teisipäev, 14. veebruar 2012

Tehtud töö

Tehtud töö järgne masendus on üks kõige hirmsamaid masendusi üldse.
Selle vastu ei ole relva.
Selle kurbuse vastu ei ole loogilisi põhjendusi ega jõuvõtteid. Selle kohta ei käi ühtegi "on täiesti normaalne olla kurb ja leinata" mantrat.
Tehtud töö ei ole ju õigupoolest mu vaenlane! Keegi pole surnud. Keegi pole mult seda tööd isegi ära võtnud. Ta on ikka alles ja tal on oma tee käia.
Miski ei olegi ju tegelikult halvasti.

Lihtsalt ma ise olen tõmmanud viimase joone ja öelnud endale: "Paremini ma praegu ei suuda. Minus ei ole rohkemaks materjali. Valmis."
Ja see on kohutav hetk.

Ainus, mida teha saab, on lahtilaskmine. Panna küünal põlema ja uuesti ära puhuda. Pöörata end ringi ja vaadata mujale, mitte valmis ülesandele.

Aga ikkagi on nii väsinud ja tühi olla.

Kommentaare ei ole: