reede, 27. mai 2011

Kui juba viriseda, siis suurelt

Kustutasin ära oma isiklikku elu puudutava virinaposti, aga avaldan analoogilist meeleolu kandva nupukese natuke laiemal teemal.

DISCLAIMER: Teile ilmselt ei meeldi see, mida te loete. Sellegipoolest - hoiaks õige räuskavad kommentaarid kuskil Postimehe kastikestes ja püüaks siin kõnelda viisakalt.

DISCLAIMER 2: Mul on kambakaallergia. Ammu tuvastatud. Alati, kui ma loen 12 artiklit, kus tambitakse ühel ja samal teemal ühe ja sama nurga alt ühtesid ja samu sihtmärke, tekib mus tungiv soov vaielda.
Isegi kui ma saan mõistusega aru, et pole vaja vaielda, ei olegi midagi vaielda, õiget juttu räägivad.


Teema: see, millest kõik räägivad. 4 last, koerad ja vanemad.
Vaatenurk: minu oma.

Eelnevalt mainitud kambaka-allergia valguses alustan sellest, et nende laste ema jõhkras kümaverelises küünilisuses on midagi mulle kuskil väga õudsel tasandil sümpaatset.
"Milleks need lapsed siis on, kui mitte raha saamiseks?" kõlab mu kõrvus nagu Andrus Ansipi väikese ultraparempoolse õe küsimus.
Kui kõike mõõdetakse rahas ja majandus tuleb alati esimesena, hiljem vaatame, mis muudest valdkondadest saab - siis selline see uus särav ühiskond oma süvatasanditel tegelikult välja näebki.

See koertega koos kuidagi ise kasvanud laste lugu on näide ultraparempoolsusest perekonnas.

Ma ei õigusta neid vanemaid. Aga ometi kuidagi tunnetan neid tänapäevase Eesti ühiskonna produktina
See milleks need lapsed siis on...-lause oleks nagu kuskilt süngest koomiksist pärit. Sellisest, kus vivisektsioon ja jäsemete küljestrebimine on tavalised, verd lahmab üle lehekülje, tegelaste pilgud tulevad madalalt kulmude alt ning ükski neist (tegelastest, mitte kulmudest) ei halasta kunagi kellelegi.
Too ema on nii väga nagu ühe sellise Sin City elanik. Kompromissitu ellujääja talumatus keskkonnas, empaatiavõime ammugi kaotanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust.
Ja mul tekib küsimus: kas me tegelikult elamegi sellises koomiksis? Või kui mitte meie, siis kas tema elab?
Ja kui elab, siis miks?

Kas see on normaalne, et riik toetab esmajärjekorras neid valdkondi, mis end ka ise toetavad, ja eeldab, et valdkonnad nagu tervishoid, haridus ja kultuur elavad kuidagi edasi lihtsalt seepärast, et ikka leidub emotsionaalseid pühendunuid, kes selle värgiga tegelevad, kelles elav inimlikkus ei lase asjaga tegelemata jätta?
Riik suhtub inimlikkusesse ja emotsionaalsusesse kasuahnelt, jäiselt ja irvitades - kui teile ei meeldi, eks hakake advokaatideks või tehke elektroonikavabrik, keegi ei keela! Kui meeldib, no mis virisete siis?!

Nüüd on tulnud üks ema oma meesseltsilisega ja virutab sama suhtumise tagasi riigile näkku: olge lahked, mina elan ilma mingi halemeelsuse, helluse, inimlikkuse ja emotsioonideta.
Teen just seda, mida te minult tahate - toodan toodet, millele on määratud teatud kindel turuhind, võimalikult väheste kulutustega.
Keda huvitab, et minu toodetud kingad lagunevad tükkideks või et mu lastest ei saa kunagi normaalseid inimesi? See ongi kapitalism! Leppige sellega! Ega e(ttevõtj)(m)a ei ole sotsiaaltöötaja! Teda huvitab kasum ja see ongi õige! Kasum, kasum kasum!!!

Olge lahked! Siin on teile kasumikultus perekonnas. Ja teil on ülbust silmi pööritada ja "Pole võimalik, need ei ole inimesed!" oiata?!

Mul on neist lastest kohutavalt kahju. Ärge saage valesti aru.

Aga kui me elame kiskjaühiskonnas, ei tasu imestada, kui vahel ka mõni õrnasüdameliseks lambaks arvatu ilaste kihvade läikides kellelegi kõrri kargab ja õliselt naeratava poliitiku jälgedes astudes teatab: "Aga juriidiliselt on kõik ju korrektne: tootsin imiku nagu leping nõudis, nüüd andke raha! Ja jah, eks ma hoian ta ikka enam-vähem elus ka, et edaspidiseid summasid pälvida."

13 kommentaari:

  1. Kui tahad kiskjaühiskonda, vaata Ameerikasse, kus puudub haigekassa ja kus sa kohe kindlasti ei saa lapsi sigitades emapalka.

    Ehk teisisõnu saan ma küll täielikult aru mõttest, et praktiline käitumine on alati tõhusam kui eetiline käitumine ja parasiit tekib iga ressursi juurde, kuid sellegipoolest ei julge ma öelda, et meie ühiskond täielikult halastamatu ja õudne on.

    VastaKustuta
  2. Tegelikult ei olegi. Täielikult halastamatu ja õudne niisiis.

    Meil on selles mõttes imelik ühiskond, et ta sõnades-retoorikas kaldub olema jäledam kui tegudes. Aga samas, naiivseid, kes võtavad asju sõna-sõnalt on alati olnud ja ka jääb olema.
    Üks klassikalisi Aspergeri sündroomi sümptome, muuseas.

    VastaKustuta
  3. võib-olla - võib-olla see on see koht, kus vallandub mu enda kaua vaka all hoitud kibedus.

    Iga kord, kui ma loen, kuidas majandus on kõige tähtsam asi, tunnen ma, kuidas mu riik reedab mu. Isiklikult. Personaalselt. Ja täielikult.

    Minus ei ole nii palju äärmuslikkust, et isegi mõelda sellele, et protestiaktsioonile omaenda lapsed ohvriks tuua.
    Aga kurat, see oleks ilmselt ainus protest, mida see riik usuks ja märkaks. Piinatud ja surevad lapsed on veel see teema, mis kedagi huvitab, mis paneb jahmunult silmi pilgutama.

    Mingisuguse töötu üksikema väärtus ja märkamisvõimalus riigi silmis on muidu null, null, null.
    Isegi kui ta läheb Toompea lossi ette ja iseenda seal põlema paneb.
    Sest iseenda kahjustamine ei ole midagi. Keda huvitab see, et üks töötu üksikema vähem on? Mingi hull ka, muidu ta poleks ju niimoodi teinud?

    ...

    VastaKustuta
  4. Tahaks räusata, aga sissejuhatuses juba öeldi, et ...

    Ma (me) väärin (me) muud! - on see ideoloogia, mida siit (Mahamurest) loeme.
    Et ei piisa (sellest mulle antavast) rahast, vaja oleks veel ajalehtedes ja internetis loosungeid. Et ideoloogia oleks sõbralikum.
    Eksisteerib kujutlus õiguste ja kohustuste tasakaalust. See lugu näitab, et justkui oli (tal) õigusi liiast - kohustuste täitmist ei nõutud piisavalt.
    Mis siis teha - täpsemaid seadusi, rohkem inspektoreid igaühte jälgima?

    Astu Keskerakonda - Savisaar hoolib!

    VastaKustuta
  5. Huvitav vaatenurk, paralleelid on täiesti loogilised.

    Ma olen ka ammu ja ammu seda meelt, et nn pehmed väärtused on meil Eestis alahinnatud. Eks see on see pendli värk - hakkab tasapisi äärmusest (röövkapitalismist) tagasi liikuma, ma loodan. Sotside populaarsuse tõus seda ju näitab.

    Eelmisele - ära siin ironiseeri midagi. Savisaar või mitte savisaar, paraku on keskerakond olnud enam-vähem ainuke, kes mingitki inimesest hoolimise retoorikat on säilitanud. Kahjuks, jah, populistlikult. Et inimesed selle liimile lähevad, näitab hoolimise suurt defitsiiti. Sest nn võimuparteidelt ei saa seda lohutavat illusioonigi.

    Aga mis konkreetsesse juhtumisse puutub, siis ma ikkagi ei usu, et see oleks kuidagi ühiskonna peegel. Selliseid hälbega tegelasi on alati ja igal pool olnud, kahjuks. Ka väga arenenud riikides.

    T.

    VastaKustuta
  6. Ma lihtsalt mõtlen, et inimlikkus võiks olla kuidagi hinnatud.
    Õudne selle loo juures ei ole ju see, et keegi lapsevanem ei täitnud oma seadustest pandud kohustusi vaid see, et ta käitus täiesti instinkivastaselt, ebaloomulikult, ebainimlikult.
    Nii et kuigi muidugi oleks parema järelvalve korral see asi palju varem avastatud - aga baasiliselt, olemuslikult vähemõudseks teeks ta mitte kohustuste täitmise jälgimine vaid inimlikkuse lisaannus.
    Seal on üüratu vahe. Ju.
    Võiks ju olla popp ja noortepärane olla inimlik? =)

    VastaKustuta
  7. Igal ajal on selliseid vanemaid. Iseasi, kui ruttu neile jälile saadakse.On nii kaua, kuni valitseb filosoofia, et igaühe elu on ta isiklik asi. Ei ole küll!

    VastaKustuta
  8. huvitav, millest see riik meditsiini ja kultuuri küll toetaks, kui ta (esmalt) majanduse eest ei hoolitseks?

    rahapuid riigis ei kasava... ja kui kasvaksid, ma kahtlustan, et siis tuleks sedagi ressurssi korrektselt majanda - nt tagada jätkusuutlikus... ja alles siis, olles kulud maha arvutanud, saab tulu ära jagada - kui on, mida jagada... ja kui ei ole jagada, siis loota järgmisele, paremale aastale...

    st, kui ei ole majandust, ei ole ka ressurssi, millega kultuuri jms toetada...

    see naine aga mu meelest ei löönud mitte riiki, vaid väikesi kaitsetuid inimesi, kelle eest ta oli kohustatud hoolt kandma - ükskõik siis, kust otsast vaadates...

    üldse, mõte, et tegi riigile tagasi/ära/vms läbi oma laste on mulle sügavalt arusaamatu... riik, andke andeks, ei ole küll kellelegi lapsi teinud...

    ja, ma loodan, ehk naiivselt, kuid kindlasti siiralt, et keegi ei tee lapsi riigile...

    /me emapalga kindel vastane...

    VastaKustuta
  9. Kui ma selle postituse kirjutasin, tahtsin hirmsasti kakelda ja olin üsna pettunud, et ühtegi sellist kommentaari nagu marta oma välja ei ilmunud.

    Mul olid valmis suurepärased vastulaused nagu "majandus riigile on nagu söömine ja sittumine inimesele ja kas keegi tõesti üritab seletada, et inimene olemise aluseks on söömine ja sittumine või?!" aga enam eriti ei viitsi.
    Kuna on selgunud, et vastav ema on siiski olnud küllaltki hoolitsev pikkade ajaperioodide vältel ja ilmselt ei oma hinges kalgi koomiksikangelanna omadusi vaid lihtsalt ei saa enda ja oma lastega hakkama, pole nagu mõtet.

    Sellele ma juhiksin siiski tähelepanu, et sa, armas lugeja, lugesid teksti natuke mööda.
    Ma ei arvanud kunagi, et see oli kellegi tahtlik protestiaktsioon =) Pidasin pigem silmas, et selline sündmus on eriti mõjus ja jube just seepärast, et ta EI ole tahtlik vaid tuleneb lihtsalt sellest, et keegi NÄEBKI lapsi toodetena, mida tema (tootja) tarnib maksvale riigile (tarbija).
    Mis on päris karm.

    VastaKustuta
  10. Mõned inimesed elavad kummalises maailmas, kus hoolimine seostubki ainult Keskerakonnaga. (Et mõne sellise jaoks on mõlemad head ja mõne jaoks pahad, on juba teine teema.)

    VastaKustuta
  11. aga seda ma räägingi, et vanemapalka ja igast muid toetusi makstakse liiga kergekäeliselt - kui riik ei maksaks, oleks ka "toodangut" vähem...

    VastaKustuta
  12. Kas see "kõigepealt on majandus, siis tuleb kultuur jms" on ikka nii lineaarne jada? Mis majandust saaks näiteks teha parimal juhul põhiharidusega inimestega, kelle psüühika on pekkis, sest neil pole never ever olnud turvatunnet? okei, kui kõvasti naftat on, siis vast saab, aga paljudel seda naftat nii lademes ikka on. Pealegi, enamiku naftariikide ühiskondi vaadates nagu väga kade meel ikka ei hakka.

    VastaKustuta
  13. :)
    ei, muidugi ei ole see nii lineaarne, kuid nii lineaarsena ei kujuta seda ka viidatud (ultra)parempoolsed poliitikud...

    ma arvan, et nt rääkides majanduse jätkusuutlikuse tagamisest räägitakse mh ka (majandus)hariduse toetamisest, turvalisest (äri)keskkonnast jms...

    kuid piiratud ressursi puhul tuleb paratamatult seada prioriteedid... vabandage väljenduse eest, kuid kui söömine ja sittumine korras ei ole, ei ela inimene ei õnnelikult ega kuigi kaua - olgu siis tema olemise aluseks mis iganes...

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.