esmaspäev, 12. september 2011

Tühi ruum keldris - kaevusügavuses


Mul on tegemata üks ammune asi.

Eelmisel aastal ilmus Aili Raualt raamat. Pealkiri "Kaev keldris".
Lubasin teost avalikult arvustada, aga nagu tähtaegadeta töödega ikka, on asi veninud ja veninud.


***

"Kaev keldris" koosneb lugudest.
Kuna tegu on suhteliselt väikesemahuliste tekstidega, mis lisaks mitmel korral (eriti osas "Etüüdid variatsioonidega etteantud teemal") vormistuvad nagu värsid, kus kasutatakse poeetilist keelt ja mille loogika ei ole alati päris loogiline, olen kuulnud kellegi käest lauset, mis vihjas, nagu oleks tegu luuleraamatuga.
Tegelikult ma ei teagi, kas see võib tegelikult nii ollagi või mitte. Kuigi seal sees on kindlasti lood ja puha. Sest...

"Kaev keldris" tekstid justnagu oleksid proosa:
* Korralik lauseehitus v.a. mõnes hüpakamas kohas, kus see tahtlikult segi on loobitud.
* Toosama korralikult lausestatud tekst jookseb suuremalt jaolt siiski lehekülje ühest servast teise välja (v.a. mitmed mitmed erandid, eks ole) ja sellest vormub peaaegu iga kord täiesti loona kulgev jutt.
* Tegelastel on tavaliselt olemas nimed, staatused, ametid - samas kui luules on tavaliselt kõik puha sinad, minad, meied, nemad jne.
* Ja neis lugudes JUHTUB asju. Nad ei ole lihtsalt seisundikirjeldused.

Samas - Baudelaire kirjutas ka ju "Väikesed poeemid proosas", kus tekst kulgest korralike lausetena vasakult paremale ja moodustas lõike, mitte salme?
Ja luule moodi on "Kaev keldris" igatahes ka.

* Mitmed lood on kas üles ehitatud (või vähemalt koolduvad mõnes olulises punktis) sõna- või suisa tähemängu peale ja alla. Argouse lugu tuleb muidugi esimesena meelde ses osas (sest tegu on üldse esimese jutuga raamatus), aga ta pole sugugi ainuke.
* Sageli on "Kaev keldris" tekstid täis tühja ruumi lausete vahel. Väga mitmes kohas on iga lause selle rõhutamiseks suisa eraldi reale lükatud.
See on sihuke tühi ruum, mille sees ei ole raske kirjaniku mõttekulgu jälgida, mis ei sunni lugejaid metsikult vaeva nägema, et sündmustikku mõista - aga on siiski selline tühjus, mis paneb lugeja ridadevahesid omaenda mõtetega täitma. Ning kui lugu jõuab lõpuni, ei pakuta seal enamasti valmis vastuseid. Jääb veel see samalaadne tühi ruum, kus ise edasi mõelda.
Mõnes kohas on valmis vastused siiski olemas (seesama Argouse lugu nt) ja siis mina oma aruga tahaks sealt vastusekohast delete-ga üle käia. Pole vaja!
Need on tühja mõtteruumi täis tekstid, kus väga hellade, täpsete pintslitõmmetega joonistatakse ette osa kujundit ja jäetakse ülejäänu aimata. Kui sellisel pildil on allnurgas mudel, kuhu mind kui lugejat tahetakse oma kujutlustega välja jõudvad, nõrgestab see minu silmis teost, mitte ei lisa talle hädavajalikku selgust.
Aga see on ainult minu arvamus.
Ja Argouse-jutt on muidu ikkagi väga suupärane lugemine, lihtsalt viimaseid ridu mina ignoreerin =)

- Vahel on need õhku jäetud tühja-ruumi-küsimused väga selged.
Nt. üks mu kõige lemmikumaid jutte/luuletusi sealt kogust, "Koda ja kuri", evib lõpus lausa sõnaliselt esitatud suurt rasvast Elulist Küsimust. Aga sellega koos jääb õhku ka palju väikesi magusaid ja peenemaid küsimusi, mis seal suure küsimuse taustal oma pidu peavad.
- Vahel on need küsimused varjatumad.
Nt "Kuusik", ka väga hea jutt, on üldse üleni üks küsimus, kuigi kogu loos pole ainsatki küsilauset.
Tagasi teema juurde - selline tühja ruumi jätmine on samuti luuletuste kui juba eeldusena nappi vormi mahtuma pidavate tekstide omadus.

* Ja siis veel kujundlikkus. Kujund ei ole selles raamatus miski, mille sa lased teksti sees silmist sisse ja mis moodustab mööduva pildi, aga meelde ei jää.
Kujund on liider, kujund on (nagu luules, nagu vahel teatriski) erk ja esiplaanil, ja isegi kui ta jääb arusaamatuks, ei teki hästi tehtud kujundi puhul küsimustki, kas tegu on lihtsalt mingi rippuva linaga, mille taha asju peidetakse - iga puupea taipab, et kujund on kujund, see tähendab midagi.

Mõelge, mida võiks kujundina tähendada kaev keldris, eks ole.
***

Kokkuvõtteks ma nüüd ei teagi, kas tegu on siis luule- või proosaraamatuga.

Ja ma kardan, et seesama segadus on tabanud ka teisi lugenud inimesi, kogu "Kaev keldris" tundub ise ka olevat kukkunud kuskile tühja ruumi, kus teda ei nähta.
Sest miks muidu siis ei ole ma selle kohta kuskilt arvustusi leidnud?
Tekstid on ju tugevad, üksiku erandiga, mida ma nimetama ei hakka (äkki kellelegi teisele see just meeldib).

Võib-olla on asi selles, et niimoodi, üheskoos, tunduvad need lood oma proosaluules-luulelises proosas järjestlugejale liiga tihedad? V-o vajaksid nad enda ümber rohkem - nojah, tühja ruumi?
V-o tahaksid nad olla mitte kogutäis pisikesi jutte vaid paikneda nii, et igal jutul või nende tsüklil oleks vabadust esile tõusta ja ere olla?
Oleks ehk hea mõte olnud teha mitte õhuke mahult-piskeste-juttude-kogu vaid paks kogu, kus mahult tüsedate, mõttelt aga veidi hõredamate pikkade juttude vahel (mul pole kahtlust, et autor ka nendega hästi hakkama saab) oleksid need tihedad laastud 3-4 kaupa?

Ma ei tea.

Aga soovitan seda raamatut lugeda küll - kuigi ehk mitte kogu teost järjest, mis siis, et ta lehekülgede arvult üsna pisike. Nii saaks vast liiga palju mõtteid-küsimusi korraga pähe, nii palju, et neid ei jaksa enam mõelda.
Soovitaksin neid jutte lugeda 3-4 kaupa ja siis paus teha.
Lugusid on seal igasuguseid - absurdseid, igapäevaelulisi, maagilisi, unistuslikke. Igasuguseid!
Saate mõndagi, mille üle mõtiskleda, ja vahel on lõbus, vahel kurb, vahel mõlemat.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.