reede, 30. detsember 2011

Hulkuvaid kilde

* Mõte: valu on üsna lootusetu mõõta, kui ta parasjagu kestab. Liiga intensiivne. Kannatamine võtab hindamisvõime maha ja parasjagu kestes on iga valu nime väärt valu lihtsalt see, mis ta on - ja lõppeks ta juba ära!
Aga hiljem saab omavahel võrrelda valust jäänud jälgi, mälestusi, ja neid mingisse järjekorda panna. Nii et mõõta ikkagi saab.

Et kehaline ja mittekehaline valu on ses suhtes täpselt ühe kvaliteediga, pole vist vaja öeldagi.

* Müüt: isad tahaksid meelsasti oma lastega tegeleda, kui nood on imikud, aga emad ise koolitavad nad niimoodi välja, et nende mehed ei julge lapse eest hoolt kanda.
Ütlevad: "Kuule sa ei oska ju!" või "Sa teed seda valesti!" vms ja siis mehed enam ei julgegi.

Minu kogetud reaalsus: emad lähevad närvi ja katkuvad imikud meeste käest ära siis ja ainult siis, kui nood üldiselt ei ilmuta laste vastu mingit huvi, aga seltskonnas esinevad nagu usinad ülivanemad.

Sest see on lihtsalt solvav.

Mitte lihtsalt et su kuramuse mees ei aita sind kodus ilmaski lastega, aga ta isegi ei jäta sulle võimalust esineda kangelasemana "mina teen selle ränga töö kõik ise ära!"
Tüüp püüab tirida enda kätte kahte kolmandikku kogu vanemaaust, tehes samas napilt 1/25 tööst! Ime siis, et emad ärrituvad ja kõigi silme all "ah, jäta, sa ei oska!" käratavad.

Õnnetuseks ei anna see neile tagasi kaotatud tunnustust vaid tekitab "oi, nii tubli isa!"-muljele lisaks ülaloleva idiootse naistepõlgliku müüdi.
Naine on ikka raske olla =)

Muidu, vale mulje vältimiseks lisan: päriselt adekvaatseid titeisasid on ka olemas. Olen näinud, katsunud ja isegi kallistanud.

* Naljakas: kui järjekordses, uhiuut infot täis hämmastavas, statistikapõhises ajaleheartiklis selgub, et naised üldiselt ka küsivad (mitte ainult saavad) meestest väiksemat palka, ilmuvad alati välja need antifeminstilikud hurjutajad.:"Mis nad siis küsivad vähem, ise on süüdi, et küsivad vähem! Lollakad feministid, misasja nad halavad vale puu all?" kaebavad nad ärritunult.

Aint et... mida need feministid siis muud teevad, kui üritavad rohkem küsida..? Lihtsalt mitte ainult endale vaid nagu - teistele ka?
Teate, teistest hoolimine, kollektiivi huvide arvestamine on üks naissoo tugevustest, mitte nõrkustest!

* Märgatud: üldiselt on süsteemne mõtlemine täiega võimas ja ma kadestan inimesi, kes suudavad pidevalt suurt pilti näha. Ise unustan pidevalt mingeid asju sellest ära ja olen pärast nukras hämmelduses.

Aga ses mõttes on jälle lineaarne mõtlemine täiega võimas, et selle abil on võimalik korraga keskenduda ühele asjale ja ülejäänute pärast muretsemine välja lülitada.
"Pole sinu kord!" - ja vaikus majas, ei kriiska need 12 tegemata tööd ajus nagu uduviled.

Elu on 8,2 korda kergem pärast seda avastust.

* Väljavaade (aknast): kuni lumi maha ei tule, seni ei usugi õieti, et kunagi saabub ka uus kevad ja uus suvi.
Rääkimata sellest, et mulle talv (see õige, lumega) kangesti meeldib.

Õnneks meeldib sügis veel rohkem.

* Hinnang: väga väga ilus-päris-jõuline aasta oli.

Kuid ilmselt ka kurnav: märgatavalt vanem nägu vaatab peeglist vastu. (Mitte et see jätkuvalt ilus nägu ei oleks, eks ole. Mida ma ütlesin selleks, et ei arvataks, et ma norin komplimenti, kuigi v-o tegelt noringi.
A kurnav oli igatahes ja kortsud silmade ümber ei lähe enam üldse ära, isegi mitte korraks.)

kolmapäev, 28. detsember 2011

Inimene, keda polnud

Vahel olen mõelnud, et mis see on, mis sunnib mind inimesi otsima ja nendega sidet pidama.
Mille pagana pärast ma selle päris inimeste (mitte ainult läbi-arvuti-inimeste) otsimise ja leidmise programmi eelmise aasta lõpus ette võtsin üldse.

Just praegu sain aru.

Kuskil sügavamal tasandil enda sees ma lihtsalt ei usu, et olen olemas.

Nüüd on ka selgeks tehtud, et ükskõik kui paljudele inimestele ükskõik kui sageli silmast silma vaatamine ei aita.
Ikka ma ei usu, et olen reaalne, päris inimene.

pühapäev, 25. detsember 2011

Ilu olevat pinnavirvendus e. edevuse katk 3

Kaks lugu:

Ühel üritusejärgsel hommikul ärkan mina oma asemel (lambanahk, pleed, mantel) ja vahin uimaselt ringi. Ruum on täis magavaid inimesi, kes moodustavad ebamääraseid teki- ja magamiskotimuhke siin ja seal.
Pea natuke valutab.
Leban vaikselt ning vahin niisama.
Korraga tõuseb üks magamiskott istuli. Sealt vaatab välja, akna ning valguse poole, imeilus pea. Selline filmilikult või modellilikult ilus, midagi sellist nagu filmis Braveheart see esmane armastajaneiu, hajevil pilgu ja sisemise säraga.
Kes pagan see on, mõtlen mina. Eile õhtul ma siin küll kedagi sellist ei märganud!

Seejärel tundsin ära.
Aa, siis selline on see hiirelik väike plika ilma prillide ja teadmiseta, et teda vaadatakse!

***

Jõuluõhtu.
Erinevad hõimlased ja tuttavad ümber laua. Viimased tulijad saabuvad, kui praad on juba jahe. Võtavad mantleid ja joppe maha, kolistavad. Sisenevad.
Ühte ma ei tunne ära.
"No kes see mees on?" küsib keegi.
"Kusjuures ma ka vaatasin, et kes see mees on, madala häälega ja nii pikk!"
Mul ei tuleGI ette, et ma seda inimest ka varem oleksin näinud, aga ta on esimese küsija naise poeg, nagu selgub. Me peame olema eelnevalt kohtunud! Ma tean ju kõiki nende lapsi!

Terve õhtu ja järgmise päeva rändan pilkupidi selle ilmutusega kaasa. Millised õlad! Millised kulmud ja silmasära! Milline rüht! Milline naeratus! Milline soeng ja milline hääl! Milline... aah, kõrvarõngas!
No misiganes, jah, muidugi, kuskil napid 20 aastat vanust, kui sedagi - aga nii ilus! Taevad ja maad!!!

Mingil hetkel pole teda tükk aega näha olnud.
Lähen toast tooma Poeglapsele kingitud lumelabidat, ja lasen silmad möödudes üle esikusohva libiseda.
Miski hall ja ilmetu kühm on seal. Oh, see on inimene! Pilkupidi arvutis, klapid peas.
Kulub teine, uskumatu pilk, et taibata: seesama poiss.

Aa, siis selline näeb tema välja, kui ta ei tea, et teda vaadatakse!
Nagu kõige suvalisem jorss halli kapuutsi ja tuhmi pilguga.

***

Ma tean naist, keda mina olen alati inetuks pidanud, aga kelle kohta mu isa küsis: "Kas ta on ikka veel silmapaistvalt erakordselt ilus?"
Naine on kümmekond aastat sellestsinatsest isast mul vanem.
Tal on ka täna ikka veel ilusa naise hoiak.

Tean inimesi vanuses 20 eluaastat ja ehk paar peale, kelle kohta ma mäletan aegu, kui nad olid tummakslöövalt kaunid.
Nüüd juba aastaid enam mitte.

Tean inimesi, kes olid silmapaistvalt inetud lapsed-teismelised ja osutusid korraga 18-selt pimestavalt ja efektselt hurmavateks.

Tean üle 80-est daami, kelle säärejooks ja võime oma peenikesi pahkluid esitleda mind pideva kadedusega täidab.
Ta kannab palju ehteid, kontsaga kingi ning kasutab parfüümi. Hoiab pead uhkelt püsti.

Üks minu enda ilus-olemise kõige tugevamaid elamusi oli kuskilt elektrikaupade poest automaatkorke ostmast kodu poole tulemine. Mingil hetkel astus kuskilt teeäärsest kontorist välja minust arvata 5-6 aastat vanem naine. Korralikus mantlis, korraliku koti, korraliku soengu ja korraliku huulepulgaga. Kena naine - vist enamiku meelest igatahes.
Väga kõrgetel väga peenikestel kontsadel tippis. Nii et samm oli kange ja kohmakas ja põlv paindus täiesti ebamõistlikult ja üldse - ma tundsin end tema kõrval ja siis temast mööda kõndides nõtke, metsloomaliku ja graatsilisena.
Ma ju kunagi kontsa ei kanna, eks ole.
Tal oli maru kiire, nii et kontsad klõbisesid nagu trükimasin. Ma muidugi kõndsin pingutuseta kiiremini kui tema, iga sammuga end järjest vapustavalt kaunimana tundes. Ma olin leopard, ma olin hunt, ma olin lõvi!

***

Et ilu on pealispindne? Kaasasündinud? Kel on, sel on, kel pole, sel pole?

Mina ei saa üldse aru, mis värk sellega on. Tegelikult.

esmaspäev, 19. detsember 2011

Inimene on ühiskondlik loom

Õpin kuni elan.

Kardetavasti.

Tegelikult on hirmus lahe minu kõrges vanuses avastada üha uusi võimalusi inimene olla, teistega suhelda, suhtestuda, seltsida ja konnastuda.
Omal kombel hirmutav ka.
Kui ikka veel tuleb muudkui juurde uut infot, mida "niimoodi suhtlevad inimesed" kataloogi köita, siis on seda ala korralikult selgeks saada ilmselt võimatu.

Aga no... põhiliselt avastan siiski uusi meeldivaid sotsiaalne inimene olemise võimalusi. Paljude jaoks neist ei ole nimesid olemas ja pean mingeid sobivaid ise leiutama käigu pealt.
Sest "sõber, vaenlane, võõras ja armsam" ei kata justkui olulisi alu ära enam. Ning "tuttav" on nii üldine mõiste, et seda ei kõlba definitsiooni ning käitumisjuhisena kasutada.
V.a. tereütlemise küsimuses.

Sõber on mulle natuke püha sõna olnud kaua aega. Aga nüüd kipuvad piirid ähmastuma ning seda mõistet kas tuleks üüratult laiendada või hakata tähendusvälja liitsõnade abil pisemateks tükkideks jagama. (Igapäevasõber, ihusõber, süüteselts, ausõber (pikaajalise teenistuse eest), ausõber (eriliste teenete eest), nõudesõber, hobisõber, sõber-hobi, seltskonnasõber (ja eelmise kaugem variant "sõbrasõber")", jagamissõber, lihtsalt meeldiv inimene, kauge sõber... ja praegu väljatoodud olid ainult näiteks. Neid on veel ja veel ja veel!)

Siinsed näitesõnad ei kõla muidugi väga hästi ning neist võib väga valesti aru saada. (Süüteselts kui keegi, kellega koos püromaaniaga tegeleda? Mõtlesin miskit muud.)
Aga pole viga. Olen definitsioonidega ju alles alustanud ja pärast nende paika saamist läheb ehk sõnaloomegi edukamalt.

Kuidagi nimetada mulle meeldib, sest nii annab hiljem ka üldistusi teha. (Kuigi variant mitte defineerida vaid lihtsalt aktsepteerida ning elada elu ilma siltideta on samuti olemas.) See, et need üldistused on tõenäoliselt valed, mind isegi ei sega.

Ise ju voolin oma maailma! Kes siis veel?

/postitus kirja pandud kahe vähemagatud öö järel täna kell 12:30 toimuvaks arvestuseks õppimise ajal. Ehk siis: kui ülalolev tekst on mõttetu jura, siis seetõttu, et ma lihtsalt ei ole kuigi mõistlikus konditsioonis.

reede, 16. detsember 2011

Tekstianalüüs

Poeglaps magas otsast otsani maha juba teise jõulukontserdi, kus Tütarlaps esines.

Informatsioon, mida see lause minu plaani kohaselt sisaldab:

* Näete, ma hoolin oma lastest! Olen olnud kohal mitte ühel vaid juba kahel Tütarlapse jõulukontserdil. Ja mõlemal lõpuni!
(Empaatilisematel või halemeelsematel lugejatel võib isegi pähe tulla, et oh ta vaeseke, kahe lapse ja ühe vanemaga pere! Kus see tähendab alles ringikaapimist jõuluperioodil - vähemalt neli jõulupidu ikka lisaks kodustele ja kui ükskõik milliselt neist puuduma juhtud, jätab see lapsukeste hinge haava, millest veel aastategi pärast nukralt juttu tehakse. [Kontrollitud.]
* samuti võib tähelepaneliku lugeja poolt osutuda märgatuks see, et õige jah, tal ei ole ju teist last kuskile jätta, kui üks jälle esinema satub. Kudli-kadli-midli-madli, vaene emme muudkui vudib...)

* Lisaks olen ma nii tubli lapsevanem, et mu laps esineb kuskil. (Et ta käib koolis, kus esinemine on enesestmõistetav ning kohustuslik, ei ole ju kõigile teada.)

* Informeeritumatele võiksid olla aimatavad ka teatud kõhklused teemal "kas muusika siiski peaks olema minu peamine fookus Poeglapse huvitegevust kujundades? Äkki tasuks rohkem aikidole või muidu vähevägivaldsele vägivallale pühenduda?"

* Samuti võib leida raskestitabatavalt huumorilise üldistuse võtmes "minuga juhtub kogu aeg niimoodi, et õnnelike säravate lapsesilmade ja täiuslike peremomentide asemel on peremomendid, kus üks magab, üks haigutab keset lava ja üks elu eest püüab jõulumeeleolus olla, aga eriti ei õnnestu. Tema dekolteepiirkonnas tundub miski priske vistrik pead tõstvat ja vasakul pool vahetus läheduses joodetakse mingile umbes pooleteiseaastasele häälekale põngerjale lutipudelist morssi.
Sellest hoolimata on tal silm pool kontserti härdalt märg, sest - no on lihtsalt selline pisarasoodne aeg elus parasjagu! Ja lapsukesed on nunnud vaadata. Just siis eriti, kui näed 7-aastast poissi jalgadega nihverdamas ja nööpi keerutamas samal ajal, kui tema suu hajameelselt ning pisut valesti "Ave Mariat" laulab. Ladina keeles. Millest poiss kohe kindlasti sõnagi aru ei saa."

* Kerge hämmeldus selle üle, miks selliseid kontserte aina korraldakse. Muidugi on lastel uhke tunne esineda, kuigi samas on neil ka surmigav. Need, kes parasjagu laval pole, kannatavad vaikselt paigal istumise kohustuse tõttu põrgupiinu. Ürituste publikuks on 90% ulatuses lapsevanemad või muidu sugulased, kel ei jää moraalsete kohustuste tõttu lihtsalt muud üle kui kohale tulla ja kuulata. Kuigi enamasti on nad väsinud, haiged ja tahaks koju magama. Ja paljudel on pealegi kaasas väikelapsed, kes kannatavad veel hullemini kui vanemad ise.
Miks vanemad küll selle terrori vastu mässu ei tõsta?
Miks mina mässu ei tõsta? Sest mul on niigi tunne, et olen vilets vanem.

* Ning muidugi: näete, kui elegantselt ning lühidalt ma vajadusel ennast väljendada suudan?

neljapäev, 15. detsember 2011

Banaalsused aitavad

Et miski nii lihtlabane võib inimesele pildi ette tuua, üllatab mind ikka ja jälle.

Mul oli muidu peas valmis veel üks eriti ängistatud ja tulekindlalt hädaldav postitus [tulekindlalt = hoolikalt valitud sõnastusega, nii et kellelgi poleks mõtete ebaloogilisusest hoolimata väga kuskilt võimalik kinni hakata], aga jääb avaldamata.

kolmapäev, 14. detsember 2011

Nälja-aastad. Need, mille jaoks on tarvis ette koguda

Imelik lugu.
Tavaliselt, kui olen õhtul õnnetu ja haige, lollaka 37.2 palaviku peal balansseeriv närvipundar, on hommikuks kõik jälle parem.

Täna nägin isegi meeldivaid unenägusid. Lapsed kiitsid tormiliselt heaks päkapiku toodud maiustused, kallistasid ja nunnutasid. Üks sõber helistas (ja tõestas sellega, et mäletab mind ja tahaks muga rääkida, kuigi haiguse tõttu olin sunnitud teda mitte külla kutsuma.)

Aga ikkagi tundub maailm olema haud, sõbrad varjud ja armastus tühine tunne.

***

Kuna ma olen hormooni-usku e. veendunud selles, et mu emotsioonid on ainevahetusproduktid, suudan üldiselt igasugused kurbused ja väsimused ja meeleheited üsna kiiresti endast läbi lasta. Ära defineerida, trenniga välja higistada ning teha vastukaaluks asju, mis viskaksid hormoonikokteili keres jälle positiivsele poolele. Annaksid saavutusrõõmu ja "ajan õiget asja" tunde.
Aga tundub, et vahel ei saa nii.
Jah, ok, ma olen haige. Pesin köögipõranda puhtaks ja peeglist vaatab vastu suurepärane teravate põsenukkidega kaame näolapp, kuhu meigi lisamine tunduks kuriteona esteetika vastu (kui mul see miskipärast pikka kampsunisse mässituna kodus ringi lohisedes üldse pähe tuleks). Muidugi ma saan aru, et hormoon, hormoon, hormoon on ikkagi kõige taga.

Aga seda hormooni tasandada ei saa siis, kui kaob ära selgus, mispärast seda teha.
Mille nimel olla õnnelik ja mitte õnnetu, aktiivne ja mitte passiivne, elav ja mitte lihtsalt kuidagi elus? Et oleks hea olla? No aga ainult see ei saa ju olla eesmärk! Siis oleks ju heroiin parim lahendus!
Et teha maailma paremaks? No kuulge! Kui mul on halb, mis te tõsiselt usute, et mul on mingit huvi maailma teiste jaoks paremaks teha??? Kui mul on halb, las olla teistel ka! Paras! (Seepärast hakkab mul tegelikult igasugu tigedatest lõugajatest tavaliselt kahju. Neil peab ikka pagana kehv olla olema, kui nii väga tahaks teiste olemist halvaks teha!)

Päästab tavaliselt identiteediküsimus. Kas ma tahan olla see inimene, kas lebab apaatselt voodis ja vahib süüdistavalt lage: "Misasja sa passid siin mu kohal ega liigutagi, kuigi minul on halb?!"
(Väga ei taha enamasti.)
Aga kuskile vahele poeb mõnikord ka küsimus aga mis siis määrab ära selle, kes ma olen?
Minu enda otsus "tahan näha ennast nii"? Kellegi teise pilk? Kelle? Miks just tema/nende? Kas ma olen parem inimene, kui rohkem tema/nende ootustele vastan? Või siis, kui ma neile ootustele hoopis vastandun?
Kes ma siis üldse - olen? Kui lähen voodisse tagasi ja panen silmad kinni, kas ma olen siis hoopis keegi muu, kui sel juhul, kui avan arvestuse materjalid ja hakkan õppima nagu kurjast vaimust vaevatud?

Kuramus!

Vahel libisevad ohjad käest nii ära, et üldse enam ei tea, mida tahan või olen või... mis värk on.

esmaspäev, 12. detsember 2011

Niimoodi, seltsimees, ei ole kasulik mõelda!

Hommikul kell 5 äratus, sest mikrobioloogia kontrolltöö ju. Seni olin materjalile ainult eemalt väga häguseid pilke heitnud.
Kell 7.15 kodust väljumine mõttega "positiivne hinne oleks väga tore!"
Kell 8:30 istun koolis pinki ja saan töölehe.
Kell 8.55 töö lõpetamine tundega "positiivne hinne vist tuleb ära".
Kell 8.56 selgub, et neile, kes ei saa muidu positiivset hinnet kätte, avaneb lisavõimalus avatud materjalidega võõrast tööd parandades lisapunkte teenida. Parandan innukalt, kuigi materjalid selleks pean kursavennalt laenama.
Kell 9:20 lahkun vaheajale täis veendumust, et positiivse hinde saan kätte. Veedan kibeleva loengupausi lootuses saada ehk isegi C.
Kell 9:45 teatab õppejõud, et kogu grupi peale oli kaks B-d, kõik ülejäänud hinded olid A-d.
Olen ärevil ning peaaegu löödud. Mõtlen, et pagana piinlik oleks olla üks kahest B-st, aga et ma kirjutasin kokku nii palju jama ning ju ma ilmselt B olen. Nukrutsen.

Meenutan korralekutsuvalt, kuidas hommikul tundus positiivne hinne ka jube lahe olevat. Ja et oleks ma rongi peale minnes arvestanud reaalse võimalusega B saada, oleksin umbes kolm korda rõõmsamalt kooli poole kepsanud. Ja üldse, keda huvitavad need hinded! Need pole ju tähtsad! Ma ei olegi A-õpilane, juba loomu poolest ei ole!!!

Veenan end edukalt selles, et B-d saada on väga tore.

Loengu lõpus ründab klugisev ja plagisev, sabisev ja hõiklev tudengikari õppejõudu, püüdes igaüks personaalselt teada saada, ega nemad ei ole ometi need B-saajad.
Õppejõud vehib meeleheites kätega ja kinnitab, et selle kontrolltöö hinded ei ole ju olulised. Need ei lähe mitte kuhugi kirjagi, ainus, mis loeb, on töö sooritamine positiivsele hindele! Sest see tagab eksamilepääsu.
Tudengikari ei alistu ja saab viimaks oma tulemused teada.
Selgub, et ma ei saanud B-d. Sain A.
Olen häiritud ja pettunud.
Küsin endalt: "Äh, mismoodi nad siin õieti hindavad üldse? Ja ometi tundus nii nutikas ja pädev õppejõud! Kui mina sain A, mis väärtus sel A-l üldse on? Appi, ma ei taha seda A-d!!!"

Ja niimoodi õnnestuski kontrolltöö A mõelda hädaks ja ikalduseks.
Palju õnne mulle!

neljapäev, 8. detsember 2011

Eesti kass

Oli maalimisõhtu.

Guašid ja suured A3 paberid ja "see on minu kurbus" ja "see on nii, nagu ma end varem tundsin". "Niimoodi ma armastan" ja "see on ilus kirju lill sulle, emme". Ja muidugi ka "see on teine kirju lill, lihtsalt näeb välja nagu puu" ning "näe, need on pisarad, aga siin ümber on lohutus".

Kui kunstitöö lõpetatud, said asjad mõningase kisa-käraga ka ära pandud, nii purgid, pintslid kui paberid.
Kuivavad maalid katsid tervet tuba.

Tund hiljem selgus, et meie mustvalgest kassist oli kuidagi saanud sinimustvalge.

kolmapäev, 7. detsember 2011

Mispärast nad niimoodi teevad?

Üritan välja mõelda, kas väiklus on surmapatt või mitte.

Tahaks nagu öelda, et ei ole. Pigem nagu jalaraud, mis ei lase lennata. Või vaimne puue.

Aga selline puue sel juhul, mida kõrvalt on ikka väga valus vaadata.

teisipäev, 6. detsember 2011

Nälja-aastate eel

Kui sul on probleem, mida ei saa kuidagi lahendada, võta lahenda mõni teine.
Veel parem, lahenda kohe kaks!
(Ideaalne oleks, kui mõni neist sattuks sihuke, mida lahendada on ühtlasi mõnus.)

Jooksvate väikeste probleemide likvideerimisega tekkiv saavutustunne täidab lahendamatu probleemi tekitatud auke su hinges. Söödab sind nälja-aastate saabumise ajaks parasjagu täis.

Nii täis, et ehk pead ikkagi vastu.

pühapäev, 4. detsember 2011

Head ajad

Peab tunnistama, et on olemas veel kaifim asi kui lahedate inimeste tunnustus:
nimelt jobude halvakspanu.

Teeb tuju nii heaks, et tahaks suisa tantsida, kõiki kallistada ning selle Queeni loo saatel üle taeva libiseda nagu madala detsembripäikese metsikult kuldne kiir.

neljapäev, 1. detsember 2011

Detsember

Jess!

Just vaatasin, et novembrikuus on liiga palju postitusi, praktiliselt kõik neist mõttetu veniv ila. Ei tohiks vist rohkem juurde kirjutada.

Aga - uue kuuga uue hooga!