laupäev, 5. märts 2011

Vestlus kell 4:25 hommikul

Disclaimer: ainult väga natuke rõve.

Organism (kõva selge häälega): Kuule! Eideke! Mul on midagi viga!
Mina (unehämus): ...mmäh? Mäh? Mis sa laamendad, öö on?! Maga!
Organism: Ma räägin, et et et - viga on midagi mul! Ära maga nüüd! Mina vaevlen, sina muudkui norskaks. Ajan sul varba krampi, maga siis veel!
Mina: Issand, izaand, issand, ei pea siis kohe vägivaldseks minema! Igatahes, sa eksid. Meil ei ole päevi, need alles olid. No... Näed? Ei mingeid päevi! (Ega ka normaalseid öid, nagu näha. Kuule, magaks õige nüüd!)
Organism: Mitte päevad! Sa mõtled ka ainult ühest asjast! Nagu tookord, mitte just ammu, kui sa jäid peaaegu Sündmusele hiljaks, sest oli vaja keset linna...
Mina: (tsenseerib selle meenutuse ajahüppe käigus ekraanilt minema)
Organism: Ok. Olgu. Sellest vaikime. Kuigi hea lugu oleks. Aga ma räägin sulle, et mul mingi jama on!
Mina: Tont sinuga. Noh, juua - võta! Tahtsid vett?
Organism: Mmmm... vesi hea. Aga sa ju märkasid, et meil tegelikult ei olnud janu, on ju?
M (vihastab): Tead, ära VIRISE! Kõik su probleemid on sellest, et me läksime ükskord ka enne südaööd magama. Harju ära! Kell 11 magama minna ongi NORMAALNE.
O: Häh, enesepetja! Arvad, et ma ei kuule, mida sa mõtled? Me oleme üks ja sama, geenius, nii et ma tean täpselt, et sul juba tuli pähe, et probleem äkki on selles, et meie viimane normaalne söögikord oli mingi - kell neli päeval vä? KELL NELI PÄEVAL! Mingi porgand ja apelsinimahl ei tule minu jaoks söögikorrana arvesse! ERITI kui sa kella kümneni õhtul ringi rassid, külma tuule käes passid ja mu vaeseid lihaseid tööle sunnid!
Lähme sööme.
Mina: Hull oled? Öö on! Meil pole näljatunnetki! Ja üldse, kui on vaja, võta midagi rasvarakkudest. Seal peaks kütust olema maa ja ilm.
O (meelitavalt): Me võiks teha normaalset sooja toitu. Liha ja köögivilja näiteks. Kas sa tead, et külmutatud köögiviljades on rohkem vitamiine, kui praeguse aastaaja värsketes?
M (püüab meelitusi ignoreerida, aga need kõlavad üha veenvamalt ja valjemini. M ajab end ohates jalule, tirib kampsuni selga ja looberdab susside lohisedes köögi poole.)O (innukalt nagu peatses jalutamaminekus veendunud koer): Näed nüüd! Kohe näed, kus meil hakkab alles hea, kui kõht on täis! Tead, und ei saa kasutada toidu asemel, just nagu toit ei aita seksi asemel ega jook külmatunde vastu. See asendamise värk lihtsalt ei toimi.
Igatahes pane palju sibulat ja küüslauku ja pipart ka, sest see peab ikka korralik söögikord olema, mitte mingi haiglalobi, on ju.
(...)
O: jess. jess. jess. issand kui hea on. uuuuuh, absoluutne ekstaas... ja see kõik ilma eelneva näljatundeta, emake! Sa usu ikka mind rohkem, mina tean, isegi kui su tunded on sassi keeratud. On ju, see liha oli täpselt õige asi?! Kui sa niimoodi kurtlemist jätkad, nagu voodis enne, lased end veel järgmisel korral veenda selles, et poolselili on täitsa kombes sünnitada! Kõik teevad nii! Küll arstid teavad! Lalalalaa!
M: Tead, sa ära narri selle teemaga pidevalt! See pidin nagu mina olema sinu jutu järgi, kes ainult ühest asjast mõtleb?! Mul on tegelikult väga kõva tunne, et meie sünnitamistega on suht ühel pool: pärast moraalseks hakkamist ei saa eriti keppigi kuskilt, rääkimata mehest, kes sõnaselgelt ja kaheldamatult tahaks mingeid lapsi saada meiega. Ja võib-ollatama, niitima ja otseselt petma ju enam ei pidanud hakkama?
O: Ah, vigin-vigin-vigin-loll jutt! Või noh, ma sind ei tea, aga mina igatahes kavatsen veel kunagi saada. Nii keppi kui lapsi.
Aga see selleks, teema lõpetuseks - teeme midagi, mis meile mõlemale meeldib? Teeme KOHVI!!!!!!!!!!!
Ja... kuule, kas ma nägin seal kapis šokolaadi?
(Aeg möödub tuuletiivul. Kell on juba 7:21 ja suur päike väljas)
Organism (hakkab arvuti taga toolil istudes muusika taktis tõmblema ja rusikatega õhku peksma): Eks ole elu ju hea nüüd?! Ja selle tähistamiseks, lilleke, tantsi - tansti, nagu oleks strippar Marcol epilepsia, kui klassikuid tsiteerida!!! Liiguta puusi! Käsivarsi! TANTSI!!!
Mina (alistub avaldatavale survele, tõuseb ja jõnksleb kestet tuba, et rohkem liikumisruumi oleks): Ma püüan sellest mõelda kui - hommikuvõimlemisest. Onju. Nii on see täiesti mõistlik!



Organism: Mõtle kuidas tahad, aga tantsi! Tantsi! Päike on lill ja taevas on sinine! Naeratagem!

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

oma organismiga saab kaubale veel mõnes asjas. Lapsi lausa mitte aga

themarten ütles ...

Kujutlesin, kuidas minul kehaga läbisaamine on olmeasjades... kui just ei karju, siis nagu ei paneks tähelegi. Ja kui karjub, siis vajadusel saan kõrvad lukku panna.

Mõnus ja helge lugemine oli :)

Rattus ütles ...

Öises toitumises ega isegi toiduvalmistamises ei ole midagi ebanurmaalset.
Omaette tantsimises ka mitte.
Nii et Sinuga on kõik korras.

väga salalik naine ütles ...

1. Organism pidas vist silmas umbes seda, et mina võin oma moraali ja kõrgete standardite jms-ga ringi ekselda ja halada, et keegi mind ei taha (pidades silmas seda, et need, keda mina tahan, mind ei taha, ja lisaks ega ma ise ka ei oska külge lüüa ja sõbralik olla, nii et keegi teine nende kahe asja erinevusest täpselt aru saaksid), püsides nõnda tõesti puha kuival. Aga kui see liiga kaua kestab ja ma liiga ahastavaks muutun, piisab ühest hetkest lõdvematest ohjadest, et Organism e. Keha juhtimise üle võtaks ja jumal-teab-kellega kuskile madratsile püherdama sattuks.
Ta on mul siuke - vabameelne üldiselt.

2. Minu keha juhib mind ikka suht raudse käega.
Muidugi on tore ärgata üles täpselt kell 7:03, kui ma olen eelnevalt otsustanud, et 7:03 tuleb ärgata. Ja tunda ära 6 eri liiki peavalu enne, kui otsene valu üldse alanudki on. Ja taibata, et haigus on algamas - enne ainsatki sümptomit. Ja teada, et ma olen rase viis päeva pärast viljastumist. Ja mõigata et nüüd sai kõvasti viga vist miski, enne kui valu juhtmeid pidi kohale jõuab. Jne.

Aga sellel on ka vastaspoolus e. kui ikka keha midagi tahab/ei taha, on jubedalt jõudu vaja, et elada mitte tema vaid minu enda tahtmise järgi.

3. Jah, õige! Ega ma ei muretse siin millegi üle. Lihtsalt see on nii naljakas, kuidas minu organism töötab. Tal on konkreetselt oma tahe ja ettekujutus sellest, mis on hea ja mis ei ole.

Anonüümne ütles ...

Retsept - kui uni ära läheb ja peaks justkui midagi tegema, aga midagi söömisest targemat ei oska välja mõelda.
Tiri voodi alt hantlid välja, pool tundi ja kerge väsimus juba tuleb, veel natuke ja tahaks pikali visata ja lõdvestuda.
Teine võimalus, paremgi veel, aga sinu laste juures (võib-olla) kahtlane. Mine õue ja kõnni kümme kilomeetrit. Lööb mõtted selgeks ja võtab mured ära. Muidugi, ma ei ole kunagi proovinud öösel naisena kõndida, on mõned võimalikud riskid. Pärast tahaks jälle pikali visata.
Taoline öine söömine (kui kõht tühi ei ole) on loomulikult aseaine. Pingutamise aseaine.

väga salalik naine ütles ...

Noh, mina jälle arvan, et kui mul läheb näljast uni ära, on söömine lõpp loogiline tegevus.

Eriti kui mul on selja taga üks kõige rängemaid füüsilise rassimise päevi viimase 3 nädala jooksul ja lihased sellest ikka veel (=nüüd ülejärgmine päev) valutavad.
Ja samas tol päeval manustatud kaloreid oli mingi - alla 1400 vist.
(Kui ma söön järjepidevalt 2000 päevas, võtan ma juba alla, mis koliseb.)

Nagu - mulle ullult meeldiks, kui aktsepteeritaks mu võimet ise oma vajadusi adekvaatsemalt hinnata kui keegi teisel pool ekraani, kes pole mind nädalaid-kuid-aastaid-või-üldse-kunagi näinud, seda suudab.

Merci.

Anonüümne ütles ...

Vabandust!
Alustekst oli ülse ehitatud nii, et tegelikku näljatunnet ei olnud - mulle tundus.
Hindasin juttu sinna oma suhet kehale projetseerides.

Tekst kui selline oli ilus, seepärast kirjutasingi...

väga salalik naine ütles ...

=)

Teile on andestatud!
Soovid olid ju head :D