partsata see lihtsalt esimesel enam-vähem sobival juhul välja. Ülejäänu tuleb iseenesest.

* Sul on valida, kas teha midagi kontrollitult ja tuttavalt meeldivat või midagi uut ja ilmselt ka meeldivat.
- Tee midagi uut. Ülejärgmisel korral võib juba see uus olla sinu tuttav lemmik - ja kui ei ole, oled vähemalt tõesti teadlik sellest, et ei, see asi mulle ei meeldi, ma parem loen jutukat. Muidu jääb veider küsimuskihelus kuskile alles ja kui jutukas selgub juhtumisi saast olema, kipub hiiliv kahetsus piinama.
Ja lisaks sa ei õpi ka midagi.


* Sulle pakutakse uut informatsiooni.
- Võta vastu! Jah, mugavam on seda värki ignoreerida, eriti kui tegu on sinu meelest üsna igava teemaga. Aga vähemalt proovi infot! Maitse!
Võib juhtuda, et see on huvitav. Võib ka juhtuda, et just see infokild osutub vajalikuks mingi mõtte jaoks, mis su ajus on ennast ammu valmis püüdnud veeretada, aga alusandmeid ei jätkunud.
Ja muidu on ka lihtsalt lahe asju teada. Kuskil 30 eluaasta kanti suutsin end täitsa iseseisvalt (raamatu abiga s.t.) viimaks kuidagiviisi relatiivsusteooriast läbi närida. Sellest endale mingisuguse arusaadava arusaama tekitada. Uhke tunne, teate =)

* Teine inimene astub sulle suhtlusläheduse mõttes sammu lähemale.
- Kui inimene on sümpaatne, püüa samm vastu astuda.
Mina nt ei oska tavaliselt kohe, jään kokutama ja taganen. Aga vabandan seepärast hiljem, selgitan oma abitu käitumise põhjust ("sina meeldid mulle küll, aga ma ei jõudnud muutunud olukorraga kohaneda nii ruttu") - ja püüan järgmine kord paremini. Alati ei õnnestu, aga püüan.
- Kui inimene pole sümpaatne, julge MITTE sammu vastu astuda. Anna selgesti mõista, et ei, ei, ei.
Jah, ka see nõuab omajagu vaprust. Kontrollitud.

***

Ning nii lihtne siis ongi olla julge ja aus. Vähemalt mu tänaöise hinnangu põhjal. =)