Head ajad

Kuskil täiuslikus maailmas avastan ma, et kuradi kurat, aga see ongi täiuslik maailm ju praegu!

Kõige selle sitaga, mis voogab nagu üks suur kosk, par exemple väsimus, mis on jõudnud uuele tasandile (väsimus, mis tekitab iiveldust? absoluutselt uus tasand), nii et ma jõuan haiglast kell 19.20 ema juurde, et sealt lapsed koju viia, aga kell 19.30 teen meile voodeid ja kell 19.38 poen enda omasse, sest ei suuda, ei suu-da kuskile minna enam.
Magan kella 6:12 hommikul ja siis haiglasse tagasi.
Pole vahepeal kellegagi rääkinud ka, pole kasutanud võrguühendust, olen söönud kaks pisikest kartulit ja pool kanakintsu, mis maitses, nagu oleks halvaks läinud (aga see oli ilmselt maitse, mis mul lihtsalt suus ees ootamas oli). Aga kui hakata mõtlema, mida ma siis meelsamini teeksin, siis...
No tõesti. See ongi täiuslik maailm.
Mulle haiglas tõesti meeldib.
Kõige hullem osa ongi sees, et tuleb käia edasi-tagasi. Lapsed koju viia, siis süüa teha, kassi sööta, kasida, pesu pesta jms napil kahel tunnil, mis ma suurivaevu veel ärkvel püsin peale kojujõudmist.
Vbla on see ka ideaalsest puudu, et palka ei maksta, miska ma tegelikult peaksin tegema veel mingit tööd lisaks ka.

Aga see, seltsimehed, lihtsalt ei ole mõeldav praegu.
Muidugi on mul ka probleeme, nii haiglas kui väljaspool seda, aga... need probleemid vs igasugu alternatiivsed mured - krt, väga head probleemid on. Ei taha muid!
Sest lapsed kooli minemata ju ei jää meil tänapäeval, küll leiab ka minu omale kooli, kurguvalu on igatahes parem kui karvrakuline leukeemia, teise lapse katkised saapad parandab kingsepp ära, kui on mahti teda väisamas käia, ning liiga palju jagamata hellusi-hellitusi on igatahes parem, kui see, et vihkan igasuguseid hellitusi ja tahan neist vabaneda.

Veatust õnnest lahutab mind ainult nii palju tervist, et suudaks natukene trenni ka teha enne magama varisemist õhtul. Aga vbla see ongi liiga palju tahetud juba.