esmaspäev, 17. detsember 2012

Üks seitsemiljardik

Olin nädalavahetus otsa erakordselt tegev.
Tegelikult nädala sees ka, kusjuures seekord erandina ei kukkunudki enne päris ära, kui kõik olulised asjad tehtud.
Kaks pidu käidud - ja kuigi ma ei ole üldse peoinimene, oli ikkagi tore, sest inimesed olid nii-nii-nii toredad, ilusad ja head. Mõlemal üritusel.
/läkitan virtuaalseid põsemusisid - eriti neile, kes jäid ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu kallistamata.
Jah, sulle mõtlen, lemmik. Sulle mõtlen =)
Ma hindan füüsilist kontakti kõrgelt.

Teised inimesed kirjutasid käesoleva lehekülje servas olevat luulereklaami kuulda võttes mulle kirju ja tahavad osta mu raamatut (nagu MITU inimest järjest tegi seda, kui lahe!)
Hakkan täna neile spetsiaalpakette koostama - igale tuleb erinev, muidugi.

Üks kolm aastat tagasi tehtud töö eest maksta olev palk tuli arvele ära viimaks.
Jai, saan jõulukinke ka osta!

Ning kõik päevad on lund ja armsaid mõtteid täis. Lind (jätkuvalt on lahtine, mis liigist, ma pole teda veel nii paigale saanud, et ära määrata) lendab toast tuppa, puistab kõik siidpehmeid udusulgi täis ja on lihtsalt nii ilus, et täiesti harjumatu.
Nüüd ma tahaksin, et kõik oleksid õnnelikud.
Või noh, varem tahtsin ka, aga nüüd ihkan ma seda intensiivselt, tundega, mitte lihtsalt teoreetiliselt. 
Olen aastate jooksul kuidagi ära harjunud sellega, et kui ära armuda, hakkan joovastuse vahele perioodiliselt jalaga saama. Et nii see käibki. Vbla ei anta jalaga kurja tahtes ja meelega. Vbla ei anta isegi mitte teadlikult. Aga valus on ju ikka: käid ja lahti löödud veresooned lohisevad jalus, lähevad liivateri täis ning verepori on pahkluude ümber.
Surud hambad risti - pisarad jooksevad, huuled on katki - ja lähed edasi, sest mis muid valikuid sul ikka on. See pole elu, kui haiget ei tee.

udupehmuse illustratsioon, pildistas Jaak Sarv
Seekord aga, vastu kõiki ootusi, ei ole ikka veel üldse valus. Ainult kallistused, udusuled ja sihuke õrnus, et hea meelega kisuks südame rinnust, jagaks seitsmeks miljardiks tükiks ja söödaks kõiki näljaseid planeedil.

Ühel hetkel teeb muidugi haiget ka. Võib-olla juba varsti. Ja selliseid pisikesi paratamatuid valusid tuleb praegugi ette, sest elu ju. Elu.
Et aga armumine ise paneb küll tugevalt tundma, ent ei ole ikkagi juba mitu nädalat järjest mingit veidigi mainisväärset piina tekitanud - vat see on küll täiesti enneolematu nähtus. Väga elamuslik.

Et säärase pideva peaaegu täielike õnnestumiste perioodi eest tuleb kuidagi maksta, siis Poeglaps jäi universumi tasakaalu huvides haigeks.
Nii et pühendun nüüd vahelduse mõttes paariks päevaks lastele.

Pildi kopeerisin siit.

1 kommentaar:

  1. "Tere kallis, sain su kirja kätte.
    Mul oli sealt rõõm lugeda, et sul kõik hästi läheb -
    äri õitseb, lapsed on terved.
    Aga tead...üks asi tundus imelik..."

    ... juba eelmise postituse juures vaatasin, et sinu õnnestumisi ja rõõme ei kommenteerita kaugeltki mitte nii innukalt kui mustemates toonides sissekandeid :)
    (Kopiraisa viide - kommentaari algus on varastatud)

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.