reede, 3. juuni 2011

Harjutusi sabale?

Inimese aju on imelikult kokku pandud.
Omaks võtab asju mingi ajani - ja pärast seda laseb neid endast läbi voolata, aga kinni ei haagi.

Nt muusika pealt on seda näha - inimesed jäävad alailma kinni muusikasse, mis oli neile oluline kuskil vanuses 16-22. Ja hiljem tuleb peale head muusikat süle ja seljaga, aga nad ei kuule seda. Ei usu seda. Kõik need "pärast Led Zeppelini pole ühtegi kõva bändi tulnud"-inimesed on sedasorti pimedad.
Samas, uut muusikat võib ka vaimustusega vastu võtta ja innuga kuulata - aga niimoodi südamesse ta ikkagi ei jää nagu hilisteismelisena kuuldu.
Minu probleem on konkreetselt selline, et kui ma tahan kuulata "midagi head", siis mul tuleb meelde väga vähe muud muusikat peale selle, mida ma "noorpõlves" kuulasin. Ma lihtsalt ei mäleta ise oma hilisemaid lemmikuid! Need elavad kuskil aju selles osas, kuhu rajad on sisse käimata.
Kusjuures suurt osa sellest noorpõlvemuusikast ma enam ei tahagi kuulata ja see peaaegu häirib mind. Aga meelde tuleb kohe ja plaksuga. Hilisemat muusikat pean vajadusel hoolega hoolega oma ajust välja otsima, abistades protseduuri võtmesõnade esitamisega: "mida ma nüüd kuulasingi, kui ma Lasnamäel elasin?" ja "see, mis mängis tollel jaanipäeval, kui me puu all tantsisime" ja "M-i lemmik, noh" ja "sellel oli see mustvalge video".
No
ei
mäleta!

Seda lugu aga ei unusta ära. Ei ole võimeline!
Ikka veel vahel kuulan, kui õige tuju tuleb.

Samamoodi paistab olema näitlejatega. Ma tahan öelda: ajast kui Brad Pitt oli noor ja kaunis ja kõhulihastega, mis panid Geena Davise oo-oo-oohkama, on oma 20 aastat möödas. Ajast, mil Johnny Depp loksus surevana paadis ja "I don't smoke" pomises, on peaaegu sama kaua. Rääkimata ajast, mil Indrek Sammul surematut sarmi ilmutades oma Julia kõrval mürki jõi ja siis "Kõik jõid ära?" küsimuse peale noogutas nii, et mul tahtis süda sees lõhkeda.
Ma tõesti ei ole mingi traditsionalist, kes on muutusteks võimetu ja raudselt veendunud, et viiekümneaastane kunagine esimene armastaja on ikka veel sama ahvatlev nagu siis, kui mina olin 17.
Aga ma lihtsalt ei mäleta nooremate näitlejate nägusid ja nimesid, nõnda et kui keegi mult küsib hurmavate meesnäitlejate kohta, pean ma vist nende samade nimedega jälle välja tulema. Nagu oleks toiminud mingi vermimine - sama, mis hanede ja Konrad Lorenzi puhul, noh - ja ma oleksin kogu ülejäänud eluks päästmatult paigas.

Aga ma ei taha! Tahan õppida ja areneda! Tahan uut muusikat kuulda ja armastada! Ja uusi inimesi leida ja ka reaalselt endale ligi lubada!
Appi!

9 kommentaari:

Oop ütles ...

Ja Sa mäletad Konrad Lorenzit, eks ole. Mis tolle emahane nimi oligi? Martina?

Rene ütles ...

Pakun sulle veel ühe teooria, mis pole sugugi vastuolus sinu omaga, pigem laiendab seda.
Loo meeldivse määrab seotud meeldivate kogemuste ja seoste arv. Iga kord kui sa vana head lugu uuesti kuulad, saab ta (meeldiva kogemuse näol) plusspunkti juurde. Nii tekib ebaaus edumaa kõigi uute lugude suhtes. Lood lähevad korduval kuulamisel paremaks, välja arvatud muidugi siis, kui nad mingi tõsise vastureaktsiooni tekitavad :) Seoseid looga ei tekita aga mitte ainult muusika ise vaid ka bänd, nende liikmed, lugu ja sõnum. Kui ma mingi uue potentsiaalselt huvitava loo otsa komistan, leian nende veebilehe või vastava wikipedia artikli, kuulan veel nende teisi lugisid jne.

Eelistada läbi proovitud turvalist valikut - see on meie aju ehitusse sisse kirjutatud, see on olnud mingil hetkel evolutsiooniliselt õige valik ja tänu sellele me veel eksisteerime.

Kui see sind lohutab, siis 25 on mul juba mõnda aega möödas, kuid uusi lemmikuid nii muusikas kui näitlejate seas tekib juurde. Vanad lemmikud samas jäävad kuhugi ajupõhja alatiseks alles, tundugu nad tänapäeval nii jubedad kui tahes - mõne pärast on lausa tõsiselt piinlik :)

väga salalik naine ütles ...

Mul tekib ka uusi lemmikuid. Aga kui ma neid jooksvalt ei tarbi iga päev, siis unustan ära, et nad olemas olid.
Ja siis tuleb jälle meelde ja üllatab, et oi, see oli ju ka!

V-o jah see kohese lisainfo juurde hankimine natuke aitaks uusi märke ajukoorde kraapida.

Triin ütles ...

ämeizing! ma polnud seda lugu veel videona näinudki, tõmblen nüüd ekstaasis!

Elo ütles ...

On jah nii. Uued avastused on ikka, aga nad ei kinnistu enam nii. Nagu ükski raamat ega film naljalt ei neela nii endasse nagu lapsepõlves. Aga miks, kas emotsioonide kõvaketas saab ka täis, nagu informatsiooni omagi?

Need kõhulihased aga... oh sa süda!

Geena Davis

notsu ütles ...

Tead, sellel on ka omad miinused, kui ühtäkki osutub mõni umbes kaheksateist-kahekümne aastane nii silmipimestavalt ilusaks, et ma oskan temaga rääkides ainult lollakalt itsitada (nagu Bernard Black sarmika(TM) maadeuurijaga kohtudes).

Anonüümne ütles ...

Topin siia mõned lubatud lingid minu arust toredatele muusikapaladele:
PJ Harvey
http://www.youtube.com/watch?v=RV3Soul18iE
Kings of Leon
http://www.youtube.com/watch?v=XatzX6WQ2ec
Vampire Weekend
http://www.youtube.com/watch?v=_XC2mqcMMGQ
Ewert and the Two Dragons
http://www.youtube.com/watch?v=w5W_JYI-BgM

hi.

väga salalik naine ütles ...

Täh!

/asub kuulama

tindarien ütles ...

On küll postitus üleammune, aga mul tuli midagi meelde seoses sellega. Nimelt kuidas ma teismelisena Võrus elades pidin peaaegu vedru välja viskama solvumisest, et Telekanalieksperimente tehti järsult ja ebainimlikult - kanal 2 asendus tv3-ga NELJAOSALISE lasteseriaali (mingitest pisikestest pännajatest nagu päkatsid) kolmanda ja neljanda osa vahel, nii et minu päev otsa põleva südamega oodatud Nii Ilus Noormees jäi südantlõhestavat viimast korda nägemata. Sest on ju parem saata ihaldatut surema/igaveseks üle mere/teleminevikku, niimoodi romantilisse nuttu uppudes kui avastada, et eilne kohtumine jäigi viimaseks. Ja siis ma tegin sellest ohkamisest niisuguse tsirkuse, et terve perekond pidas mind opakaks ja siiamaani mäletab.

Kusagil kuus aastat hiljem linastus sama seriaal uuesti. Mind ilgelt huvitas, mis sellest kutist sai, eksole. Mul oli ju ikka veel meeles, Kui Ilus Noormees ta oli olnud! Ja ma vaatasin. Ja tahtsin ennast pooleks naerda :D seal oli lihtsalt üks poiss, peaaegu et vinniline ja suhteliselt lammas pealegi, ja tundus ta mitte lahe ja vähemalt 17 nagu varem, vaid midagi umbes 12. :D:D:D mis siis, et ma MÄLETASIN, kui kaunis ta oli ja kui küps ja midaiganes.

Täitsa normaalne on mullid kõik suureks puhuda, kuni seebivesi veel värske on, aga vist on imelik neid mulle kümme aastat hiljem ikka sama kuldseks pidada, endal on "sobivate aken" juba ammu edasi nihkunud. Samas, nende asjade kohta, mis juba originaalis olid erandid või nimetatud aknast ülespool serva(st väljas) ääres, need ilmselt triigitakse hoolega ajudesse mitmete aastate jooksul ja pole imelik, kui see... Jääbki nii.

Mingit sorti vermimine teeb võimalikuks ka isa ja lapse kiindumuse, ma täpselt ei mäleta, kuidas see särtsatamine käiski, mis seal veel vajalik oli.