laupäev, 23. juuli 2011

Magus jätab magusa maitse

Mul on umbes 5 postitust ootel ajus ja märksõnadega kirjas ka ühes robustses tekstifailis, kust võib erinevatelt ridadelt lugeda mõtteavaldusi nagu "hõõruva kinga fenomen", "tikrid, soojad suveööd, sääsed, armid", "miks lihtsam meetod ei ole lihtsam", "põuavälgud" ja "kuidas uputakse".

Aga kuni mul nende ja ühe ilusa ilukirjandusliku posti jaoks mahti on, pakun lihtsalt olupildikesi:

Olupildike nr 1:

On minul plaanis läbi ühe mereäärse linna maale sõita.
Otsebusse läheb päevas täpselt üks, kunagi õhtusel ajal, ning mina logisen päev otsa väga leebelt, väga raugelt ja väga rahulolevalt ühes kolmandas linnas kohast a kohta b ning edasi kohta c, et viimaks jõuda Sinna peatusse ja bussile, mis nagu peaks olema see üks otsebuss.
Bussi istudes selgub, et ei ole see mingi otsebuss, aga mis seal ikka, ma võin ka ümber istuda ja nii sõita.
Või siis sedasi arvasin ma seni, kuni mereäärse linna bussigraafik kõik mu unelmad purustada otsustas. Seni, kuni minu esimene buss linnapiiril mingisuguses tee-ehituse ummikus ootas, asus viimane maa suunas minema põrisev buss juba vahvasti bussijaamast teele.

No mis seal ikka!
Kuna ma olen väga suutlik naisterahvas, ei halanud ma kuigi pikalt vaid sõin ära paki ussikujulisi kummikomme ja asusin jalutama teeotsa poole, kus viisakad inimesed autodele kätt tõstavad.
(Või siis viisakad inimesed muidugi ei tõsta, aga minusugused küll.)
Villis jalgadega ja umbes 7 pikka higist kilomeetrit hiljem, tuju üsna paha ja vesi pudelist otsas, sain kuskil viienda auto peale, mida pärast Õigesse Hääletamiskohta jõudmist ja ümber pööramist nägin. Jõudsime temaga 11 km edasi.
Seal tõstsin uuesti käe ja esimene saabuv auto peatus.
Kummalisel kombel ei üllatanud see mind üldse. Olin otsustanud, et mina olen nüüd daam hädas ja loomulikult peab kohe tulema päästeekipaaž.
Samuti ei üllatanud mind üldse, et päästeekipaaž kujutas endast kahte meest, kellest üks oli päris korralikult vindine (see kõrvalistmel) ja teine sama jämeda kaelaga kui ta pea (see juhiistmel).
Ma kohe kuidagi arvestasin sellega ette, et nüüd tuleb leida endast üles leebe-lahke-võõrsõnadeta eesti keeles rääkiv siiras näiuke, ja isegi kui ajuti lipsas jutu sisse mõni juhuslik "pragmaatiline loomus" või "transport", sain üldiselt nii hästi hakkama, et 6 minuti jooksul otsustas korralikult vindine mees, et ilus tüdruk tuleb viia tema sihtpunkti (tubli 25 km nende endi sihtpunktist kaugemal).
Tõtt-öelda hakkas mul sel hetkel siiski kuidagi piinlik. Daam hädas on nii võimas mõjutusvahend meeste alateadvuses, et seda nii kurjasti kasutada tundus - ebaaus.
Aga vastu ka ei ole ilus vaielda, kui keegi on otsustanud sinu suhtes suuremeelne olla, nii et ma võtsin vindise venna pakkumise iseenesestmõistetava tänumeelega vastu ja vähemalt naeratasin talle lahkelt ega tõrjunud rohkem kui kaks korda tagasi hirmsaid äädikaga kartulikrõpse, mida mulle innukalt pakuti.
Veel 20 km hiljem tekkis probleem, kuna mehed tahtsid mu kangesti ikkagi otse ukse ette ära viia. Mina mõistagi olin juba oma ema viimaseks otsaks lähimasse väikelinna vastu tellinud. Apelleerisin siis emale kui hirmuäratavale jõule ja sellele, et mina ei julge küll ema silma all mingite endiste jäägritega koduni välja vurada - ja pääsesin autost isegi ilma sülelusteta, lihtsalt kartulikrõps hambus ja ohtrad sõbralikkuseavaldused kannul.

Ja see kõik oli jumalasta lõbus! Ma üldse ei tundnud end ahistatu ega nurkasurutuna.
Sama tüüpi lugusid juhtub minuga ikka, aga seni on need mind üsna sügava häirituse ja ebalusega täitnud ja rõõm imelike inimeste juurest minema pääseda on umbes nagu kordades suurem kui rõõm nende autoga sihtpunkti kohale jõuda.

Aga seekord... kõik oli teistmoodi ja lustlik. Aitäh, Camille! (See on see tegelane seal eelmise postituse teisel pildil oma mustas seelikus tagumenti mootoriga rattale toetamas.)
Ma olen sinult mõndagi õppinud!

Olupildike nr 2:

Päev-kaks hiljem lähen mina ujuma.
Ujuda meeldib mulle väga. Mitte et ma nüüd selles hirmus hea oleksin, aga üsna piisavalt hea siiski, nii et kilomeetri-poolteist tahaks ikka iga kord maha ujuda, kui juba järvevette jõuan.
Ujun ma siis umbes samuti nagu ikka, suundun omi mõtteid mõeldes ümber ühe roostikunuti, kuhu lähedale kalamehed oma võrke armastavad panna, üritan kusagil keset vett nelja erinevat parmu tappa (kui ma kord upun, siis seepärast, et parmud vihastavad mu nii välja, et lähen puhtalt nende kiusuks põhja ja ei ilmugi enam veepinnale) ja siis kiirustan rinnuliasendis väledate tõmmetega tagasi, sest millegipärast kipuvad mu rannakaaslased mind oodates rahulolematult kaldal igavlema ning mus elab pidev süütunne "pole sul vaja rohkem ujuda, aitab küll, mõtle teiste peale ka!"
Nojah, ja kaldal kisume siis kõik kähku riided selga ning lidume parklasse, kus sätib oma ratast mingisugune härrasmees, nii 50 ümber, aga väga heas kehalises vormis ja imeilusa mulgi murrakuga, mida ma usutavalt edasi anda ei suuda. Küsib siis härrasmees mult, et kas austatud daam ei võtaks oma ujumise eest autasuks ühte siidrit. Et tänapäeval näeb nii harva, kuidas keegi ümber järve ujub, saati siis veel naisterahvas. Ja tal on siider üle, kuna tema preili ei tulnud teps mitte.
Noh, ja mina võtan naeratelles ja graatsiliselt siidri vastu ning me sõidame minema, kusjuures ma jälle ei ole ei üllatunud ega segaduses ja asjade käik tundub täiesti loomulik.
No mõistagi ta kingib mulle siidri, kui tal üks üle on!
Ma oletan, see rõõmus loomulikkus on minuga seepärast, et...
Noh, et ma harjutasin natuke mittediskrimineeriv, muretu ja võluv daam olemist.

Ühesõnaga, aitäh, Camille!!!

Täitsa rabav, kuidas mingi mõnetunnine rollimäng võib inimese reaktsioone ja maailmale otsa vaatamise viisi muuta!

Siider oli õunaga Somersby, mida Nirti armastab. Mu jaoks oli liiga magus, aga... mitte paha. Magus ei tarvitsegi olla paha. Milline üllatus!

2 kommentaari:

tumen ütles ...

Nagu ma aru saan oled vahepeal tegelenud hüppelise isiksusearenguga :)

väga väga naine ütles ...

Apsaluutselt.