kolmapäev, 31. august 2011

Bipolaarne

Viuh! alla.

Siuh! üles.

Hetkel on "üleval" faas jälle. Kool võttis ette ja andis 3. õppepäeval mulle ka natuke informatsiooni.
Sellest millegipärast piisas, et jõuaksin 8 tundi hiljem söögilauda eufooriliselt niitsudes ja rusikate ning peaga õhku tagudes. Suisa omaette lauldes, v.a. siis, kui suu täis oli.
(Ma päriselt ka teen nii. Ükskord lõin nt asja käigus kukla päris kõvasti vastu autoistet ära.)

Romaan on võistlema saadetud. Jutt on ilmunud, Täheaeg 9, ja selle kaanepilt on täiega äge. Õhtul päike loojub ja iga kord on see üleloomulikult ilus. Maailmas on juustu! Sinki! Silmatilku!! Piparmündipastille!!!!
Nagu...
Lapsed on praktiliselt hüljatud. Raha saab kogu aeg viimseni (viimseni) otsa. Ei ole ka viimasel ajal laekunud uusi sooviavaldusi nägusatelt noortelt meestelt stiilis "palun, kas tohib, ma suudlen harda aupaklikkusega su reite sisekülgi ja toetan sind käsivarrest, mis siis, et sa seisad ilma ka suurepäraselt püsti?"

Aga.. elu on ikka nii täiega äge!!!

/käte, pea ja puusadega helge 80-date elektropopi rütmis vehkides kööki ära

pühapäev, 28. august 2011

Tütarlaps: "Miks kõigil teistel on normaalsed vennad, aga minu vend on peaaegu et hullem, kui Tarzanit linnakorteris pidada?"

Muidu: mõnikord on teised inimesed ikka jubedamalt sitaks toredad.

reede, 26. august 2011

...aga korter rõõmustab

Pühkisin ja pesin puhtaks külmkapialuse ja samuti köögisohva taga asuva ala.
Pesu kuivab õues.

Jep, jälle haige.

Liiga palju öösiti üleval istumist ja põrunult trükkimist kardetavasti.

teisipäev, 23. august 2011

Suhtlemisvõrgustik

Kes on Facebookis see sõber, kelle kohta sa oled andnud käsu "peida see kasutaja"?

See on see inimene, kellele kolm aastat üheskoos hulkumist ja üks ujumaskäimine Anne kanalis 1. mai hommikul kell 5 annavad teatud igikestva positsiooni sinu elus - aga siiski mitte piisavalt tähelepanukrediiti, et sa oleksid valmis lugema tema reeglipäraselt neli korda päevas laekuvaid omaloomingulisi luuletusi, mis on täis suuri algustähti ja eepilisi pause.

Vabandust, kui see ei olnud ilusti öeldud.
Aga selle mõtteavalduse taga on ka palju armastust ja nostalgiat.

pühapäev, 21. august 2011

Ümbertnurga selgitus, miks ma ei käi parasjagu sünnipäevadel, muidu kohtumistel ega üldse kuskil ja mis toredaid asju ma selle asemel teen

Ei jaksa enam kodus olla.

Isegi kui ma oma kirjutist muudkui parandades ja parandades ja parandades tegelikult tõsiselt ajahädas olen, hakkab see koduspassimine õudseks kiskuma. Selline tunne on, et juustealune suisa sammaldub tasapisi.

Samas peaks vist haigusele siiski tänulik olema.
Nii mitmele toredale üritusele on minemata jäänud ja selle asemel kodus tegeldud sellega, et tõmmata maha sõna liigagi, vahtida lauset natuke aega. Kerida üles, kustutada sealt maha kaks nämmutavat lauset. Kirjutada sinna asemele terve (esmapilgul vähem nämmutav, aga järgmisel päeval ülelugemise järel väga palju parandamist nõudev) lehekülg.
Kerida alla tagasi. Kirjutatada sinna juurde sõna "liigagi" ja veel üks lause.

Taibata, mis sisuline muutus sellega just tehtud sai, kerida veel tükk maad allpoole, lugeda sealt, märkida ära terve sektsioon, lõigata see välja ja kleepida kõrvale prügifaili - ning hakata kogu asja uuesti ümber kirjutama.

Seal juures hirmsat rögisevat mädamaigulist köha köhides.

reede, 19. august 2011

Tõvehooaeg, öösel

Poeglaps nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.
Ema (nunnutavalt, hoolitsedes): Kas sa tahad juua? Kas sul on külm? Kas sul on palav? Kas sa tahad teist patja? Kas sul on paha olla? Kas sa tahad kempsu? Kas sa tahad pai?

Poeglaps ei vasta.
Nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.
Sama värk kestab umbes veerand tundi.
Ema, unine, peavalune, närvis, läheb voodisse tagasi.

Poeglaps nuutsub läbi une.
Vaikib, nuuksub, nutab. Vaikib, haliseb, nuuksub.

Ema (unine, peavalune, närvis): No misasja sa nutad kogu aeg? Mis sul VIGA on?!
Poeglaps (läbi nuuksumise, pettunud toonil): Kuidas sa aru ei saa..!? Mul on raske elu!!!

kolmapäev, 17. august 2011

Polkovniku leske siin tuletati meelde

Ja Rentsi see postitus tekitas tahtmise kehalõhnadest kirjutada.

Aweroni-päritolu (mu kahtlused on suured, sest ta on AINUS haige inimene, keda ma viimase kuu aja jooksul kohanud olen) viirus, bakter või mis ta ongi, on ikka müstiliselt visa ollus.
Sellest, et tõsiselt räigeks läks ta alles neljandal päeval pärast esimeste sümptomite ilmumist, ma juba rääkisin.
Nüüd on mu organism jõudmas mingisse väga põnevasse šokiseisundisse, kus kogu aeg pea valutab. Juba teist päeva. Suured kogused valuvaigisteid hoiavad valu talutava, aga ei suuda teda isegi mitte hetkeks välja lülitada. Uni teeb asja kohutavalt palju hullemaks (üldse pikaliasend on kõige halvem võimalikest).
See küll ilmselt ei ole otseselt haigusest vaid sellest, et ma vedelen kodus toas, selle asemel, et aktiivselt ringi rahmeldada. Kuna mul on madal vererõhk, on sel üsna sünged tagajärjed. Aga samas, kuna Aweroni-jõuga pühitsetud viirus, bakter või mis-ta-ongi ei anna järele (käisin täna 100 m poes ja tagasi ja pidin pärast köha kättte lämbuma umbes suure pingutuse tagajärjel), ei saa ka eluviisi muuta eriti.

Mis tähendab, et tarbin mett, valuvaigisteid ja kohvi nagu leiba ja ei julge magada.

Ja haisen, sest mee, kohvi ja valuvaigistite aroomisegu, mis läbi pooride väljub, on ilge ja ei allu pesemisvahenditele ja deodorandile.

Ärge tulge mulle külla!

esmaspäev, 15. august 2011

Ups

Kolm päeva oli matusemeeleolu. Kõik inimesed tundusid vastikud ja kurjad ja ma ise mõttetu ja tulevikutu ja mitte midagi ei tahtnud teha. Nagu üldse. Kunagi.
Kõik eesmärgid ja kogu tahe surid välja.

Eile läks kohe eriti sitaks. Milleks, ma küsisin endalt, milleks see kõik?!
Vaatasin süngelt isegi mingisugust suitsiidikute lehekülge internetis, mõeldes, et ehk neil on mingit tarka juttu ajada mu õudselt viletsa, üksildase ja lootusetu enesetunde kohta.

Ei olnud.

Tuju läks veel halvemaks.

Õhtul enne magamaminekut silmasin esimest korda mõttega enda kõrvale tekkinud hunnikut. Õhtu jooksul oli sinna kuhjunud tatiseid paberiräbalaid terve (nüüdseks tühja) kempsupaberirulli jagu. Pluss paar pakki õigeid pabertaskurätikuid ka.

Meenutasin, et hommikul pesin puhtaks köögi- ja esikupõrandad, ilma et keegi oleks külla tulemas või need isegi eriti räpastena tundunuksid.
Võtsin uksepiitade ja pildiraamide pealt tolmu. Valmistasin korraliku pajaprae, sellise, kus liha enne pruunistatakse, mitte ei visata lihtsalt potti mõttega "keeduliha on ka hea".

Ja mul tekkis teatud kahtlus.
Üldiselt olen ma tubli ja korralik ainult ebaterves olekus. Ja suur hunnik - väga suur hunnik - tatist paberit nagu vihjaks, et tervis on läinud veel halvemaks kui üleeile, üleüleeile ja veel päev enne seda, kui haigus pihta hakkas. Kurguvalu ja nohu on juba 4 päeva olnud.

Korjasin kapist välja kraadiklaasi. Kraadisin.

Jai! Mul ei ole depressiooni ja mu elu ei olegi üdini mõttetu ja parem-oleks-kui-läbi! Olen lihtsalt palavikus!
***
Huvitav, kas maailmas on palju inimesi ennast ära nõksinud, kuna neil oli gripp, bronhiit, angiin või midagi muud sellist, aga nad ei saanud sellest aru?

pühapäev, 14. august 2011

Informatsiooni neile, kes juba nädal aega püüavad mulle asjatult helistada

Kaotasin esmaspäeval telefoni ära. Välja pole kuskilt tulnud, paraku.

Telefonitus tekitab imelikult isoleeritud tunde - nojah, avalik rahvusvaheline arvutivõrk on ikka olemas, aga need inimesed, kes on kuskil maal ilma vastava ühenduseta (selliseid jätkuvalt leidub), on minust korraga ära lõigatud.

Ning on ju inimesi, kes on lihtsalt harjunud telefoniga ja mitte harjunud avaliku rahvusvahelise arvutivõrguga!

Elan nende suhtes kotis.

Ah, ja ma lisan ühe akordioniga naise veel.
Et postitus vähem nüri oleks.


neljapäev, 11. august 2011

Põgenik võpatas, vaatas tagasi ja ja ja... plahvatas?

Kuna ma kogu aeg kirjutan (mingit täielikku jura sealjuures), vahepeal ainult süües ja magades, ning mu igapäevasesed endorfiinid on organismi lahti laskmata, tundub kogu maailm ühtaegu ebameeldiv, ebareaalne ja tüütu.

Igasugu asjad vihastavad. Nt ajakirjandus (pealkiri: Tulistaja karjus majas vene keeles. No palun?!), kommentaarid seal ("Täpselt samamoodi nagu peetakse ebaviisakaks avalikus kohas kusemist, on ebaviisakas ka end katmata imetada." Maivõi, miks ma üldse loen neid kommentaare?!) isegi lõõgastuseks vaadatavad sarjad... No ei ole lõõgastav!

Miks on isegi briti sarjadega nii, et esimesed osad on lahedad, lahedad, lahedad - ja siis viimane on korraga mingi täielik ilgus, kus kõigist vastassoost sõpradest saavad paaride kaupa armastajad, emotsionaalsed probleemid lahenevad nagu hargneb kampsun, kui õigest lõngast tirima hakata, ja lisaks peetakse alati maha mingi jabur pidu, mille käigus selgub kõiksugu elutõdesid?
Nagu - iu!
Või ma vihastan asjata? Kas äkki teil on olnud pidusid, mille käigus selguvad järjepanu suured elutõed? Või siis tulnud ette seda, et kõik tutvuskonna liikmed jagunevad korraga, üheainsa nädala vältel, õnnelikesse paaridesse?!
Et kõik veel hullemaks teha, lükatakse tanki mingi elutark laps, kes sülgab välja veel ühe suure suutäie imelisi elutõdesid.
Ja siis elavad kõik nende tarkuste toel õnnelikult elu lõpuni.

Krt, mis värk? Miks Nii?

See tekitab mus topeltärritust. Ühest küljest: "Miks ei võiks siis teha natukenegi päris elu moodi seda viimast osa ka? Enne oli ju äge, nagu päris, noh, aga vaimukam!" ja teisest: "Mis siis, kui mitte sarjad pole lollid vaid minul on elust vale arusaam? Mis siis, kui tegelikult ongi kõik nii lihtne ja tuleks ainult õigetel pidudel käia ja õigete lastega kokku sattuda?"

Persse.

Minu lapsed parasjagu ei kostita mind sügavate elutõdedega. Õigupoolest undab üks neist teises toas kõigest kõrist mingeid segaseid e ja i vahepealseid täishäälikuid. Nagu rongivile. Ta on maruvihane, sest ma ei lase teda arvutisse.
Teine on ära.

Vaesed lapsed, nende elu tuleb kindlasti sama nõme kui minu oma. Nad ka ei leia õigeid pidusid ja õigeid elutarku lapsesuid, sest nende ebapädev ema lihtsalt ei suuda neid sihandaste suunas juhtida.

Masendav.

kolmapäev, 10. august 2011

Mis on tuumasõda?

See on selline sõda, kus tuumad söövad inimesi.

Vähemalt selgitas seda nõndamoodi minu poeglaps.

esmaspäev, 8. august 2011

Et ma ei tea, kes ma olen ja miks ma selline olen



DISCLAIMER: Postitus ei sisalda ühtegi grammi süüdistust ühegi armsa armsa inimese aadressil ja on enesekeskne ning rahvavalgustuslik, mitte millegi ega kellegi heasusi ja halbusi mõõtev.


"Kuule, sul on seekord varbad ka värvitud!"
"Nojah, sel ajal, kui ma üksinda seal rõdul istusin ja väike laps olin, oli ju tarvis midagi teha!"


Nii et...

mida ma teile siis nüüd õigupoolest räägin?


Kord üks võluv inimene ütles, et talle meeldib mu blogi lugeda, kohati on see väga hästi kirjutatud.
Ma tänasin ja vastasin ausalt, et kohati on mul endal ka selline tunne, et hea sai - aga selle asja hind on see, et ma juba mõtlen ka blogipostides.

Iga emotsiooni, ebakindlat hetke, loetud luuletust, head nalja, valu või vabadust kogen mina oma teadvuses ristkülikukujulise tekstilahmakana.
Õnne see pisemaks ei tee, valu võtab maha, mis ses halba, onju?

Peale selle, et iseendast jääb nõme mulje.

Peaks nagu oma elu ja selle kulgu täiega kogema, aga samal ajal ajus tiksub sõnasalvestaja:

"...ja siis ma istun seal köögis ja silmad on pisaraid täis ja mõtlen, et kui nüüd ometi keegi ei tuleks ja ei küsiks, et noh, miks sa siin üksinda konutad, sest siis ma hakkaksin kõva häälega nutma nagu üks üleväsinud laps kunagi.
Ja siis keegi tuligi. Valas endale kohvi ja läks minema ja ei teinud minust üldse välja ning ma mõtlesin: "No misasja?! Keegi isegi ei märka, et ma olen nutu äärel! Mitte keegi mind ei armasta!"
Ja siis hakkas muidugi piinlik. Mõtsin, mida ma siis õieti tahan, kas et küsitaks või ei küsitaks? Läksin vaikselt paremini peitu ära, nii et kellegi pealesattumine oleks väga ebatõenäoline olnud, ja otsustasin, et noh, olgu, nutan enda siin välja. Siis olen jälle rõõmus, ei pea keegi teine minu draamasid üle elama.
Aga nuttu nagu enam peale ei tulnudki. No kas draama oligi siis ikkagi see alateadlik eesmärk või..?"

Hääletu vesistamise vahele juurdlesin veel, et kas "üleväsinud laps" jääb arusaadav ja v-o peaks pikemalt kirjutama sellest, kuidas ma olen eraklik ja vahel on mittevägatuttavaid inimesi korraga nii palju ja kaua, et ükskõik kui kenad nad ka poleks, mul jookseb juhe kokku ja närvisüsteem hakkab ERROR! ERROR!teateid välja saatma.

Ja siis nokkisin suurima rahuldustundega veidi nina ning värvisin varbaküüned kärtspunaseks. Nende kuivamise ajal tegin suitsu, sirutasin end võimalikult päikese kätte ja mõtlesin sinna juurde pahaselt, et miks ma nii... tudisev olen?! Kus on mu "olen ise endale huvitav"-võime?

Üsna üürikese aja pärast leidsin, et pole mul häda midagi, sest nägin oma peidukohast vähemalt kahte naist, kes uitasid ka ringi sügavalt igavleva näoga ja tegid kindlasti juba kuuendat suitsu järjest (vaevalt, et nad nii jube ahelsuitsetajad olid, ju neil polnud muud teha lihtsalt. Tundsin täiega kaasa.)
Ja siis kuulsin kaugusest toredat laulu, lülitusin ümber party-mode'i ja mitte ei teeslenud, et nüüd on mul lõbus, vaid mul hakkaski kiirelt jumalasta väga sitaks lõbus. Ja tänu rõdutegevusele sain punaste küüntega olla pealegi.

Mulle meeldib küünelakk, juba peaaegu terve kuu aega.

See laksuga lustiliseks muundumine tundus ka nii huvitav fenomen olevat, et aju püüdis vaimuseisundi paranemise tunde vahele sellestki mingit sõnastatud kirjeldust salvestada:
phmt on tegu otsusega. Tuleb otsustada (aga päriselt, mitte poole teraga), et mul on hea olla ja minu enda asi on ennast lõbustada. Et mul on väga hea meel olla just siin, kus ma olen, ja ma ei kavatse seda hinnatud aega hädisemise peale raisata - ja kohe hakkab pisut toredam.
Kui siis kiiresti endale mingi aktiivne tegevus orgunnida, siis saab otsuse hooga sellesse rõõmsalt sisse elada ning edasi
hoolitsevad juba hormoonid ise selle eest, et oleks olla hea ja äge, mitte midagi neile asjadele antipoodset.

(See töötab ilmselt küll ainult siis, kui on töökorras hormoonid.)

Nojah.
Ja nii on pidevalt. Sõidan autoga, näen pilvi, kuulan laulu, aga mõttes küsib keegi: "Mis sellest kogemusest võiks lugejale huvitav olla?"
Kiigun üles-alla vanal palkkiigel, lihased hakkavad juba oma olemasolu meenutama, mõtlen: "Huvitav, kas ma olen lihasevaludest pikema kiikumise järel üldse kirjutanud?"
Õmblen mingit asja, mis välja ei tule, vihastan ning vannun nagu mereröövel jäävangis, aga lisan endamisi sinna juurde: "Vähemalt saab sellest plokki posti, kui ka muidu kõik täiesti nõme ja nässus on."

See kõik hakkab juba... natuke väga veidralt võlts tunduma.


Pilt on mingist ilublogist. Varbad on võõrad, aga üsna sarnased minu omadega küll.

kolmapäev, 3. august 2011

Igapäevaseid triviaalsusi anna mulle ka tänapäev

Iga kord, kui ma toon õuest tuppa suure kausitäie värskelt kuivatatud pesu, on mul tunne, nagu oleksin Liis Tappo-Treial aastal 2005.
S.t. et siis ülimalt ontlik ja puhas ja usin koduperenaine.
Mitte et pesu pesemine (masin, onju) oleks teab mis ponnistus. Aga minu jaoks ei ole normaalne viia pesu välja kuivama. See nõuab erilist enese kokkuvõtmist ja pühendumist. See on iga kord Sündmus.
Eile ma pesin 4 masinatäit puhkusehooajaga kogunenud pesu ja viisin nad kõik järgemööda õue kuivama. Pärast korjasin kokku ka.

Nuusutasin ja silitasin ja imestasin... Tõesti kuivab sirgemalt ja ilusamini ja rutem ja... aga ma ikkagi ei vii pesu igal keskmisel juhul õue kuivama. Need neli masinatäit lihtsalt ei mahtunud tuppa ära, noh.
See, mis normaalse inimese jaoks on selge võit - pesu kuivab rutem, jääb sirgem, lõhnab paremini ja lisaks ei ripu kodus igal pool kapinuppude ja tooliseljatugede peal mingeid niiskeid nartse - minu jaoks tegelikult eriti ei loe. No las see särk olla siis natuke kapinupu-kortsus ja kuivada umbes 20 tundi! See-eest ma ei pea spetsiaalselt õue ja tagasi - ja siis veel korra õue ja tagasi minema!
Ukse avamine ja trepist alla minek on juba isegi suur tegemine mingi pesu jaoks, aga pärast tuleb see kõik, mis välja viidud sai, veel ka tagasi tuua!
Lisaks on risk, et tuleb vihma ja kuivamise asemel saab pesu hoopis märjemaks. Tekib ohutunne - ja selle ohtliku olukorra loomiseks olen ma ise veel spetsiaalselt pingutanud! No mida?!
Eh, pesu õues kuivatamine nõuab ikka kindlameelsust ja suurt tahet pesuga tegeleda!

Muidu ma muudkui kirjutan ja kirjutan ja kirjutan.
Issand, kuidas tahaks vahepeal inimestega rääkida jms elusat teha! Aga mul ei ole millestki kõnelda. V.a. see, kuidas ma muudkui kirjutan. Kõik teised mõtted on tõrjutud aju hetkel kasutustest väljas olevatesse piirkondadesse ja neile lubatakse ainult väga natuke ruumi, umbes parasjagu nii palju, et end vahepeal ümber pöörata.
Kirjutage ja joonistage teie mulle! Lohutage mind mu üksildases romaanipõrgus!

Pilt on nii mõttetu pilt kuivavast pesust (otsisin midagi Liis Tappoga, aga ei leidnud), et ma ei ütlegi, kustkohast selle laenasin. Mis seal vahet! See on mingi paganama kuivav pesu, lõpuks! Põhjani ebaoluline ollus.

esmaspäev, 1. august 2011

Areng: verstapostid

Jälle on nii palju öelda, et sõrmed takerduvad klahvidel. No et kuidas ma.... ja siis mis ma mõtlesin... ja mida avastasin. Ja kuidas niimoodi on, et... Ja siis ma nägin veel...
Jälle võtan ühe teema korraga, missugune otsus mõistab tõenäoliselt kõik ülejäänud mõtted aju tahanurka jääma ja vähemalt lähiajal mitte avalikule püünele jõudma.

Ning isegi selle teemaga siin teen ma natuke sobi ja kirjutan kokkuhoidlikumalt kui v-ö võiks, sest noh, mul on vaja ju päriskirjutamisega ka veel tegeleda täna! Aega aga on vaid piiratud hulgal!


Nii et asjast.

1994

Noor neiu istub trollibussis nr 2 ja sõidab Mustamäe suunas. Tal on seljas miski pikk puuvillane ja üpris kõrgele ulatuvate lõhikutega ürp. (Ok, kleit. Olgu-olgu, see oli kleit. Lausa dekolteega kleit.)
Juuksed on tal pikad, pruunid ja lahtiselt õlgadel ning silmis, mida ta veel värvida ei oska, on "ma-olen-parem-kui-teie"-pilk. (Muide, see pilk tegelikult sisaldab pigem mingit ma ei saa aru, kus ma olen, kes ma olen ja miks ma siin olen, aga parem on teeselda, et see kõik on selge ja klaar-sisu ja neiu ise ei tea üldsegi, et ta mõjub agressiivselt.)
Istub niisiis neiu trollibussis, mis on üpriski rahvast täis, ja märkab ühte nägusat noort meest. Mees on pikkade tumepruunide juuste, eksootiliselt kollaka jume ja lühikese kasvuga, ja kaheldamatult on tal kaunid näojooned.
Neiu, tõepoolest verinoor, jääb noormeest silmitsema. Noormees silmitseb vastu. Neiu ei mõtle, et see noormees ilmselt on temast tegelikult umbes 10 aastat vanem või midagi sinnakanti, leiab vaid, et sedasi üksisilmi vahtida on imelik.
Vaatab vahepeal kõrvale. Siis vaatab jälle noormeest.
Noormees vaatab kogu aeg teda.
Siis tuleb tütarlapse peatus. Ta tõuseb, et inimeste vahelt ukseni ja siis sealt välja pugeda. Märkab küll, et noormees trügib ka tema poole, aga ei tee sellest mingeid järeldusi enne, kui noormees on tema vahetus läheduses ja ilma mingi sissejuhatuseta talle käe otse jalge vahele lükkab ja sõrmitseb.
Neiu põrkab eemale, komistab valusasti vastu trolliuste vahele jäävat käetuge, kiljatab ja vangub käkaskaela kõnniteele.
Ta on 14 aastat vana ja nii ehmunud, et ei oska isegi vihastada.


1995

Tütarlaps, verinoor (pikad pruunid juuksed, sale piht, laiad puusad, väikesed rinnad, jämedavõitu pahkluud, mõned väikesed vinnid näos - ning seljas väga sügava dekolteega erkpunane kleit), on üksinda teatris.
Ta ei ole silmi värvinud, mis on suur õnn, sest tema oskus silmi värvida on tasemel, mis laseb tal silmapliiatsiga mäkerdatult olulisel määral inetum välja paista kui ilma selleta.

Neiu on mitte lihtsalt teatris vaid suveteatris. Ta on panustanud palju hoolt ja vaeva, et see sitaks kallis pilet oma ema käest välja lunida.
"Kolm musketäri" Linnateatri hoovis.
"Kolm musketäri" on üks tema lemmikraamatuid ja talle meeldivad KÕIK need näitlejad, kes ses tükis mängivad.
Oh, see pilet oli nii palavalt ihaldatud!
Esimese vaatuse lõpus puistavad miskid näitsikud kuninga ja tema õukonna üle roosidega. Võimalik, et teatrile anti kuskilt botaanikaaiast või roosivabrikust ülejääke, igatahes on tegu täiesti ehtsate roosidega, olgugi nad pisut närbunud.
Vaatuse lõpule järgnenud vaheajal antakse külastajatele hernesuppi. Tütarlaps seisab supisabas ja vaatab Rein Oja.
Ta on nagunii Rein Ojasse lapsest saati armunud olnud (nagu ka umbes 50 teise mehesse ja poissi). Aga selles etenduses on Rein Ojal pikkade punaste lokkidega parukas, rüüžidega särk ja MÕÕK. Sellega on põhimõtteliselt täidetud kõik kriteeriumid, mida neiu (kes on väga noor ja rumal, meenutan teile!) ideaalmehele omistab: pikad juuksed, mõõk ja pitsiline särk.
Ja pikad sihvakad jalad lisavõluna.
Nii et tütarlaps vaatab ja vaatab.
Rein Oja vaatab vastu. Naeratab natuke. Korjab siis maast ühe enam-vähem vormis roosi ja ulatab neiule.
"Ilu peab austama!" ütleb ta.
Neiu võtab roosi vastu ja vist isegi nuusutab seda. Kogu ülejänud etendus möödub nagu unes. Mingid pudukaupmehed, mingi süngel häälel moraliseeriv Athos...
Kodus paneb neiu peale Tõnu Tepandi vinüüli, kuulab seda ja nutab natuke.
Ja viskab siis roosi minema. See on nagunii esimesest värskuskategooriast välja jõudnud ning Rein Oja on abielus Reet Ojaga, sellest pole pääsu.


1997, külm kevadtalv

Neiu, jätkuvalt verinoor, aga õppinud silmi ja isegi huuli värvima, seisab bussipeatuses. Tema juuksed ei ole enam pikad ja pruunid. Nii palju kui neid eestpoolt näha on, on need luuvalged ja ulatuvad umbes lõuani. Kui inimesed näevad tema kuklapoolt, kalduvad nad jõllitama. Imelikud soengud ei ole veel nii levinud kui aastal 2011. Või 2007. Või isegi 2001.

Neiu nägu on hoolikalt meigitud ja pika musta mantli all on tal seljas laenatud kleit, sest ta läheb abiturientide 100 päeva ballile.
Ilma kaaslaseta, sest niimoodi see lihtsalt on.
Seisab siis neiu bussipeatuses, kui kuuleb korraga hüüdu. Õigupoolest mitut hüüdu. Ühe auto, mis aeglaselt bussipeatusest mööda, raudteeülesõidu poole veereb, esiaken on lahti keeratud ning sealt vahib välja miski poisterahvas. Vist neiule võõras poisterahvas.
Tema taga paistavad aknale pürgimas veel kolm samasugust, näod pärastlõunavalguses üsna hallikad. Ja nad kõik hüüavad talle midagi, aga neiu ei saa ühestki sõnast aru.
Hõikumine kõlab kuidagi entusiastlikult, igatahes. Soosivalt.
Neiu uurib niisiis autotsõitjaid tähelepanelikult ja ei tema ega nood sõitjad ei pane tähele, et ülesõidule langeb parasjagu ette tõkkepuu.
Auto nelja noormehega sõidab nende ees peatunud masinale tagant sisse. Aeglaselt, aga vääramatult. Kostab paras pauk ja kolin ja kohe ka omajagu kõva vandumist.
Mõistetavalt kaotavad need noormehed neiu vastu igasuguse huvi. Tuleb buss ja neiu sõidab nagunii minema ka.

Tol 100 päeva ballil ei kutsuta neiut ühelegi tantsule ja peale mõningast asjatut ootamist veedab tütarlaps aega mööda kooli kolmanda korruse koridori edasi-tagasi jalutades. Ta ei ole sealjuures ei eriti õnnetu ega eriti õnnelik. Asjade seesugune kulg pole talle üllatuseks.

Huvitava asjaoluna võiks märkida, et ta oli selleks ajaks (pärast "Desperado" nägemist) mõelnud mõnd aega igatsusega sellele, et ah, tahaks ka olla nii ilus, et minu pärast tehtaks liiklusõnnetus! Ja üritanud selle nimel välja näha nagu Salma Hayek. Üsna vähese eduga.
Kuni viimaks pettunult juuksed pika tukaga lühikeseks siiliks lõikas ja selle pika tuka valgeks blondeeris.

Aga kui see asi siis viimaks juhtus, ei pannud ta sündmust peaaegu üldse tähele. Ei olnud oh, vau, minu pärast sõitis ta praegu sellele teisele autole tagant sisse!-hetke.
Oli lihtsalt - kerge leebe hämmeldus.


1997 lõpp

Neiu, uskumatu, aga IKKA VEEL verinoor, on asunud ülikooli õppima. Ta on oma blondi tuka maha lõiganud ja nii tekkinud poisipea hennaga punaseks värvinud.

Üldainete loengutes näeb ta aeg-ajalt ühte ebamaiselt kaunist noormeest, kellele ta mõttes paneb hüüdnimeks Pontiac. Kuulsa ottavade pealiku, mitte automargi järgi.
No mis te ise arvate, mis edasi saab? =)
Neiu vaatab teda, tema vaatab neiut, viimaks teevad juttu...
Neil on kõva üheksapäevane suhte-moodi-asi, millele järgneb paar aastat äärmiselt destruktiivset "sõprust".

Vanemaks saades ütles naine (selleks ajaks ammu mitte enam neiu) tolle asja kohta niimoodi: "KEA (Kõige Ebaõnnestunum Armsamavalik = too Pontiac, kuigi üllas nimi muidugi sai mõttetult ära raisatud) hävitas mu elu."
Mõtles veel natuke aega ja lisas: "Ma muidugi olin ka selle peal väljas, et keegi mu elu hävitaks. Tegelikult oleks võinud hulleminigi minna."


2000

Neiu, enam mitte nii noor, juuksed jälle pikaks kasvatanud ja loomulikku karva pruuniks jätnud, sõidab rongis Tartust Tallinna poole. Ta on just käinud oma psühhiaatri juures ning üsna tujust ära, sest v-o ravimite tõttu, aga v-o ka lihtsalt õgimisest on ta enda kohta üsna korpulentne ja tunneb end (lisaks sellele, et tal on teise astme depressioon) kohutavalt inetuna.
(Üks mõni aeg tagasi vana olnud naine võiks selle kõige üle naerda, sest tema on pidevalt umbes samas kaalus, kui neiu tookord, ja tunneb end väga kaunina. Aga ta ei naera, sest nooruses on inimesel õigus loll olla. Vanast peast loll olla oleks oluliselt piinlikum.)

Neiu kuuleb, kuidas piletimüüja kurjustab mingite noortega seepärast, et nood oma jalgu valesti hoiavad, liiga kõvasti räägivad ja kindlasti ka prügi maha jätavad.
Ta naerab omaette. Paranoiline kuri piletimüüja on nii naljakas - ja pealegi hoidis tema oma jalgu täpselt samamoodi kui nood teised, aga kuna tema istub üksi, vaguralt vaikides, pikk seelik ja pikkade varrukatega pluus seljas ning raamat süles, ei tülita teda mitte keegi.
Neiu ei väsi imestamast selle üle, kui erinevalt inimesi koheldakse. Lähtuvalt ka nii väikestest asjadest nagu see, kas nad on üksi või kolmekesi, poisid või tüdrukud või mõlemad segamini...

Teiselt poolt vaguni vahekäiku püüab neiu pilku üks jalgrattakiivriga poiss, kes samuti naerab.
Varsti tuleb ta neiu juurde istuma ja juttu ajama.
Päris tore poiss on.

15 kuud hiljem sünnib neiul ja sel rattakiivriga poisil tütar.


2004

Neiut enam ei ole. On tüdruk lapsega, ula peal ja ullult eneseteadlik.

Tal on tekkinud põhimõtted. Üks põhimõtetest on, et peresid ei lõhuta.

Tüdruk lapsega on armunud. Tema ihaldusobjektil on naine ja nende noorem laps on alles päris beebi.
Kuna peresid ei lõhuta, ei vaata tüdruk seda meest, keda ta tahab.
Absoluutselt ei vaata. Kohe üldse üldse üldse ei vaata.
Ei vaata tema poole, ei pööra talle tähelepanu - vähemalt mitte grammigi rohkem ega grammigi vähem kui ta teiste sama seltskonna meeste suhtes üles näitab.
Ei mingeid pikki uurivaid pilke!

Kui 5 kuud hiljem ihaldusobjekti naine tolle maha jätab ja uue mehe juurde läheb, on tüdrukul hulk tegemist, et meest veenda: mina olen sinusse juba ammu armunud olnud! Ei, ma ei tee nalja! Ei, päriselt, ei valeta ka, ei, ei ole nali, ausõna!

Sest mees ütleb: seda on ju ometi näha, kui keegi on armunud!
Ja tüdruk lapsega ütleb, et ega ikka ei ole küll näha, kui näidata ei taheta.


2011 suvi

Naine, kahuses potisoengus juuste ja kahe ülestikku selga topitud kombineega, kõõlub Kirsimäel kiige serval. Ta on silmade värvimises päris osavaks muutunud ja tema pahkluud on palju kenamad kui 16 aastat tagasi, aga ta ei ole kohe kindlasti enam mingi neiu.

Mööda läheb miski kena meesolevus, pea tihedaid patse täis, ja naine jääb teda vaatama. Kuskil ajupõhjas on mingi põks, mis väidab, et see nägu oleks nagu kuidagi tuttav.
Mees vaatab vastu, sama pikalt.
Naise ajus keerlevad tillukesed kuldsed hammasrattad, närviühendused klõpsivad üksteise vastu, nii et sädemed lendavad, ja siis selgub nende töö tulemusena, et ah! see on mingi muusik! Naine on teda kunagi samal festivalil esinemas näinud.
Nii et ta pöörab pilgu ära.
Hetke pärast tuleb talle meelde, et mees oli igatahes päris kena ja vaatas teda pikalt.
Nii et ta pöörab pilgu varsti jälle mehe poole.
Mees, nagu selgub, on parasjagu lahkumas. Aga ta vaatab tagasi.
Nad vaatavad tubli kolm sekundit üksteisele otsa ja hakkavad siis mõlemad naerma.

Mees pöördub minema ja naine, ikka veel naerdes, ütleb oma noorest kaunist naisest kaaslasele: "Ah, nii hea on olla mina!"

Ja selle avastuse tegemiseni läks tal aega nii palju aastaid..!