reede, 24. juuni 2011

Seebimullipeegeldus suu peal

Imelik ilm. Pilved on paksud ja muhklikud nagu väga vanad madratsid, millel elavad tundmatut liiki suure kübaraga seened. Vahepeal sajab vihma. Siis puhub tuul. Siis ei ole mitte midagi.
Need tumehallid, kahvatuma servaga ja ilmselgelt seenetanud pilved ripuvad liikumatult paigal ja nende tagant kumab midagi nõrgalt kollakat. Taevas ilmselt.
Kas taeval polnud mitte kuldsed väravad ja midagi-midagi-midagi muud sellist kullasärast ka kuskil?
Isegi okkad kuuskede küljes ripuvad lõdvalt allapoole.
paigalseis. eimidagi.
Tütarlaps hüsteeritseb kõrvalruumis.
Poeglaps on segaduses. Ta ei tea veel, mis on väsimusdepressioon, väsimusraev ja - noh - see päris väsimus, see mis võtab aru ja tahte.
Mina tean, aga olen liiga väsinud, et reageerida.

Ebamäärase-kullakarvalise-taeva moodi asja poole lendab kiirete tiibadega lind.

- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval nägid?
- Ma nägin näljaseid suid, surnute luid, midagi kuue tuhande sääse ümber ja lisaks veel tuhandet tähte. Nägin tuules tuiskavaid oksi, päikeseviirgu mustikavartel, töötavaid kaaslasi ja palju vaeva.
- Sõber rästas, mida sa jaanilaupäeval kuulsid?
- Ma kuulsin autode mürinat, koerte ühmatusi, rumalaid sõnu iseenda suust - aga ei midagi uut. Ma kuulsin võlur Schmendrikku luuletusi deklameerimas, mõistuse häält ja lapsukeste kriiskeid. Kuulsin lugusid, mida oleksin tahtnud meelde jätta, aga mille kohe unustasin. Kuulsin nagu läbi lehesahina. Nagu läbi vihmarabina. Kõik mulises ja vadises. Värises ja vabises. Tahtis, tahtis ja tuulutas, vahtis ja kuulutas.
- Sõber rästas, kellega sa jaaniöösel magasid?
- Magasin oksal õõtsudes heietuste ja muinasjuttude, unelmate ja uidude seltsis. Magasin lahkelt laenatul, raskelt ja unesse haardudes, üksinda kaardudes... Mõned sääsed tõin samuti asemele kaasa.
- Sõber rästas, ja kuhu sa nüüd siis tõttad?
- Sõtta, mu kallis, eks taevasse sõtta!

Nad räägivad, et pealpool pilvi on üks teistsugune maailm, kus sõber rästas - kui ta sinna kohale jõuab - oma mustade juuste ning kuldse mõõgaga vilistab rõõmsaid laulukesi täiesti inimlikku laadi huultelt. Tal on seal kusagil pesa, pruunide juustega tüdruk, draakonist verivaenlane nimega Teet ja pidevalt põrkab ta kokku umbes nelikümne nelja Väljavalituga, kes kõik püüavad üksteisega konkureerides maailma päästa.
Nii palju, kui mina tean, üritas sõber rästas lihtsalt teist korda sel aastal pesa ehitada, aga mõistagi hakkas ta asja käigus sõbrustama täiesti valet laadi tiivulistega, sellest tuli miski masendav mäss ja sitane sõda, osad tiivulised virutati taevast alla ja üldse olen ma liiga palju Sandmani lugenud ja ajan segast juttu.
Mu jaanilaupäev oli üsna samasugune kui sõber rästal, aga mina ei kavatse küll kuskile sõtta minna. Ma lähen parem magama ja lasen Une-Matil midagi ilusat näidata.

Aga jaanitule asemel oli meil mere ääres elus lohe (tema nimi ei olnud Teet), kes möirgas ja sirutas lapsukeste poole aplaid lõugu. Midagi sellist ei ole ma kunagi enne näinud. Väga võimalik, et ei näe ka enam.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Niiviisi lähebki kui pole mingeid ambitsioone peale lihtsa äraolemise. Pane aga peoga rahusteid- läheb kergemaks!

väga väga naine ütles ...

Ma lihtsalt magan paar päeva.