reede, 22. juuni 2012

Siidikera-niidikera

Kass ehmatas meid eile ohjeldamatu oksendamisega. Ehmatus kestis seni, kuni ta oksendas välja oksendamiste põhjustaja, nimelt tubli 30-sentimeetrise jupi jämedat niiti. Tütarlaps sikutas veel niidi lõpu ka kurgust välja, see ei tahtnud iseoma hooga tulla ja vaene loom kõõksus ja läkastas, nagu hakkaks otsi andma.
Mingi valemiga ei suuda ma välja mõelda, mis asjaoludel ta selle niidi üldse alla neelas, aga vähemalt lõppes hale jauramine ja igale poole oksendamine pärast niidi eemaldamist kohe ära. Oleks niit punane olnud, ma oleks pidanud seda diivani õiglaseks kättemaksuks talle juba aasta aega osaks saanud rappimiste eest, aga see oli valge. Võib-olla mõne linasest riidest poekoti põhjast pärit.

Muidu on nii, et loominguline joovastus kestab. Õudne piin on mitte siia kirjutamisest kirjutada, aga püüan vastu pidada.

1 kommentaar:

  1. Minu kass sööb ka niiti või igasugust nööri, mida kätte saab. Lihtsalt hakkab otsast nätsutama ja nii see niit muudkui läheb. Ja resultaat on kahjuks samasugune. Olen samuti pikka niiti kassil kurgust välja sikutanud. Nüüd olen niidi laokilejätmisega väga ettevaatlikuks muutunud.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.