kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Agoonilised valikud

Sissejuhatus:
Selles raamatus, mida ma mõni post tagasi soovitasin, on üks peatükk pühendatud sellele, kuidas me kuidagi ei taha valikuvõimalusi kaotada.
Link

Isegi kui osad valikud on selgelt kehvemad kui teised.
Ikkagi meeldib meile see, kui ka need kehvemad võimalused avatuks jäävad.
Isegi kui võimalikud valikud tuleksid mõne aja pärast tagasi, mis siis, et me nad mõneks ajaks kõrvale jätame.
Ikkagi ei taha me näha neid kadumas, ka ajutiselt mitte.

Inimloomuses on tahta hoida valikuvõimalust avatutena.
Mis mõttes ma sõnastan liiga veendumult? Ta tegi selle tõestamiseks katseid, pagan võtaks! See on tõestatud informatsioon!
(Sisestaksin leebet sarkasmi märkiva emotika, aga ei tea, kuidas see välja peaks nägema.)

Sissejuhatuse lõpp.

Veel veidi enne seda postitust kirjutasin ma sihukese jutu siiasamma avalikku võrgupäevikusse. Et kuidas ma tahaks kõike, aga ei jaksa.
Aga teen ikka.
Sest tahan.
Kuigi ei jaksa.
Jne.

Kui need kaks mõtet kokku panna, on tulemuseks: minu täiesti tavaline ja üldinimlik probleem on selles, et ma ei suuda valida.
Kõike ei jaksa. Aga panna kirjutamine teadlikult kõrvale, kuni koolis käin, ei ole otsus, mida ma suudaksin rahuliku südamega vastu võtta.

Ega ma ei suuda praegusel perioodil ka kirjutada, muidugi. Ei rahuliku ega rahutu südamega. Ma suudan sel teemal suure eduga põdeda ja valuleda, aga mitte enamat.
Lisaks puuduvale ajale on probleem ka see, et pühendumust pole.
Kuni ma mõtlesin, et kirjutada kirjutada kirjutada on ainus, mida ma tahan, suutsin end toore jõuga risti läbi raskete hetkede ja talumatu ideedepuuduse litsuda.

Nüüd, mil ma tahan veel midagi osata, on kuskil ajusopis pidevalt vabandus olemas: "Jah, ma ei suuda ainsatki elavat rida ekraanile võluda, aga vähemalt olen 4 tundi loengutes olelenud ja teinud ära ülehomse koduse töö. Olen niigi suurepärane!"
Või mis siis, kui ma tegin seda kõike eile? Või eelmisel nädalal? Suurepärane olen ikka! vabandusena toimib väga hästi!
Milleks näha siis vaeva mingite tegelastega, kelle saatused tunduvad nii võimatult keerukad käte vahele võtta ja valmis muljuda? See on ju raske töö!

Ajab lihtsalt meeleheitele! MisMÕTTES ma... ei suuda korraga kõike?!

1. teema lõpp

***

Teema nr 2

Samal moel nagu kahe karjääri väravaid, ei jaksa ma hästi avatuna hoida ka kõiki oma inimsuhete-uksi.
(Kuigi veidi vähem ja kõrgema kvaliteediga suhteid oleks ju parem variant?
Või kas oleks?
Ma ei tea.)


Raamatus (tollessamas, eks ole) oli veel peatükke.
Üks neist rääkis sotsiaalsete suhete maailmast ja rahamaailmast ning nende eraldatusest. Täiesti geniaalselt lihtsat juttu rääkis sellest.
Kõike ei jaksa refereerida, aga üks näide oli, kuidas mingid blablabla piirkonna kõrgepalgalised juristid, kui neile tehti ettepanek anda õigusabi mingitele XXX vaestele väga väikese raha eest tunnis, ei tahtnud seda teha.
Mitte ükski ei tahtnud.

Aga kui neil paluti seda teha tasuta, olid peaaegu kõik meelsasti valmis.

Sest rahasuhted ja sotsiaalsed suhted on nii hirmus erinevad asjad! Neid ei saa omavahel segada, ilma et sotsiaalne pool kaotajaks jääks.
Neid ei anna ka eriti ühendada. Ikka jääb sotsiaalne kaotajaks.
Sotsiaalne suhe inimeste vahel on võimas ja habras ühtaegu ning... Pagan, lugege seda raamatut: see on nii lihtne ja põnev!

Aga minul, kui minu kui põhiteema juurde tagasi tulla, on ju see - sotsiaalse suhtlemise puue, noh.
Põhimõtteliselt tähendab see, et mina ei suuda oma sotsiaalseid suhteid loomulikul, naturaalsel, iseeneslikul viisil mõista ja mõtestada.

Nii et ma püüan neid kuidagi mõistuslikult omavahel paika panna. Teha nt kindlaks, kuhu peaks kuuluma mu lojaalsus, kui tekivad vastuolud inimeste vahel. (Ma ei tea, kas see on mu vaimne vastureaktsioon hirmus paljude inimeste sõnadele, kes viimasel ajal on mu ümber rääkinud lojaalsusest kui olulisest voorusest, aga ma ei tunneta ise ennast lojaalse inimesena. Mul on pigem kalduvus jahedale objektiivsusele.) Või mõista hoolika lahterdamise abil, kes mina ise olen oma suhete vahel erinevates rollides ning missugusena ma oma inimsuhteid ideaalis näeksin ja...

Aga selline mõtestamine tundub pool aega nii neetult lootusetu!
"Irratsionaalne inimene" andis mulle tõuke mõistmaks, miks.

Teate, juba ammu aega olen ma üritanud luua mingit arusaadavat suhete kohtlemise süsteemi võttes ekvivalendiks palgasuhteid: suhe, mis pakub mulle naudingut, kuulub hoidmisele.
Suhe, mille naudingubilanss on negatiivne, kuulub ignoreerimisele, kuni välja sureb.

Aga niisugune süsteem, nagu selgub, on põhjani vigane. Hoopis olulisem peaks olema see "sõpratuntaksehädas"-värk, mida ma olen tuhat korda kuulnud, aga mitte kunagi kuulanud.

Sotsiaalne suhe ei ole palgasuhe ja teda ei saa samadel alustel hinnata.
See on midagi väga muud.
Mul on kulunud 32 aastat (peaaegu täpselt), et endale ära sõnastada, et mitte ainult mina ei pea saama oma sõbrale loota, kui ma olen hädas, minu asi on ka sõbrale toeks olla, kui tema hädas on.
Huvitav, ah?
Seni kulges mu bilansipõhine pikaajalist lojaalsust arvestav sõprade-klassifikatsioon mööda rida "kui mul oli siuke ja siuke pask parasjagu kõrvuni, mida tema minu jaoks siis tegi?"
Sain aru küll, et see ei ole täiuslik, kõiki-mõjusid-arvestav-süsteem, aga...

Eh.

(Nõrga vabandusena võib esile tuua, et ma pole kunagi arvestust pidanud, kui palju mina midagi tegin, kui keegi mu lähedastest ise sõnniku sisse sattus.
See ei ole minu jaoks küsimus olnud.
Jäi arvestusest üldse välja.
Kui keegi küsikski takkajärgi mingisugust bilansihinnangut, ma ei oskaks seda anda.
Aga küllap oleks bilanss absoluutväärtustes minu kahjuks. Teate küll, see, kellele on palju antud...
Ja mulle on antud.)

(Või siis ma olen võtnud? Sest kui järele mõelda, siis olen endale sageli lubanud asju, mida normaalsed inimesed endale oma sotsiaalsetes suhetes ei luba.
Nagu ma teen ka nt seda postitust kirjutades. Sest keegi saab lugedes kindlasti haiget. Ja mulle tundub tähtsam öelda, mis mul öelda on, kui nende tundeid hoida.
Millal ütles keegi mulle midagi nii otsest, et see mu vaimu ümbritsevast käsivarrepaksusest soomurüüst läbi tunginuks ja ootamatult valus ning isiklik olnuks? Sügisel?
Ja enne seda - suvel ehk?)

Teema juurde tagasi:
Muidugi, ega abi andmine ole alati eriline ohver. Ei minu, ei kellegi teise poolt.
Seni, kuni sõber veel nii suures hädas pole, et täiega ebamugav selts olla, on hädasolijaga sõbrustamine täiesti lihtne. Olla inimesega inimene pole mingi pingutus, kuni suhte naudingubilanss ikka veel positiivne on!

Aga kui on juba negatiivne, siis... nojah, ma olen sellest ka juba kirjutanud tegelikult (seal allpool, kui kerida natuke, on boldis kiri "andmine ei ole miski, mis saab ühel hetkel tehtud" - see on see õige koht).
Aga ma ei suutnud isegi pärast tolle postituse tegemist seal kirjeldatud teadmist päriselt endasse sisse võtta. Vähemalt mitte sõpruse olemuse kontekstis.
Ei taibanud päriselt, et sõber tuleks olla ka siis, kui tegelikult tahaks kõva häälega lõugama pista, persse saata ja v-o ka vastu kõrvu anda.
Või siis kui oled nii väsinud - nii väsinud, et tahaksid roomata oma urgu ja sinna surra - aga tema tahab sinu tähelepanu.

Olgu. Kõlab kaunilt.
Ole sõber! Kui juba oled, siis ole!

Kuid ma ei saa ka täpselt aru, kus see tasakaalupunkt peaks olema? Kuskil ju peaks?
Sest sõprus ei ole ka mingi masohhismiparaad mu teada? Kui minul endal on halb, kui palju teiste jama ma pean ära kannatama, et sotsiaalselt õiget asja teha, ausate reeglite järgi mängida?

Nii, ja kui palgasuhete süsteem sotsiaalsete puhul ei toimi, mis siis toimib?

Sisetunne?

Aga mu sisetunne on ju nii sõltuv sellest, kuidas on enesetunne!
Enesetunne omakorda sõltub miljonist pisiasjast, alates unevajaduse kaetusest kuni viimati loetud raamatuni välja. (Praegusel hetkel nt tahaks 90% sostiaalsetes suhetest maha tõmmata ja "olgu, minge elage hästi!" öelda, sest ma olen tõesti tõesti tõesti läbi sellest praktikast ja sellele eelnenud hullumeelsest nädalast.)

Ei. Sisetunne ei ole pädev.
Kui aus olla, siis sisetunne on miski, mida ma üldse ei usalda. Sest minu sisetunne on (otse öeldes) lollakas.
Enamik elus kokku keeratud sitta sai sisetunde nõuandel valmis meisterdatud.
Enamik häid asju on mõistusliku lähenemise viljad.
Kui minu sisetunne oleks inimene, ma ei tahaks teda tunda. Ta ei ole absoluutselt usaldusväärne.

***

Veel kord teema juurde tagasi e. kokkuvõte:
Mulle ei meeldi lasta inimestel olla sulguvad uksed, valimata jäetud ja möödunud variandid.
Kellelegi ei meeldi. See on inimloomuse osa.
Veel vähem meeldib mulle aga teadmine, et ma ei suuda välja valida, millised inimesed teoreetiliselt üldse võiks uste taha või ette jätta.

Lojaalsus ei ole minu tugevamaid külgi, nii et üldiselt kipun ma arvama, et just see inimene, kellega mul viimati kõige toredam oli, on mu suur lemmik ja väärtus elus. Mõni väga üksik persoon on tõesti eluajalukku nii palju häid hetki pakkunud, et ei kipu mälust paari eemaloldud kuu või aasta jooksul kaugenema, aga tõesti, see on selline väga üksik juhtum.
Enamasti on nii et... mis silmist, see südamest. (Või vastupidi. Kes rohkem südames, seda ma üritan ikka vahel näha ka.)

Ainult et... ma ise ju tean, et mul on selline tendets kergemeelsusele sõprussuhetes.
Tean, et mu sisetunne on lollakas ja teda ei saa usaldada.

Aga mille pagana järgi siis valima peaks?
Ja ma ei tahagi ju üldse valida!
Ja… oh, persse küll, kurat-raisk, ma ei jaksa enam kõiki neid valikuid avatuna hoida, aga - midagi välja valida ka ei suuda.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nii pikk jutt - midagi sellest välja valida ja detailist rääkida oleks ... autistlik.

Siiski.
Hinnates suhteid, ei saa (ei tohi, ei tahaks) vii asju mingitele bilanssidele. Suhtekvaliteedi näitaja on asja (olemuslik) siseveendumise olemasolu.
Vajalik on kahepoolsus. Aga kindel saab olla ainult endas. Teise kindlustunnet saad tõsta enda oma deklareerides. Kui saad.
Siseveendumus kvaliteedis lubab teha mitmeti tõlgendatavat. Ka vastu kõrvu anda (vajadusel).
Sest andeksand eksimise korral on ennastmõistetav.
On ainult üks andeksandi mittevääriv asi - see on eksimuste tüütuks muutumine.

Keeruline rääkida sellest üldistatult.

Mulle on "head teinud" mõned, keda enam sõbraks ei tahaks lugedagi. Need on minu tunnetest hoolijad - lasevad mul rahus lollusi teha, lasevad mul uskuda kolmandate siirusesse. Näevad, teavad - aga otsustavad, et mulle teeks see jutt haiget ja mind oleks raske selles tões veenda ...

Loll on loll olla.
Kas on sõber see, kes su lolliks jätab (?) - ta hoolib su tunnetest.

No ma ei tea...

Parsons oli see kunagine Ameerika sotsioloog, kes väitis, et:
Konflikt on väljendatud vastuolu. Konfliktide puudumine võib olla (lähi)suhete ebakindluse märk (osapooled ei ole veendunud nende püsivuses ja teise poole ...). Inimeste emotsioonid ja huvid on olemuslikult vastandlikud ja konflikte saab vältida ainule neid väljendamata jättes.

väga väga naine ütles ...

Mul ei ole need mõtted päris selgeks mõeldud.

Aga ma tean ka, et MINA ei kannata, kui keegi mind elama õpetab - kui sõbral on nõuanne, ma kuulan ära ja mõtlen asja üle.
Aga kui edasi veel peale käiakse, saan vihaseks.

notsu ütles ...

Ma ise olen enda jaoks suhtlemisdilemmasid (suhelda edasi või mitte?) lahendanud kah omamoodi bilansiga. Õieti väga lihtsa küsimusega: kas ma tahan temaga edasi suhelda? enamasti selgub, et jah, ja siis on meel parem, sest on selgunud, et ma ei pea neid jamasid, mille pärast dilemma on tekkinud, ilmaasjata kannatama, vaid sellepärast, et mingil ei tea mis moel see nähtavasti ikkagi tasub ära. Muidu ju ei tahaks enam.

Teine mõte, mis just praegu tähele tuli: äkki ei saagi endalt tahta, et kõik sõbrad, kes üldjoontes meeldivad, KOGU AEG meeldiks ja kunagi närvidele ei käiks. On nii palju inimesi, kelle telefonikõne tundub just nüüd kole raske vastu võtta või keda ei tahaks just nüüd üldse uksest sisse lasta, ja tekib tahtmine teeselda, et ma kaotasin telefoni ära või mind pole kodus vms. Aga see ei tähenda, et sama inimese üle teinekord hea meel ei oleks, kui temast on vahepeal puhata saanud.

Neid, keda kogu aeg välja kannatab, on ikka hirmus vähe.

väga väga naine ütles ...

See viimane on tõesti hea mõte.
Kasutan.