pühapäev, 11. september 2011

Elu väikesed tõsiasjad

Käisin eile Tindarienil külas ja selgusid mõned asjad, mis pidanuksid olema selged juba ammu, aga ootasid õiget inimest seltsi, et ennast sõnastada.

***
Naistel enamasti ikka on kedagi vaja.

Õnneks see, et mul keegid juba on (lapsed nimelt), on vabastanud mu meele vähemalt niivõrd, et kuigi ma näen oma igavese vallalisuse probleemi siiski probleemina, ei tunne ma ometi mingit vajadust võtta seda küsimust lahendama suvalist õigete suguelunditega täiteainet.
Aega, kui olin päriselt (mitte ainult hingelt) noor ja ilma lasteta ka, mäletan ma väga hästi. Siis oli ikka suhteliselt tihti tunne, et "keegi, oleks ainult keegi, ükskõik kes!"
Üsna piinlikke asju juhtus sellega seoses.

Nii et vähemalt see imevägi on lastega küll kaasa tulnud.
Võin olla täpselt nii kuradi valiv ja pirtsakas, kui tahan. Meeleheitehormoonid (üksindus on surm, kari on turvalisus!) ei sunni mind kuskile suvalise isase rüppe.
Pealegi on lapsed nii neetult kvaliteetsed õnnestunud, et see kergitab lati ka meeste osas suht taevasse =)

***

Lugu ei ole enne lõpetatud, kui ta on avaldatud. Punkt.

***

Iga kord, kui õues käin, jään uuesti haigeks. Konkreetselt nii ongi.
Õueallergia? Igatahes selline siis, mille vastu aceterin ei aita, sest seda ma juba näsin iga päev tableti (ja sellega seoses on mul üldiselt palju parem hingata kui varem - v.a. hommikuti.)
Köha vastu tundub aga aitavat ainult toaspüsimine ja kuum aur.

***

Mulle ei meeldi eriti tänapäeva kirjeldavad ja sealjuures realistlikule käsitluslaadile pürgivad raamatud - ja nende kirjutamine hoopiski mitte - sest sellised lood kõlavad enamasti nagu vastused.
Aga kirjandusest ei otsi ma ju valmis vastuseid! Valmis vastused ei eruta mind üldse. Tahan küsimusi, millele ise vastuseid otsida!
Kirjutada tänapäevast realistlikku raamatut nõnda, et see tekitaks küsimusi ja aitaks mõelda tähtsate asjade üle, on palju raskem, kui teha sama asja nt kuskil fantastilises maailmas.
Saab, muidugi saab. Aga raske on!

***

Kommentaare ei ole: