pühapäev, 17. aprill 2011

Kuidas reageerivad sõbrad, kel on kõriauguni

Üks ütles hiljuti sügava veendumusega: "Mul on kahju, aga sa ei leia endale kunagi normaalset meest!"

Teine arvas, et mul oleks vaja minna ja otsida endale armsamat kuskilt baaridest või kontserditelt (olgu selgituseks öeldud, et mina ise kummaski kohas hea põhjuseta ei käi ja pole ka mingit alust oletada, et ma sobiksin sellistes kohtades käivate ja seal naistele tähelepanu osutavate meestega).

Kolmas pidas vajalikuks mainida, et ta ei tahaks oma meest mulle meeleldi anda (kuigi ma omast arust tolle vastu mingit huvi ilmutanud ei olnud), andes sellega ühtlasi mõista, et tema meelest ongi lugu nii, et ma käin ja üritan väikeste lastega meest tolle naiselt aktiivselt üle lüüa.

Kokku on mul sellest negatiivsusest sihuke ärritus, et on jube tahtmine minna ja otsida endale mingi eriline alatu tuhapea kuskilt baarist ja siis nende kõigi ees käsi laiutada ja käratada, et olge lahked, teil oli õigus, ma olengi täielik jobu! Rõõmustage!

Olgu, püüan mõista. Minu igavese vallalisuse probleem ei ole nende (teie) oma ja kuna n(t)eil kellelgi ei ole üldse mingisuguse vallalisusega ammu enam kogemusi olnud, võib minu järjekordne õhinal ahhetatud "Seejasee on nii äge!" ja sinna vahele "Miks on kõigil ägedatel kogu aeg naised?!" üsna tüütu olla.

Aga niimoodi kolmest kohast järgemööda vastu hambaid saada on väga ebameeldiv.
Kus on nunnutamine ja lohutamine ja positiivsed kinnitused, millele ma arvan endal õiguse olevat?

44 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mina sain abi Rentsi suhtenõuandlast.
Soovitan soojalt - iga lause on seal puhas kuld:))

http://rameshwar.wordpress.com/2011/03/01/rentsi-suhtenouandla/

väga salalik naine ütles ...

Pool juttu selle posti kommentaariumis on minu kirjutatud.

Nii et ilmselgelt olen ma seda lugenud.


Still not king yet.

Anonüümne ütles ...

huvitav, mis abi sa said, ma ei viitsi rentsi lugeda......äkki harid veidi

väga salalik naine ütles ...

Mind ka huvitab, mis abi saadi!

Muidu, lühikokkuvõte suhtenõuandla sisust:

Rensti suhtenõuandla ütleb, et kui sa vahid suu lahti iharalt miski joovastava õlajoonega isiku poole, tasuks ka vaadata, kas see isik on üldse tüübilt sulle endale natukenegi sarnane.
Ja kas on mingit alust eeldada, et sina talle ka meeldiksid.
Ja et olla ilus on tegelt kaaslase otsingute juures abiks.

Mina halasin kommentaarides, et ma OLENGI ilus, aga abi pole sellest õhkagi.
Kuna ma ei oska meestega õigesti suhelda ja mul on ka liiga kõrged nõudmised - et olgu ilus, mitteloll (tark päris olema ei pea, aga loll ka olla ei tohi) ja vallaline KORRAGA.

(Mis mõttes liiga kõrged nõudmised? Mina ise ju olen selline :D!)

Ja siis arutleti minu keissi seal pikalt-laialt. Soovitati nõudmisi õgvendada ja olla avameelsem. Probleem on selles, et ma olen seda kõike juba teinud. Mul on tutvuskonnas vähemalt 4 nägusat naisega meest, kellele ma olen küll väga ääri-veeri, aga siiski mõista andnud, et nad on mulle väga sümpaatsed...

Teate kui nõme ja jäle on loota oma eluõnne kujundamise juures sellele, et ehk kellelegi teisel läheb vast halvasti?

(Vastus on, et väga nõme ja väga jäle ja ei soovita seda kellelegi.)

Anonüümne ütles ...

Et mis abi ma sain?
Lõpetasin nende järel jooksmise, kes mulle meeldisid ja hakkasin vaatama neid, kellele mina meeldin.

väga salalik naine ütles ...

Paraku, sellest tuleks ka ainult jama.

Kui valida on igavate või hõivatud või tüütute meeste ja igavese vallalisuse vahel, ma parem jään oma sõrmedele truuks.
Käed on mul ka, muide, päris ilusad =)

Anonüümne ütles ...

Mu eelmisest postitusest võib valesti aru saada vist:))

Ma pean silmas, et tuleb valida.

Kas:
a) tee ennast paremaks
või
b) langeta standardeid

See kehtib kõigi asjade puhul, mitte ainult suhetes.

Rene ütles ...

Mina jälle, targutan siin.

Baarid - ka mul on tugev eelarvamus baarist kaaslase leidmise osas. Tahes tahtmata tekib mõttepilt: "Yo tipsid, mis teete? Lähme vilistame kummi ja närime burksi." See ei ole üleni tõsi, baare ja klubisid on palju ning kõik neist ei ole Hollywoodid. Võta sõbrad-sõbrannad kampa ja minge lihtsalt mõnda muhedasse baari lõbusalt aega veetma. Põrgake kokku tuttavate tuttavatega ja tutvuge uute inimestega. Ära mine baari üksi kaaslast otsima, mine lihtsalt toredate inimestega lõbusalt aega veetma.

Lõpeta otsimine ja sa leiad. Tundub jabur, kuid las ma selgitan, mida see minu jaoks tähendab. Tihti juhtub, et midagi otsides jääme kinni mõnda mõttemustrisse või nõiaringi, mis on põhjustatud harjumustest, tõekspidamistest või eelarvamustest. Lase neil minna ja ja vaata asju teise nurga alt. Või veel parem - lase ennast leida. Kui lõpetad pingutamise ja oled vabalt, hakkad äkki pareminigi silma?

Kontserdiga on veel lihtsam - sa ju lähed ikka sellisele kontserdile, mis sulle meeldib. Väga suure tõenäosusega on seal inimesed, kes jagavad sinuga seda arvamust. Tõenäosus ühist keelt leida on järelikult ka suurem. Aga jällegi, sõbrad kaasa ja lõbusalt aega veetma.

Lisaks kõrgetest standarditest. Äkki liiga palju ulmekirjandust? :) Meie, mehed, oleme tegelikult ka tavalised hädised inimesed, oleme vahel laisad, teeme vigu ja lollusi. Aktsepteeri meid sellistena nagu me oleme.

väga salalik naine ütles ...

Mulle tegelikult enamik mehi väga meeldivad =)

Ja ega ma vist tegelikult ei otsigi. Selle sõna otseses mõttes. Ma pigem pidevalt vaatan, ega ma äkki leidnud ei ole.
S.t. ma ei käi ringi otsides ja otsides, unustanud omad tegevused ja huvid. Mitte sinnapoolegi. Selles mõttes otsinud ma kedagi ei ole juba väga palju aastaid.

Aga ma tõesti iga ettesattuva mehe suhu, silma ja kukla taha vaatan mõtliku salaküsimusega "Hm. Aga kuidas huvitav sinuga oleks?"

V-o see segab :)

(Teha ennast paremaks - a ma ju kogu aeg teen ennast paremaks! MItte konkreetse sihtgrupi jaoks aga loomupärasest täiusepüüdlusest lähtuvalt.)

inwe ütles ...

baar oli näide, ma pakkusin ju ka muid variante ja mõte oli selles, et kodus istudes ja halades keegi sinu juurde niikuinii ei tule.

ma lihtsalt ei tea enam, kuidas sind lohutada - 'küll sa kunagi endale mehe leiad', mida ma umbes aasta aega sulle su jutu peale muudkui ütlesin, ei andnud tulemusi, nii et nüüd üritasin praktilisi nõuandeid anda, aga sa ilmselgelt ei taha neid.

väga salalik naine ütles ...

Ma kardan, et ma ei taha tegelikult kelleltki reaalset nõu, kuidas leida kallim.
Ma tahan halada sel teemal, kuidas mu voodi on lage, tahan nunnutamist ja lohutusi, aga tegelikult olen ma sedasorti inimene, kelle meelest aktiivne kaasalaseotsing on Vale ja Õudne. Sest TEGELIKULT minu maailmas hakatakse üksteisele meeldima enne, kui minnakse kuskile koos välja vms.

Kui ma kujutan ette end tutvuvat uue inimesega ja siis selle tutvuse eesmärk ja jätk on mingi kohtingutaoline asi, võin ma garanteerida, et sellest asjast ei saa asja, sest päris ausalt: ma vihkan kohtinguid.

Mulle on olukord, kus ma istun-seisan-kõnnin mingi mehega ringi ja me mõlemad teame, et selle istumise-seismise-kõndimise varjatud eesärk on üksteisele ennast näidata ja siis nõndaviisi välja uurida, kas teine vastab meie ettekujutusele potentsiaalsest partnerist, üdini vastumeelne.
See on nagu eksam, kusjuures ma mitte ainult ei anna eksamit (mis on niigi vastik) vaid võtan seda sama hooga ka vastu. Ja ma oleksin muide ülivilets õppejõud, sest mul on eksamil läbikukkujast alati jube kahju ja ma puhtast halastusest üritaksin ta ikkagi läbi aidata kuidagi. Kui te aru saate, mida ma mõtlen. Ja mis me räägime pisiasjast, et hiljem on häbi ja paha, juba asja käigus on väga häbi ja paha.

Seetõtu olen ma veendunud, et sihipärane mehe otsimine ei ole ja ei saagi olla minu jaoks. Selles sisalduvad komponendid on mulle nii vastumeelsed, et meest, kes oleks nii erikuradi suurepärane, et nii jäleda olukorra oma seltskonnaga meeldivaks muudaks, ei ole ilmselt maailmas üleüldse olemaski.
Või kui on, siis lootus ta kuskil baarist üles noppida tundub nullilähedane.

Anonüümne ütles ...

Mina jälle, see esimene anonüümne:)

Ja jälle ma vaatan, et mu eelmine kommentaar oli halvasti sõnastatud.
"tee ennast paremaks" - sellega ma ei tahtnud mitte sind kritiseerida ega õpetada, vaid see on see, mida ma tavaliselt endale ütlen, kui taban end magusalt enesepettuse teelt, et ebaõnnestumist kellegi teise (inimeste, olukordade) kaela veeretada ja nii see automaatselt kirja läks:)

Sa ei taha reaalset nõu ja seda on ka sinu vastustest igati aru saada.

Aga ühe konkreetse nõu ma siiski annaksin, mis võiks olla sellisel juhul (sest peale sinu on sama probleem väga paljudel inimestel) esimene samm. Nimelt - lõpetada päevapealt läbikäimine pereinimestega. Sest nemad ei ole enam sinu sarnased ja nende seltskonnas sa mõttekaaslasi ja vallalisi ei kohta.

Nad suhtuvad sinusse täpselt nii, nagu sa ise oma postituses oled kirja pannud. Miks käid sa siis läbi inimestega, kes sinusse nii vähe lugupidavalt suhtuvad?

Ma tegin enne sedasama. Suhtlesin oma endiste sõpradega edasi peale seda, kui enamusel neist olid juba lapsed. Keegi küll nii otse ei julgenud mulle öelda (sest olen suht suurt kasvu, he-hee:), aga aiapidudel vintis peaga ja teiste pereisadega kambas kiputi aeg-ajalt mingeid märkusi tegema minu vallalisuse aadressil. Paari "sõbraliku" sõnaga said nad paika pandud, aga ma mõistsin, et mul ei ole enam nendega midagi ühist. Nemad peavad minema õhtul kell 11 magama (sealt ka see nende kibestumus), mina aga tahan sõita linna ja pidutseda hommikuni.

Nüüd on mu (väljaspool tööd) tutvusringkonnas ainult vallalised naised-mehed. Käime siin, käime seal, ühele meeldib üks ja teisele teine, aga keegi neist pole kunagi üritanud mu elu ühegi kandi pealt arvustada.

väga salalik naine ütles ...

No - nüke on selles, et ma OLEN pereinimene. Mul on kaks last. Ja see on täiega pere. Ma KLAPIN lastega inimestega ja suhtes inimestega ja nad on toredad ja ma pean neid kalliks ja mu elu ilma nendeta oleks vaene ja vilets!

Muidugi on nad vahel nõmedad, sest keegi pole ju täiuslik.

Aga eluvallalised (need, kes pole kunagi suhtes olnud, kel pole lapsi ega ekse) on need, kes tekitavad mus sügavat hämmingut ja alaväärsuskompleksi tegelt.
Kui nad just alla 25 vanad pole.
=)

Anonüümne ütles ...

Siis annan alla ja rohkem ei targuta:))

notsu ütles ...

Ma mõtlesin midagi sarnast nagu viimane anonüümne, ainult vähem radikaalselt. Kui paaridest tuttavad tunduvad endiselt toredad ja armsad, siis miks neid maha kanda. Aga äkki oleks hea laiendada tutvusringkonda vallaliste suunas. Nad ei pea ju olema põhimõttelised vallalised. Lahkuläinud inimesed on kah olemas (nagu sa hästi tead). Kusjuures halba ei tee ka see, kui suhtlusringkonnas on elupõliseid vallalisi - kas või silmaringi laiendamise koha pealt.

Kusjuures selle laiendamise point ei pea olema üldse kaaslase otsimine. Üks võimalik kasu on see, et saad liikuda seltskonnas, kus ei pea mõtlema "miks just mina olen paariliseta, kas mul on midagi viga"; seltskonnas, kus sind selle koha pealt paremini mõistetakse; seltskonnas, kus sind ei kahtlustata meesterahvaga suhtlemise puhul selles, et sa tahad teda üle lüüa. Ja nii paardumise koha pealt kui ka muidu on vahel päris kasulik, kui ilma tagamõtteta suhelda paardumata meestega. Lihtsalt teistmoodi inimesed, kui tavaline seltskond. Või flirtimise meeldetuletamiseks (parim flirt on ilma tagamõtteta flirt, lihtsalt asja enda mõnu pärast).

notsu ütles ...

apropoo, ka elupõlised vallalised sobivad päris hästi paariliseks, kui nendega abielluda ei taha. Armukeseks võib päris tore olla.

Hellera ütles ...

"Aga ma tõesti iga ettesattuva mehe suhu, silma ja kukla taha vaatan mõtliku salaküsimusega "Hm. Aga kuidas huvitav sinuga oleks?""

Ma tegin ka seda. Jama oli. Siis sai hing täis ja otsustasin, et ei, aitab sellest, mis mõte sel kõigel on, nagunii ma kedagi ei leia ja nutt ja hala ja lihtsalt ei mõtle sellest enam. Varsti pärast seda leidsin mehe kah. Või noh, me juhtusime kokku. Täitsa niisama. Proovi, võib abiks tulla.

Aga muidu *kalli* kah.

Oop ütles ...

Rollimängurid peaksid rohkem vallaliste larpe korraldama. Alla 18 keelatud.

Minu kogemus ytleb, et yhine hobi on kellegi leidmisel suuresti abiks. Siis on rohkem kui yks huvitav tegevus, mis teid seob.

Anonüümne ütles ...

Ära otsi meest, otsi sõpra.

notsu ütles ...

hah, Hellera, mul oli sama lugu: mäletan selgelt päeva, millal ma otsustasin, et hakkan lõbusasti üksi elama. Järgmisel või ülejärgmisel päeval (ei mäleta enam täpselt seda ajaarvamist) tegi mu selle hetke suurim silmarõõm mulle ise suhte alustamise ettepaneku. Siiamaani koos.

väga salalik naine ütles ...

te olete kõik minu vastu kambas :D:D:D

Anonüümne ütles ...

Loen ja loen... kõik oleks justkui õige.
Kogu selles jutus on üks paha viga - et siin üteldakse küll, mida täpselt tahad ja mida ei taha (mitte ainult Mahamurelane), aga päriselus tundub nagu pimesikumäng käivat. (Üldistused on tehtud siinseid arutlejaid tundmata)

...et ma olen salapäraselt vait ja kõik peavad aimama mis sügav hing mul on...

On ometi keskkonnad ja kohad, kus saab otsida! Teised ju otsivad ka!

Ja selle otsimise eelduseks peab olema võimalikult aus olemine - et kui meest/naist, siis millina ta olema peaks ja mille jauks. Tuleb olla ka enda suhtes aus. Enda suhtes tähendab enda kohta. Ei saa ju suhet, olgu selleks siis kirjasõprus või kooselu või mis iganes, alustada üritades näida keegi muu kui tegelikult oled...

Räägin oma (positiivsetest) kogemustest.

Ja muide - mina olen tähele pannud, et aegajalt on mõned siinse blogi kommentaatorid Mahamurele ettepanekuid teinud - kas oled ise ka tähele pannud? Kas oled kohtunud? Kas oleks tulnud rohkem peale käia? ... või pole õlajoon piisavalt ahvatlev olnud?

Need küsimused ei vaja vastamist muule kui vaid endale.

väga salalik naine ütles ...

Mul on tunne, et ma väljendan end reeglipäraselt valesti. (Kogu aeg. Igas asjas, aga...)
Aga kuna ma pidevalt saan eriti segadusse ajavaid kommentaare oma seksi- ja armastuseteemade alla, siis ma tõesti PÜÜAN end nüüd selgelt väljendada.

Ma ei taha endale "sõpra" otsida, sest mul on sõpru. Häid sõpru. Koguni mõlemast soost sõpru.

Ma ei taha endale sihipärasest keskkonnast kallimat otsida, sest ma ei taha suhelda inimesega võtmes "Sina - Tarzan, mina - Jane". Mulle meeldiks, kui see osa tuleks iseenesest.

Ma üldse ei taha olla mõistlik ja arukas ja sihipärane ja kahe jalaga maa peal ja teha tööd, kuni tuleb armastus.

Ma ei otsi ka isa oma lastele (kindlasti mitte praegustele, aga kuigivõrd mitte ka tulevastele v.a. erakordsed asajaolude positiivsed kokkusattumised).

Ma ei otsi pensionikaaslast, kellega koos õunamahla ja brändit tinistada ja filme vaadata ja aiatöid teha ja öösel kord nädalas linade vahel nahistada.

Kõiki neid asju ma tõesti võiksin leida sihipäraselt ja süstemaatiliselt tegutsedes.

Aga ma ei taha neid asju.

väga salalik naine ütles ...

See, mida ma tegelikult tahan, on hilinenud teismelisearmastus. Mul ei ole olnud seda ägedat teismelisearmastust, millest räägib raamat, mida näitab meile film. Mul on olnud ainult täiega NÕMEDAD teismelisearmastused (neist pooled ka kahekümnedatesse jõudnudlt juba) ja üks tõsine armastus, mille ma ise (ise olin süüdi, kedagi pole sõimata ka!) rikkusin ära liiga kiire kokkukolimisega.
Mu noorusvärskus kaob nagu tellissaare õunal veebruarikuus ja kurat, kurat, kurat, ma tahan olla metsikult, arutult ja sürreaalselt armunud enne, kui ma, kurat võtaks, ära suren vanadusse.

Ilma planeerimata. Ilma plusse ja miinuseid kaalumata. Lihtsalt - saada see põleva tuti ja leegitsevate mõtete ja kilavate silmade tunne veel kord kätte.

Te ei saa aru - noh, on olemas üks film. http://www.imdb.com/title/tt0098067/
See film.

Ma arvan, et see on mu kõige lemmikum film üldse, isegi lahedam kui the good, the bad and the ugly.

Seal on üks kahe lapsega üksikema. Kes läheb lõpuks välja oma poja bioloogiaõpetajaga, kes omakorda on paks ja vuntsidega ja lõpp lahe ja naljakas ja meeldiv - ja ma vaatasin seda filmi ja hakkasin otse värisema.
Sest ma saan aru, mida see film mulle ütles - et väärtusta inimest, lase kellelgi enda vastu kena olla, õpi õnnelik olema, kuradile see õlajoon - ja ma olen valmis seda tegema. Ausõna.

Aga alles siis, kui ma olen saanud veel ühe metsiku ja arutu.
Sest ma vaatasin seda filmi ja automaatselt identifitseerisin end mitte tolle kahelapselise üksikema vaid tema teismelise tütrega. See ttar oli see, kelle elu mind köitis ja...

Ma olen nõus võtma selle laheda tüübi tema hallikirjutest vuntsidest ja õllekõhust hoolimata. Ma olen nõus õppima olema täiskasvanud - aga enne seda mul PEAB olema üks valang kellegi sellisega nagu tolle tütre abikaasa, tüüp, keda seal filmis mängib noor keanu reeves.

Ma tahan teada, mis tunne on olla õnnelik teismeline, isegi kui see ei ole eriti tark teismeline.

Mul on tunne, et mul on moraalne ÕIGUS olla kord elus noor ja jabur ja loll ILMA et ma sealjuures kõike kohe lapsesaamisele ja pereelule keeraks, nagu ma tegin siis, kui ma TEGELIKULT noor olin. Ma ei ole valmis loobuma noor olemisest, ilma et ma seda kunagi õieti nautinudki oleks.
Ma tahan veel korra olla lapsik ja õnnelik, enne kui sokikudumise ja laheda, õllekõhu hea huumorimeelega mehe, prillitoosi ja roosikasvatamise ette võtan.

Ja ma ei taha seda arulageduse tunnet sihipäraselt tegutsedes endale tekitada.
Ei saa ju olla "planeeritult planeerimatu"!

Ma saan lihtsalt ringi uidata ja loota, et äkki näkkab.

Aga jah, kuna noorusvärskus samas kaob nagu tellisaare õuna oma (ja on juba aprill!) siis - vahepeal ma hakkan muretsema.
Et keanu reeves jääbki tulemata. Ma hakkan muretsema, et ma ei jaksa oodata, et ma leiangi lihtsalt kellegi laheda ja ustava ja toetava, kellele ma lisaks jään moraalselt võlgu, sest ma väga austan inimesi, kes on minu vastu kenad ja mind aitavad ja on lahedad - ja kui ma olen hõivatud, siis ma olen ju ometi truu, eks ole, see on elementaarne moraalinõue...
Ja igatsus ühe keanu-momendi järgi - see jääbki mulle kuskile juuste alla tuksuma SURMANI.

Ma ei saaks iial oma laheda vuntsidega mehega 100% rahul olla, teades, et kusagil oli õhus too ihaldatud keanu-moment, mida ma iial tunda ei saanud! Mulle jäävadki pähe mingid sarved, mida iialgi maha ei joosta.!

Ja ma ei taha seda.
Ja seepärast ma halan.
Mitte seepärast, et mu elu oleks kahe lapsega üksikemana hale ja üksildane ja ma arvaks, et mitte keegi mind ei taha vms.

Mul on lihtsalt - väga kindel ettekujutus sellest, mida ma tahan.
Ja see miski ei tohiks olla sihipäraselt kavandatud.

notsu ütles ...

Sellest teismelise-romantika tahtmisest ma saan aru, endalgi käivad vahel tuurid peal, et millal siis mina saan õnnelik teismeline tibi olla.

Ainult et mida enam ma inimeste eludest kuulen, seda rohkem jääb mulje, et neid õnnelikke teismelisi tibisid pole üldse mitte kunagi olemas olnud.

Mul ja mõnel teisel minusugusel ei olnud teismelisena üldse mingeid armastusi, kui selle all suhet mõelda, sest noormees a ja noormees b poole õhkamine ei lähe suhtena arvesse.

Siis on pisike hunnik neid, kes kolisid teismelisena kokku ja hakkasid elama õnnelikku vuntside ja õllekõhuga pereelu ja elavad siiamaani.

Ja siis olen kuulnud nende lugusid, kellel oli teismelisena suur ja jabur ja tõeline armastus, mis keeras nende suhteelu kogu ülejäänud eluks tuksi, sest nad ei usaldanud enam pärast selle suure ja tõelise kokkuvarisemist kedagi ja hakkasid suhtefoobikuks.


Okei, need kõik, kellest ma olen kuulnud, on mingid intelligendinärakad, päris tibidest, kes bemmivendadega paarduvad, lihtsalt ei tea eriti. Võib-olla nendel oli see päris õige teismeliseelu nagu filmis.

ainult et mõnda sellist näeb kuskil interneti peal õhkamas, et elu parim aeg oli põhikooli lõpp. Siis on mul alati hea meel, et ma ei olnud õige, filmipärane teismeline.

***

A oma vanadussurma ei tasu sul veel oodata ja noorusvärskuse kadumine ei tohiks olla teab mis oluline - mulle on vähemalt mulje jäänud, et minust oled sa omajagu noorem, umbes selles eas, kui ma ise olin meelt heitnud, et ma jään igavesti üksikuks ja armastus ei ole minu jaoks (sest üks kirglik armastus, mis väga kiiresti ära vajus, oli kuu aega varem lõplikult ära vajunud). Oota aga, jõuad nii kolmekümne viie kanti, siis tuleb järsku nooremate meeste ootamatu tähelepanu.

Okei, sind huvitab vist ise armumine rohkem kui see, et keegi sulle tähelepanu osutaks, aga mõni osutaja võib ju armutavaks osutuda.

Vahepeal võib ikkagi jahimaad laiendada maskuliinsemasse seltskonda, jääb äkki rohkem Keanusid ette.

suslik ütles ...

notsu, aitäh selle lause eest: "oota, jõuad nii kolmekümne viie kanti..."
isegi minul on siis veel lootust.

kuigi ma hakkan ka juba aru saama, et ei tasu vist loota keanu-momenti ja edaspidist õnnelikku õllekõhtu ühes isikus...

väga salalik naine ütles ...

Ma võin oodata =)

Kus mul kiiret!

Aga vahel ma ootamise ajal ikka halan ka, onju, see käib asja juurde :D

notsu ütles ...

ma olin vahepeal jõudnud mõtlema hakata, ega see hooplemisena ei kõla, aga tõepoolest ei mäleta ma ühestki eluetapist nii palju meestähelepanu kui praegu. Mitte et seda nii hirmus palju oleks, aga enam-vähem igalt poolt, kus üldse mehi on ja ma ise neile tähelepanu osutan, tuleb midagi.

Teismelisena oli vastav kogus null, selles mõttes on loogiline, et sealt sai asi ainult paremaks minna. Kusjuures füüsilised parameetrid oleks siis pidanud nagu paremad olema, vöökohast olin peenem ja halle juukseid ei olnud peas. Mine hullu tea, äkki olin ma siis tähelepanu suhtes erakordselt pime lihtsalt. Või on siis suurem ümarus mu väljanägemisele tegelikult hästi mõjunud. Nii või teisiti ei ole "ilus" kunagi olnud epiteet, millega keegi mind esimese järjekorras iseloomustaks, ega ole seda ka praegu.

Nüümne ütles ...

Lalla-laa, ma olen nii lahe ja partnereid on mul jalaga segada ja malakaga tõrjuda, ole sina sama lahe kui mina ja sa leiad endale ka mehe!

notsu ütles ...

ee, mu point oli nagu see, et teismeline on oluliselt frustreerivam olla kui üle kolmekümne, nii et alla kolmekümnestel on põhjust ainult optimismiks.

Kas minu väljendusoskus on nii kehv või mõni lihtsalt tõlgendab väga uljalt?

Anonüümne ütles ...

Ei taha enne ära surra vanadusse,kui...jne.? No mina pean kahjuks surema.Kaks ja pool kooselu lõppesid paari lapsega,üks elu hullem kui teine.Esimene osutus vaimupimedaks,kes ühtegi raamatut polnud elus lugenud,siis keegi,kes igatses kõiki oma endisi naisi taga (üks-sama tüpaaZ ja kõik nad viskasid ta välja)ning kolmas ,kes oli skisofreenik ja suri õnneks(kui õudne,eks?) ära ,enne kui ta oleks mu maha löönud...
Ja nii ma vananen,enam ei taha kedagi,keda voodiveerelt üles aidata (nüüd juba:D)JA KELLE LAPSED ILMSELT MIND EI SALLIKS,SEST MINE TEA,MIS VANAMOORIL PLAANIS?
Anonüüm 10

väga salalik naine ütles ...

Ma tunnen sulle kaasa.

Aga arvan, et valikute küsimus.

Võib otsustada, et enam ei taha.
Võib ka otsustada, et tahan.

=)

Anonüümne ütles ...

kui loll peab olema inimene kes hakkab elama koos inimesega kes pole ühtki raamatut lugenud?

väga salalik naine ütles ...

Mul tekib imelik tunne. Et minu väärtuslik päevik kisub jälle olema Võitlustanner Maa.

Püsigem leebelt iroonilised, otsene sõim või tugev sarkasm rikuvad tarbetult tujusid.

Rents ütles ...

Anna andeks, et ma seda nii otse ütlen, aga sa ei armu tõenäoliselt mitte kunagi (enam?) päris arutult, sest sa ei ole selleks piisavalt loll. Tunded löövad üle pea kokku inimestel, kellel ei ole mõistust, mis seda takistaks. Arutut armumist tuleb ette noortel, kes ei oska veel ohte hinnata ja tagajärgi karta, elukogemusega hakkad sa seda paratamatult tegema.

Anonüümne ütles ...

Mnjah,vastuküsimus: kui loll peab olema inimene,kes hakkab elama inimesega selleks,et hiljem lahku minna...?Paned nüüd siia ka ehk ühe hästikuivatatud mõttepilpa, 16.09?

Rents ütles ...

Päeva keskele üks positiivne noot - mulle meenus praegu, et tegelikult tean ma väga asjalikke ja tarku inimesi (neid saab küll ühe käe sõrmedel kokku lugeda), kes tõesti on ka 30. aastates metsikult armunud. Elavad kõik senini õnnelikult koos. Tean ka selliseid, kes seda on 40. aastates teinud, aga need on olnud eranditult mehed ja on eranditult kõik varsti märganud, et ainult säärejooksust jääb väheks (või pole tibi ise neid rohkem tahtnud).

notsu ütles ...

mõnes mõttes nagu loogiline, et kolmekümnendate keskel armuja jääb tõenäolisemalt õnnelikult kokku kui teismeline armuja - juba sellepärast, et ikkagi juba valivam ja esimesse vastutulijasse ei armu.

Anonüümne ütles ...

Armumisel ei ole tarkuse ja vanusega mitte midagi ühist. Ka pensionär võib armuda nii, et hõljub pilvedes. Ja jumal tänatud, et see nii on :)
Loodetavasti saab Rents ka seda teada kui vanemaks saab :)

notsu ütles ...

Pilvedes hõljumine on muidugi võimalik mis tahes vanuses, ainult et mul on raske uskuda, et ükski kolmekümnendates või vanem inimene armuks kellessegi lihtsalt sellepärast, et too on enam-vähem sobivas vanuses (mida see iganes tähendab), sobivast soost ja otseselt jalaga ei anna - vähemalt mulle olid need kriteeriumid teismeliseeas täiesti piisavad.

väga salalik naine ütles ...

Mulle ka piisas sellest :D

Aga muidu tore lohutatud saada.

Nüüd me räägime, onju :D Nunnutamine ja poputamine!

Rents ütles ...

Kulla anonüümik, me ei räägi ju niisama armumisest, vaid ülepeakaela armumisest kooseluks tglt sobimatusse inimesse. See tõenäosus minu meelest küll kahaneb aastatega. Ja soovida võiks mulle ikka seda, et praegune abielu igavesti õnnelikuna kestaks ja kunagi lahutama ei peaks.

Kristiina ütles ...

Mh, nii tuttav tuli see kõik ette, et pean ka paar sõna ütlema :). Mina tahtsin just neid samu asju, mida sinagi.. ja arvasin juba täiesti kindlalt, et enne suren vanadusse ära ja mitte midagi ei tulegi. Samamoodi elasin oma kahe lapsega juba aastaid üksi, muudkui ootasin ja hakkasin lootust kaotama. Halada meeldis mulle ka :). Proovisin otsida ja see tundus eriti nõme, nagu turul käid ja vaatad kaupa, võeh. Igasuguste kahtlaste kujude otsa sattusin pealekauba. Aga nagu notsu nii kenasti siin ütles, et tuleb lihtsalt oodata, kuni jõuad sinna kolmekümneviiendatesse eluaastatesse ja siis need noored ja kenad mehed tulevad :D. Mina olin 36 kui lõpuks otsustasin, et kuradile kõik, kui ei tule seda, mida sa nimetad keanu-momendiks, siis ei tule ja elan rõõmsalt ilma selletagi. Vist kuu jagu saingi sellise tundega elada, kui ta tuli...
Nüüd on keanu-momendist saanud pereelu, aga kõik see oli (ja on praegugi) olemas, mida ma ette kujutasin ja soovisin. Nii et lootust on ;). Nagu ma aru saan, oled sa minust tükk maad noorem, nii et lootust on kohe kõvasti.

väga salalik naine ütles ...

täh!