reede, 17. juuni 2011

vahel ma mõtlen, et raamatute lugemine ei ole hea ajaviide

Kaamelil läks süda pahaks.
Tal läks tuju täitsa ära!
Enam looma silma ei sära
nagu õline topaas.

(Ilmar Trull)

Lugesin raamatut "Minu armsad luud". Lugesin raamatu täitsa läbi. Nautisin. Nutsin vähemalt 4 korda.
Ja sain kohutavalt vihaseks.

Tulin internetti ja püüdsin kakelda.
Aga mõistus seisis teel ees.
Ütles, et tegelikult ei ole keegi mu tuttavatest süüdi selles, et iga raamat, kus ema on päris naine ja mitte mingi arusaamatu emadusklomp, paneb mind mõtlema kõigi nende raamatute peale, kus ema siiski on klomp.
Ütles, et ei ole vaja võidelda kenade inimestega, kes täiesti juhtumisi on meessoost, ainult seepärast, et meessoost inimesed on kirjutanud palju selliseid klompja emaga raamatuid ja mõned kipuvad ka visalt kinnitama, et naised ikkagi on lollim sugupool. (Tegelikult on ka väga paljud naised selliseid raamatuid kirjutanud - ja mõningad naised on siiralt veendunud, et naised ongi tõesti lollim sugupool.)

Ja nii ma siis istun siin. Vihast kahvatu, aga võimetu seda kuhugi suunas ohutult välja elama. Püüdes näole manada kramplikku naeratust, mis mõjuks loomulikuna (ka minu enda jaoks) ja üritades kõigest hingest mitte vihata oma laste (keda ma näen peale pikka viiepäevast pausi esimest korda ja juba tahaks nende vastu mässama hakata) jooksvaid tahtmisi ja nõudmisi.
Sest ema on inimene. Mitte "ka inimene". Vaid inimene.

Ühiskond, oh mu ühiskond, saa sellest aru, saa aru, saa aru..!

16 kommentaari:

Tuul ütles ...

Ühiskond veel saab aru, aga lapsed ei saa.

neiud ärevil ütles ...

Film oli ka hea.Heade näitlejate ja eriefektidega.Kohati tegelikult kole, kole. Raamat meeldis natuke filmist rohkem.

Anonüümne ütles ...

Ega pole kindel, et kõige lollim, aga lollim kindlasti. Need naised ja sugupool. Aga millest?...
Kuigi, vist elutõde ja kirjndusetõde on erinevad asjad.
Ja taoline üldistus ja vahetegemine on ühtmoodi valed mõlemal pool.

Eelmises Sirbis oli homode kogumik-oopuse kriitika - need nõuavad enda tajumist indiviidina, aga ise näevad KÕIKI, kes nende hulka ei kuulu ainult homofoobse üldisena.
See naisküsimus on aegajalt samamoodi.
Ka kirjanduse hindamisel. Kui mulle jääb ette autori klishee sotsiaalse rolli kujutamisel, siis väga enamasti on viga selles, et kirjandus on vilets. (Alati ei saa sellest kohe arigi.) Hea kirjanduse puhul pole kunagi küsimust, kuidas on kujutatud sotsiaalse rühma esindajat - alati on kujutatud inimest.
Kui see luude raamat (mida ma lugenud ei ole) tekitas sus kahtlusi raamtute lugemise väärtustuses, siis ... uskuda on selle mittekuulumist hea kirjanduse hulka - eeltoodud mõttekäigule vastavalt.
Nii lihtsalt.

väga salalik naine ütles ...

Vastupidi. Luude raamat on positiivne näida, aga meenutas mulle emasid teistes raamatutes. Ja tegelikult tahaks ikka lajatada jämeda leivalabidaga: Gailit - ema on ainult ema. Tammsaare - ema on ainult ema. Lindgren - ema on ainult ema. Jansson - ema on ainult ema. Dickens - ema on ainult ema. Durell, G. - ema on anult ema. Maupassant, Maughm, paganama SALINGER - ema on ainult ema. Igat muud sorti ja laadi tegelastele lubatakse rollide paljusust, aga mitte emadele.

Et pole kirjandus?? Ikka on. Isegi hea kirjandus suures osas. Aga...

Muidugi on need kirjanduslikud emad teatud eripäradega - mõni ema armastab maalimist, teine aiandust, kolmas armukest ja neljandal pole midagi valida, mis ta armastab, töö tahab tegemist.
Aga sestsaati, kui esimene titt neil jalgade vahelt välja lupsab (või ilmselt isegi sestsaati, kui kõhtu kasvama saab) lakkavad nad olemast mitteemad. Üheski aspektis pole neile enam määratud mõelda kuidagi teisiti kui "aga laps ju vajab..."
Emadus määrab nad edaspidiseks täielikult ära ja neil ei ole raamatutes enam muud rolli kui Olla Ema. Isegi suhted mehega on suhted laste isaga, mitte omaenda partneriga.
Ja ma ei ole selline! Ma isegi ei tunne rohkem kui ÜHTE naist, kes oleks selline!!!

Kurat, kurat, kurat! Lapsi saades ei lakka veel meie endi elu ära! Aga kirjanduse mõjul see Igavese Kõikeandva Kõikepühendava Isetu ja Ootava Klombi müüt muudkui kestab.

Anonüümne ütles ...

Sul on sõnum, kirjuta jutt, kirjuta romaan, kirjuta kümme romaani,
aga kirjuta hästi, et lugedes ei tuleks õpiku tunnet peale.
Hästi tehtud jutt on hästi tehtud jutt isegi siis kui jutustab emade mitte-ema olemisest (emade raskest elust vildakate ootustega võideldes).

Peace :)

Ma ju tean, et oskad kirjutada, mis ma muidu siin käin...

notsu ütles ...

Janssonil minu mäletamist mööda tõstis ka Muumimamma omamoodi mässu selle vastu, et teda "lihtsalt emaks" surutakse, nii et isegi kui ta seal mõne teise tegelase silme läbi vaadatuna seda on, siis ei pruugi see veel olla autoripositsioon - nii kui tema pilgu läbi asju nähakse, on kohe teisiti. See teema oli "Muumipapas ja meres" üleval.

Durrelli emakujutusest on ka raske rohkem tahta, sest paraku jah, laste silma läbi niiviisi ongi. Aga isegi temal tuleb selliseid mitteemalikke momente või metaemalikke momente ("ma tahaks ka, et ma oleks saanud teid kõiki kuhugi liiva sisse maha matta" või kuidas see oligi).

Anonüümne ütles ...

Karin Paas - emalikkuse klomp?

Anonüümne ütles ...

Härra Karenini raskest elust (naine hakkas litutama) on kirjutanud üks ammune vene kirjanik.
Kas mäletad, kuis sääl, Karenini naisel, nende lastega lugu oli?

väga salalik naine ütles ...

No need kaks jälle räägivad meile millest? Sellest, et kui sa ei ole ikkagi Ainult Ema, ootab sind surm rööbastel liikuva liiklusvahendi all.

Vaadake, milline metafoor, kusjuures! Ühiskondlik arvamus kui rööbasteel liikuv ja kõrvalekaldumatu massiiv, mis lömastab ja lõikab tükkideks mässulise naise...

Rents ütles ...

Eriti tuleb muumimamma mitteläbinistiemalikkus välja raamatus "Hilja novembris", kus seda teemat eraldi lahatakse - ja kus see peategelases alguses tohutut nördimust tekitab.

Anonüümne ütles ...

Seal oli sellest kõrvaltegelase kaudu juttu, aga "Muumipapas ja meres" oli väheke lähem vaade.

notsu ütles ...

ma jobu mõtlesin "kõrvaltegelase" all tegelikult hoopis kolmandat isikut. Mul on mingi keelepuue täna.

väga salalik naine ütles ...

Mu arust see ei olnud nagu päris see.
Kui ema emalikkus on kogu aeg kohal v.a. siis, kui ema kuskil omaette maalib ja siis sinna sisse peitu läheb, on see siiski natuke teine asi kui see, et ta on tegelikult kogu aeg omaette isiksus. Ka siis, kui lapsed ümberringi saalivad.

notsu ütles ...

Äkki on see ikkagi vaatepunkti küsimus? kui tegelast nähakse peamiselt tema laste silme läbi, siis on ta peamiselt ema.

Mulle meenusid Lindgreni Tjorveni-raamatu emakujud: Malin, kes kindlasti pole ainult ema (nojah, ta tehniliselt võttes polegi ema, aga ikkagi) ja Märta, kes sellepärast, et teda nähakse naabrite pilguga, on pigem ainult-naabrinaine (või ainult-tubliduse-kehastus) kui ainult-ema.

Lendav ütles ...

Ahh, kui kergendav lugemine! Mul on siiani jäänud mulje, et õige ema PEAB OLEMA eelkõige ema, oma lapsukestele jäägitult pühendunud jne "klomp". Ja ma ise ei ole selline ema. Ma juba mõtlesin, et ma olen puudulik, kuna ma tunnetan ennast täiesti eraldiseisva (ja isiklike õigustega ja soovidega) inimesena.

Elo ütles ...

See on Sebold, jah? Ma seda raamatut ei ole lugenud, küll aga üht muud ta sulest - "Almost Moon". Sealne ema oli sõna otseses mõttes klomp (dementne) ja enne seda oli olnud vägagi mitte-ema. Väga hea raamat, masendav ka.

A üldiselt arvan ma samuti, et see on vaate-(kirjutamis-)punkti küsimus ja igasugu raamatuid on olemas. Sh kuhjaga selliseid, kus lapsed susatakse guvernandi hoolde ja ema tegelebki ainult oma muude rollidega ega lase end emadusest üldse häirida.