laupäev, 23. märts 2013

Ära haletse ennast!

Postitus ühes vahepealsest ilma võrguühenduseta päevast ja kohast.

Üks hea sõber rääkis mulle loo, mis lõppes sellise puändiga.
Sellega, mis pealkirjas on, tähendab.
Too lause tabas sõpra siis, kui ta varases nooruses kingapaelu kinni ei osanud siduda, selle üle nuttis ja siis mingi vanem sugulane, kindlasti ligi 10 väärikat aastat turjal, võib-olla veel rohkemgi, tuli selle geniaalse tõega lagedale ja muutis ta elu.
Või siis oli geniaalne hoopis nimetatud sõber, et ta nii varases nooruses, mil kümneaastane sugulane tundub peaaegu täiskasvanud, suutis mõelda: „Aga tal on õigus!“ ja oma edaspidise elu ära elada pidevalt meeles pidades, et sugulasel oli õigus, päriselt ka. Omaette nutmine on alati lihtsalt enesehaletsus. Midagi kaunist ega ülevat selles ei ole.
Mine võta nüüd kinni, kes see geniaalsem tüüp oli.

Mõtlesin selle üle, eile omaette unetuna lebades, pisarad silmas, ja pea paksult enesehaletsust täis. S.t. ma sain väga hästi aru, et tegu on mitte lihtsalt enesehaletsusega, vaid ma hoolega kütan seda ise rohkem üles, kultiveerin, ergutan ja otsin õigeid sõnu, et asi ikka veel võimalikult haledam välja näeks, mina oleksin süütu murdunud lilleke ja kõik teised mu ümber kalgid buldooserid, kes mu lömastavad ja alles hiljem kahjatseda taipavad.

Selle üle mõtlesin ka, et lillekesena murdumine muidugi peab olema teadlik tegevus, sest kui ma otsustan mitte murduda, siis ma ju ei murdu. Enese kahjustamine seepärast, et keegi teine ei käitu nii, nagu mulle meeldiks, on alati minu (s.t. oletatavasti siis ka iga teise inimese) enese valik. 
Sellise käitumise eesmärk saab olla ainult üks – veel rohkem enesehaletsust! Ja siis vbla teistepoolset ka, sest siis ma juba vääriksin seda täiega. Murdunud, haavatud...
Oo, see südametult kokkukäkerdatud õrn õieke!
Rullusin siis vihaselt oma enesehaletsuses, voodi oli ka ebamugav, ja leidsin, et tegu on üleni piinliku ja ebaväärika momendiga mu isiksuse ajaloos. Sest kuigi ma olen sama asja varem tuhat korda teinud, ei saanud ma siis vähemalt aru, et ma seda teen ja mida just teen. 
Seejärel tuli mulle meelde, et õigupoolest ma tavaliselt nii ei tee ju enam, juba päris arvukalt aastaid. Igasugune enese haletsemine on minu peas karmilt ära keelatud ja enamasti ma lihtsalt peksan ennast rehavarrega, kui asjad on halvasti ja väga-väga tahaks ennast haletsema hakata. 
Miks peksan? Noh, eeskätt lolluse ja nõrkuse eest, sest kelle viga see on, et asjad halvasti on, mh ah?!
Või tahaksin ma omaenda tunnetes ja elus kedagi teist süüdistama hakata, mh, ah?!
Idioot! Peksa tuleb anda siukstele!
Nojah, rehavars läheb käiku niisiis.
Ja mis seepeale juhtub? Kas mul hakkab parem?
Sittagi.
Mul hakkab hoopis pea valutama. Organism, taibanud, et ma ei lase endal ennast haletseda, sest hing sai haiget, toodab mulle teenistusvalmilt lauba taha täiesti legaalse ja vähepiinliku, küll aga olulisel määral piinava füüsilise valu, ja siis on mul võimalik endale ikkagi kaasa tunda. Oo, vaene mina!
Jee, aitäh, Organism!

Tõsi, ka see lahendus pole plekita. Enamasti vihastan ma enda peale ikkagi, lisaks kaasatundmisele, sest tegelikult on ju aru saada, et tegu on psühhosomaatilise peavaluga, ja kes sedagi endale teeb, kui mitte Ise, Ise, Ise?
 Aga valu on ikkagi valu ja paljas enesehaletsus ainult enesehaletsus ja voodis teki all patja nutta, sest kõik ei pea mind nii toredaks, kui ma ise pean – noh, see on ikka üsna piinlik tegelt. Parem ikka tunda häbi isetekitatud peavalu kui ülemäärase teiste arvamusest sõltumise pärast.

Nojah, ja kui ma selle kõige üle mõtlesin, jõudsin viimaks otsusele, et tegelt mulle meeldib enesehaletsuses nutta ja oma kurba saatust tähtedele (või siis öistele pilvedele) kurta ikkagi rohkem, kui valu käes mööda tuba edasi-tagasi saalida, väärikus või mitte väärikus.
Pealegi, kui on nohu ja nina kinni nagu minul parasjagu, on nutmine lausa tervislik tegevus, sest tore soolalahus pisarate näol uhub nina mõnusasti seestpoolt bakteririkkast tattollusest puhtaks ja pärast on palju parem hingata.

Nii et tegelikult see enesehaletsus polegi nii paha asi. Haletsen ise enda ära, vähemalt ei nuru siis nii väga teistelt kaastunnet välja pärast. 

Ise tehtud, hästi tehtud!
Autisti (olgu, ütleme viisakamalt: introverdi) paradiis.

12 kommentaari:

  1. Ma sõnastaks asja vist nii, et ega endamaterdamine pole parem kui enesehaletsemine. Mine tea, äkki on nad koguni lähedalt suguluses, sest mõlemad üritavad teadlikkust oma tunnetest kuhugi minema nügida ja teeselda oma seisundi asemel mingit muud olekut, mida mõistuslik pool peab miskipärast aktseptaablimaks - et kas "mitte ma ei ole lihtsalt kurb, vaid maailm on kuri" või "mitte ma ei ole kurb, vaid ma olen loll sitapea ja luuser, kes ei saa rõõmustamisetööd korralikult tehtud".

    Samas kui seis on tglt ehk lihtsalt selline, et on kurb, väsinud ja muidu sitt olla ja keegi ei peagi selles süüdi olema, lihtsalt vahel juhtub nii.

    Nii enesehaletsus kui enesematerdamine tunduvad lähtuvat eeldusest, et "mul ei tohi niisama kurb olla, kuskil peab olema süüdlane", ainus vahe on selles, kust süüdlane leitakse, kas välismaailmast või iseendast. Ja siis tuleb välja, et süüdlase leidmisest enesetunne paremaks ikka ei lähe.

    VastaKustuta
  2. jäin veel mõtlema, et kui "omaette nutmine on alati enesehaletsus", kas siis ainuke õige nutmine on teiste nähes? aga seda võib jälle tabada süüdistus kaastunde väljapressimises, eks ole?

    tähendab, nutmine kui niisugune on üldse paheline tegevus?

    aga sellise seisukohaga on jälle see häda, et mõnikord ikkagi lihtsalt on kurb olla - tglt on ju loomulik, et me ei ole kogu aeg kõigega rahul, mis juhtub, elu on kannatusi täis ja imelik oleks tahta, et inimene rõõmustaks, kui tal on parajasti väga valus või kui tal keegi ära sureb vms - ja siis vahel õnnestub pisarad maha suruda, vahel mitte - ja nähtavasti peaks vooruslik inimene end siis igavesti kõvasti vihkama, kui mahasurumine ei õnnestu, kuid mahasurumise tulemused ei pruugi kah sugugi väga lillelised ja ilusad olla.

    mul on kuri kahtlus, et kui seda väga pikka aega harrastada, siis on tulemuseks inimene, kes käib ringi ja otsib, kellele saaks öelda "ära haletse ennast", nätaki - sest kui minul ei tohi tundeid olla, mis õigusega teistel siis on?

    VastaKustuta
  3. ma mõtlen, et igasugused tunded on mingid enese- värgid ju ikka.
    Phmt tõesti - kurb olla tähendabki olla kurb enda pärast. Keegi suri - mina jäin tast ilma. indias maetakse elusast peast tüdruklapsi - minul on halb maailmas elada selle teadmisega. Jne.
    Aga ega see, et kurbus on enesekohane, ei ole halb iseenesest.
    Kurbus on midagi siukest, mis käib elu juurde ja vahet pole, mis on tema ajendiks, mingi hulga saad elus ikka kätte. Kõik normaalne.

    Aga sellegipoolest on nii põhjus-ajend kui kurbuse väljund vahel ikka eriliselt nõme =) Alati ei ole vaja kurb olla, kui kurvaks läheb. On täiesti ok võimalusel otsustada, et ma ei ole enam kurb, ma olen nüüd hoopis äge ja suurepärane.

    VastaKustuta
  4. enese-värgid või mitte.. ma üritan juba tükimat aega (st nädalaid) omale selgeks teha, et elu on lill ja mul ei ole mingit põhjust tunda end just nii kehvasti, nagu ma tunnen. no ei õnnestu.
    teoorias, jaa, olen tugev küll. mõnel päeval õnnestub rakendada ka. aga siis mingil hetkel on kõik jälle laiali ja ainult üks suur enesehaletsus või -materdamine järgi. ja see ajab omakorda närvi, et no misasi nüüd toimub õieti, miks ma juba korras ei ole!

    VastaKustuta
  5. Mõtlesin vahepeal, et kui üldse miski enese-asi sellisel puhul töötab, siis mitte -haletsemine ega -materdamine (mis on mõlemad süüdlaseotsimised, seega peksavad ainult agressiivsust üles), vaid eneselohutamine. Teed endale mingeid asju, et hakkaks parem, silitad pead ja ütled: "ei ole kandiline... ei ole kandiline..."

    Hmm. Spekuleerin edasi: äkki on ka teiste käest vaja pigem lohutamist, mitte haletsust? ja haletsust hakatakse tahtma n.ö teise auhinnana, kui tundub, et midagi paremat pole nagunii lootust saada?

    Kui seda lootust tõesti ei ole (no ei ole teistel alati seda lohutamisressurssi), siis on eneselohutamine päris hea variant, aga mul on kuri kahtlus, et hinnates, mida teised on valmis pakkuma, võidakse ka puusse panna. Eriti arvan ma, et kui teistele valida anda, siis oleks nad kõik pigem nõus lohutama kui haletsema. :D

    *

    a mis võimalusel otsustamisse puutub... otse ja plauhti see nähtavasti ei taha töötada. See enesematerdamise näide ju näitas, et hea ikka olla ei hakanud, muidu halvale enesetundele tuli veel süütunne otsa.

    Asjad, millest ma olen kogenud, et aitab: 1) tähelepanu kõrvalejuhtimine millelegi meeldivale - aga see ongi üks lohutamise alaliik; 2) põhjalik "ärakurvastamine", nii et luban endale täie rauaga kurvastada, huilgan pikali maas või kägaras nutta, kuni aur saab otsa ja siis on parem olla; 2a) vindi ülekeeramine, kurvastan nii põhjalikult, et endal hakkab naljakas (seisan peegli ees, vaatan endale silma ja ütlen "Üksi! Kalk maailm! Saatus on minu osa!"). See aitab rutem metatasandile minna, mingil hetkel leian end kõrvalt vaatamas ja mõtlemas, et äkki peaks tähelepanekud kirja panema, ja siis tuleb juba rahulolu à la "millised huvitavad tähelepanekud".

    *
    selline asi ka, et seisunditel, kus on ebameeldiv olla, on vahel ka funktsioon olemas, kuigi kuna evolutsioon on paras kirvetöö, ei ole nad alati päris õigesti kalibreeritud. Lugesin kunagi mingit teadusartiklit, mis käsitles depressiooni funktsioone (st kuidas see seisund võib olla teatud olukorras kasulik, sest kui ta oleks _ainult_ kahjulik, oleks ta evolutsiooni käigus välja praagitud).

    VastaKustuta
  6. Muide, hiljutises meedias vilksatas uudis, et füüsilised harjutused aitavad depressiooni vastu paremini kui psühhoteraapia...

    VastaKustuta
  7. Väike, aga oluline vahe: iga kurbusetunne ei ole depressioon, st seda ei pea tingimata "välja ravima".

    Kas isegi mingites katsetes ei tulnud välja, et kui pikemat aega heaoluhormoone muudkui üles ja üles peksta, siis organism väsib sellest ära ja tuleb eriti sügav noruperiood, sest varud on ära tarvitatud? või et kui rotid said seda kangi vajutada, mis mõnutunnet tekitas, siis nad muudkui vajutasid, kuni surid selle kätte?

    Ma sain sellest toona nii aru, et ajutised noruperioodid on hind, mida tuleb rõõmuperioodide eest maksta. Mitte mingis universumi tasakaalu ega karma mõttes, vaid umbes samamoodi, nagu selleks, et reipalt ringi rabeleda, tuleb vahel magada ka. Mõnel on see vajadus suurem, mõnel väiksem, aga neid, kes päris ilma saavad, on ülivähe. Kunstlikult saab nt energiajookidega ärakukkumist edasi lükata, aga ka see võlg kasseeritakse varem või hiljem sisse.

    Kes vähegi on mingites üliintensiivsetes projektides osalenud, peaks ju teadma, et maniakaalsele rabelemisele järgneb norg nagu aamen kirikus. Näitlejatel on lausa termin "esikajärgne deprekas".

    Isikliku kogemuse põhjal kehtib mõlemal puhul ka see, et kui füüsiline tervis on korras ja vitamiinivaegust vms jama ei ole, siis ei lähe vaja nii pikki puhkuseperioode kui haigest peast.

    Kui haiguse puhul on sant tuju, mis torpedeerib ringirabelemist, siis äkki olekski tervisele kõige parem rabelemata jätta. Kuigi jah, vahel on pikas perspektiivis kasulikum rabelemine ära rabeleda kui kohe haige ära olla. Aga nii või teisiti pole põhjust ennast süüdistada - "kuidas ma nii vilets olen, et ma rohkem endorfiine toota ei suuda?"

    VastaKustuta
  8. Kas ma saan õigesti aru, et see koos veiniklaasi taga maha istumine on teil endiselt tegemata? Või olete te sellest hoolimata netis nii... ohtrad?

    VastaKustuta
  9. Muidugi tegemata, me elame ju teine teises Eesti otsas.

    Lisaks, mis veini puutub, otsustasin tänavu, et jätan paastu ajal alkoholi tarvitamata, kuigi kaks korda, kui heast südamest pakuti, ei hakanud sõrgu vastu ajama. a ise veinijoomisürka orgunni ajada tunduks ikkagi nagu silmakirjalik.

    A paast saab kohe-kohe läbi ka.

    VastaKustuta
  10. Siin depressioonipostituses oli muuhulgas ka üks nutmisepisood - mis oli üks märke, mis näitas, et tunded hakkavad tagasi tulema, seega positiivne.

    VastaKustuta
  11. Ma juba käisin ja lugesin seda enne muudest kanalitest lingituna =)
    aga hea post ja hea blog on, muidugi. Soovitan!

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.