Vahel jälle on mõned inimesed nii ilusad ja head, et ei oskagi kohe... midagi öelda.
Ning taevas läheb hämariku süvenedes hallikassiniseks nagu äikese eel (aga igalt poolt) ja majades süttivad oranžid tuled kahvatute kardinate taga ja vares lendab väärikalt aegluubis minu aknast mööda ning korraga selgub, et tasakaalupunkt on täpselt mu jalge all, tuleb ainult tallad maha suruda.
Nii meeldiv, et härrasmehed võtavad appi tulla taamidele hädas - ja mitte ainult hilisema kätele langemise lootuses!
Nii meeldiv on see... kuidas seda nimetataksegi? Ah, õige. Lähedus.
Nagu sõbralik tuluke tuulises novembriõhtus.
Et mis eufoorialaks see's nüüd oli...?
VastaKustuta