teisipäev, 28. mai 2013

Möödas

Ma tundsin teda:
meest, kes kevadesse armus.
Ma tundsin teda päris hästi,
öeldakse: intiimselt.
Ja mul ei ole ununud see isevärki hardus
sel näol, kui ihkas võtta mind
ta sulalumel viimsel.

Ma tundsin teda.
Usun, et tas
peitus ohtralt headust.
Mis siis, et rikkuda
arm püüdis loodusseadust,
et paigal hoida tahtis
mees päikest taevalael,
ta ihkas head.
Kuid libises
tal pihust püügipael.

Ning siis ta kõrbes sisinal
kui milliliiter vett -
sest püüdis päikest peatades
veel hoida kevadet.

Ma tundsin teda.
Nägin, kuis ta
nahka tõusid tule kuumad praod.
Kuid minu ihu, naer ja mõtted ammu
olid juba olnud suve jaod.

___________________

Igaks juhuks lisan, et tegu on mailõpumeeleoludes loodusluuletusega ja eraelulisi paralleele ei ole.
Paarielulises osas on meil kõik jätkuvalt sirelilõhnane ja linnulaulune.

Kommentaare ei ole: