Vahel jääb mõnest kontaktis teiste inimestega vastik maik suhu isegi siis, kui ma olen veendunud, et mina tegin kõik õigesti ja olen tore inimene.
Siis ma lähen ja kirjeldan juhtunut kolmandatele inimestele ja kui need ütlevad, et ma tegin kõik õigesti ja olen tore inimene, on päev (nädal, kuu, aasta) päästetud ja jälle hea ja kerge olla. Phmt otsin karja seisukohta - kelle poolele kari asub? Kas kriitiline mass kaitseb mu seljatagust, kui kakluseks läheb?
Kui kaitseb, siis on hea ja lahkarvamus nii väga ei piina. Võin isegi minna ja pakkuda omapoolse vabanduse, sest ega see mulle raske ole ja vbla teeb midagi kellegi jaoks paremaks.
Ülemine lõik tegelikult puudutas seda, kuidas ma eile haiglas kolleegil verd võtsin ja jumalast ära ehmatasin, kui ta karjuma hakkas. Hiljem püüdsin asjast naljaga üle olla ja ta lihtsalt põrnitses mind ning ignoreeris püüet kommunikatsiooni alustada täielikult - aga muidugi kõlab jutt kaasa ka eelmise postitusega. Mitte et ma kavatseks kassitapmisplaaniga proua ees vabandada, aga võin naeratada, mitte sisiseda ja mõelda, et ma sulle endale uputan varsti kedagi!
Ühe lausega: aitäh toetuse eest!
Midagi muud huvitavat pole öelda. Ikka on kiire, ikka on raske, ikka on huvitav, ikka on helge.
Eriti helge on see, et ikka veel on huvitav pikki minuteid järjest lihtsalt suudelda ja suudelda ja suudelda.
Aa, ja siis ma mõtlen veel, et keegi semiootik võiks korraldada kursusi "juuksurite ja klientide vahelises suhtluses kasutatavad märgisüsteemid ja omavahelise mõistmise loomine". Neist oleks palju kasu, ma usun: tahtsin ja küsisin tagant kohevat soengut, ent sain sellise väga lühikeseks lõigatud juustega väga sileda kõrge kukla. Selja tagant näeb natuke tulnuka moodi välja, aga eest on kena. Kuidagi sõjaväelaslikult lühike.
Õnneks kasvavad juuksed varsti nagunii tagasi ja ega ma ei tahagi kogu aeg ühesugune välja näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.