neljapäev, 24. november 2011

Hilissügisene lohutus eriti jõleda enesetunde puhuks

Ilm on väga ilge. Ma olen haige, mu lapsed on haiged ja ma tegin poole ööni referaati, mille osas mulle öösel meenus, et seal on üks mastaapne-fundamentaalne viga.
Parandasin viga hommikul kolm tundi (kaasates ühe hooga oma grupikaaslase samasuguse veaga töö ja parandades ka seda).
Siis saatis kolmas grupikaaslane teate, et oli meie referaadi ära esitanud. Kõige selle mastaapse veaga, mida ma täiesti ilmaasjata hommik otsa parandasin.

Pea valutab (ilmselt kõigest elenevast tulenevalt).

Ja ilm on tõsiselt ilge. Aknal pole mitte vihmapiisad vaid need on lihtsalt märjad, nagu oleks keegi ämbriga vett peale lartsatanud.
Kogu aeg peab laetuli põlema, sest pime on.

***

Tüdruk oli lugenud printsessidest, kes on lossitornis vangis. Seal valvas neid jutuprintsesse tavaliselt kuri lohe, vahel ka õel nõid. Printsess pidi tornis istuma, kuni kohale viitsis lööberdada mõni piisavalt osav prints, rüütel või karjapoiss. Sest lohesid tapma kõlbas lugudes ainult meesisend, sinna polnud midagi parata.
Nõid võis suure hädaga ka ise enda surmamisega toime toime tulla, sest nõid oli naisterahvas ja naisterahvas muinasjutus pidi olema idioot, kes nt ahjuuksel seni õiget kuumust passis, kuni sisse kukkus. Siis võis printsess tema järel ahjuukse kinni panna ja puhta südamega oma karjapoissi otsima minna.

Tüdrukul oli sellest kõigest väga vähe abi.

Tema ei olnud vangis mitte tornis vaid riidekapis ja teda ei valvanud kuri lohe ega isegi mitte nõid. Tema istus riidekapis täiesti vabatahtlikult ja karjapoiss, rüütel või prints, kes tulnuks kappi lõhki lööma, olnuks üks järjekordne jama, millega tegeleda. Selline jama, mis võtaks jõudu ja energiat ja kõiki muid asju, mida tüdrukul parajasti ei olnud.
Ta lükkas näo eest ära mansettidega viigipükste sääred ja mõtles, mis võiks tegelikult aidata. Põrgusse muinasjutud. Mis võiks tegelikult aidata?

Siis ronis kapist välja ning hakkas suppi keetma.

***

Lihtne kõrvitsa-kapsasupp rosmariiniga

Suvalise koduse supi jaoks vajalikud koostisained

* vesi
* mingit köögiviljalist, mis keedetuna sulle maitseks
* kolm-neli suurt või neli kuni kuus väikest kartulit (no neid ei PEA olema, aga kartul annab natuke süsivesikut, mida muidu väga sellises supis ei ole)
* mingi värske, töötlemata lihaline ollus, ideaalis kondiga
* natuke võid või õli
* küüslauku
* soola

Edasised komponendid on spetsiifilised e. seda suppi saab, kui köögiviljadest on olemas vähemalt

* kõrvitsat
* kapsast

Lisaks oleks väga lahe, kui võtta oleks

* loorberit
* rosmariini
* tomatipastat
* purustatud musta pipart
* porgandit

Laisa tüdruku supivalmistusviis:

Pane lihaline potti külma vette keema koos loorberi ja soolaga. Riisu vaht ära, kui ta tekib. Kui see ununeb, pole hullu midagi, süüa kõlbab ikka.
Las liha keeb omaette vähemalt pool tundi. Ainult liha keetmisel ei ole vaja muretseda, ega ta liiga pehmeks ei kee. Pehmem ongi parem ja muredam, nii et liha võib kööki keema ka unustada ja katki pole midagi.
Kui just liiga suurt pliidikuumust ei rakenda. Suurel kuumusel võib pott üle hakata ajama ja see on ebameeldiv.

Koori kõrvitsatükk (nt umbes kilone. Tervet kõrvitsat soovitan mitte panna, kui sul just pole väga suurt keedunõud ja väga palju liha) ja pane liha juurde potti. Teda eriliselt tükeldama pole vaja hakata.
Aga võib.
Las liha ja kõrvits keevad koos vähemalt pool tundi.

Koori mingil hetkel kartulid, puhasta porgand, küüslauk.

Pane pann keskmisest veidi kuumemale tulele ja sinna peale säti oma rasvaine. Kui rasv on kuum (aga emakese maa nimel! ära suitsema lase!) vala sinna pisikeseks hakitud küüslauk (mina panen alati vähemalt 3 küünt) ja viilutatud porgand.
Prae. Võid köögivilja soolaga maitsestada, aga seda ei pea tegema.
(Kui porgandit ei ole, siis ma tegelikult hästi ei viitsi küüslauku üksi praadida vaid panen niisama potti. Aga porgandi asemel kõlbab praadimiseks ka nt paprika või sibul.)

Vaata suurde potti. Kui kõrvits on pehme, vajuta ta kas lusikaselja või kahvliga vastu potiseinu lömaks. Kui ei ole, keeda veel veidi ja vajuta ikkagi.

Vala supivedelikku tomatipasta.
Kata uuesti kaanega ja lõika kartulid tükkideks. Lisa supile kartulid, praetud porgand ja küüslauk, rosmariin ja pipar. Kata kaanega. Lase keema.

Lõika kapsas tükikesteks ja vala supi sisse.
Õngitse supist välja oma lihakamakas (või -kamakad) ja tükelda need noa ja kahvli abil pisikesteks jubinateks.
Pane liha supi sisse tagasi, kont jäta välja. Sest see oleks söömisel ainult tüliks.

Oota, kuni supp keema tõuseb.

Ongi valmis.

Juurde kõlbab nt hapukoor ja riivjuust.

5 kommentaari:

  1. mul tuli meelde hoopis selline muinasjututüüp, kus vanakuradi või kellegi teise sellise tegelase tütar vms valib sinna põrgusse kolama tulnud noormeeste hulgast ühe välja, mitte sellepärast, et see üks oleks ekstra osav, vaid sellepärast, et ta on sümpaatne. no ja aitab tal ülesandeid lahendada, millega too ise hakkama ei saaks; tavaliselt laseb see nunnu jobu ennast eelviimases vaatuses maha tappa, mispeale tütarlaps äratab ta surnust üles ja põgeneb koos temaga maa peale, loopides kaitseabinõudena selja taha metsi ja mägesid.

    VastaKustuta
  2. Jah, ja siis on veel need vaeslapsed, kes aitavad lumeeitedel lahkelt tekke kloppida, selle asemel et mingite meestega jahmerdada. Jms.

    Aga kirjutamise ajal mäletasin millegipärast ainult kurje välismaa muinasjutte, mille eesmärk on kõik naissoo võimalikud võimed olematuks teha.

    VastaKustuta
  3. kusjuures need lahedad on kah sageli välismaa omad.

    Üks folklorist juhtis ükskord tähelepanu muinasjutunaiste tähtsale märgitööle - et kui jutus antakse mingi märk, mille järgi pärast tegelane ära tuntakse, siis märgi (rätiku, sõrmuse) andja on naine - ükskõik, kumb see on, kes ära tuleb tunda. Printsess annab karjusele rätiku, mille järgi karjane pärast tuntakse ja Tuhkatriinu jätab vedelema kinga, mille järgi ta ise ära tuntakse.

    Mul tuli küll kohe meelde kontranäide Itaaliast, aga see oli rohkem varauusaegse novelli kui päris muinasjutu hõnguga - tark Caterina teeb kolme eri nime all printsiga kolm last ja lõpuks pistab printsi ninapidi fakti sisse, et tegemist oli kogu aeg ühe ja sama naisega.

    VastaKustuta
  4. Meenuta "Eesti ballaade" - eks needki muinasjutud.
    Tormise balladide aluseks on ikka need (muinas)jutud, osad neist on kunagi ammu isegi raamatuna avaldatud. Pealkirjas oli midagi ... viitsisin üles otsida: "Karske Pireta, Maheda Mareta ja Mehetapja Maie lood" 1970. a..
    Ülest küljest omamaised, teisest küljest ei mingeid tatiseid mömme!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.