esmaspäev, 3. juuni 2013

Ma ei ole oma riigiga rahul täna

DISCLAIMER: Ma ei ole teinud pidevat uurimistööd, ei ole Türgi asjatundja ega ole isegi läbi lugenud kõiki netimeedias ette jooksvaid allikaid sealsete sündmuste kohta. Järgnev põhineb minu isiklikul muljel ja koosneb minu isiklikest mõtetest.

Kui keegi veel ei tea, millest ma nüüd rääkima hakkan, siis võib lühikest lihtsas inglise keeles kokkuvõtet lugeda nt siit. Koos lisandusega, et nüüdseks on politsei tegevuse tagajärjel Amnesty Internationali andmetel vähemalt kaks inimest hukkunud, sajad, võimalik, et tuhanded vigastatud, ja Türgi peavoolumeedia ei kajasta ikka veel sündmusi. Peaministri sõnum on, et ta surub alla ektremistide ja terroristide tegevust oma riigis ja kord saab majja iga hinna eest.
Meie meedia... no natukene siiski kajastab.

Ning täna leidsin ma Postimehest viimaks ka mingisuguse eestipoolse reaktsiooni Türgi sündmustele. Reaktsioon pärineb täpsemalt Eesti Vabariigi välisministeeriumist (mis minu arusaamist mööda võiks nagu olla pädev ametkond tõstma ametlikult, riigilt riigile, üles inimõiguste hoidmise ja rahumeelsete protestijate mittevägivaldse kohtlemise teemat) ja see on selline.
Päris jube tunne tekkis.

Ma ei tea, kui paljud teist on lugenud Terry Pratchetti raamatut "Püramiidid" ega isegi seda, kas stseen, mida ma nüüd kirjeldama hakkan, oli ikka sellest raamatust. Aga igaks juhuks kirjeldan selle üsna detailselt siin ära.
Seisavad kahe kõrbes asuva väikeriigi sõjaväed teine teisel pool lahmakat liivavälja.
Mõlemal armeel on kaasas kuradi suur puust hobune, mis on nende sõdureid täis, ootamas, et vastased veaks puuhobuse oma linna, sõdurid saaksid hobusest välja ronida, omadele väravad lahti teha ja sellega oleks lahing võidetud.
Mingi noor sõdur, selline natuke helgem pea, küsib oma seersandilt, et kas talle ei tundu, noh, arvestades, et see kuradi suure puuhobuse oma mehi täis toppimine ja siis hobuse vastastele pakkumine on toimunud igas viimases kui omavahelises sõjas viimased 500 aastat, ja eriti arvestades, et need teised on ka samasuguse hobuse ehitanud, kas talle ei tundu pisut ebatõenäoline, et see hobusekavalus läbi võiks minna?
Mispeale seersant vastab, et kuule. Need teised seal on ehitanud selle kuradi suure puuhobuse ja selle omaenda mehi, kes seal praegu higistavad ja janu tunnevad, täis toppinud, lootes, et meie selle oma linna veame. Ja kes iganes on nii kuradi loll, et arvata, nagu võiksime me seda teha, võib olla ka nii kuradi loll, et veab meie hobuse omaenda linna.

Täiesti geniaalne stseen võrratu mõttekäiguga. Olen vaimustuses!

Ja tekkis paralleel.
Meenutasin, kuidas Eestis aasta ja veidi rohkem tagasi valitsuse, nende poliitika ja üldise ülbe käitumise vastased protestijad kähku äärmuslasteks, poliitikasse pürgivateks auahneteks, kesikuteks, seemnesööjateks, kommunistideks ja venemeelseteks sildistati. Ning nüüd, seda välisministeeriumi hoiatust lugedes, ma mõtlen, et... noh, et kui nad leiavad, et on ok omaenda rahvast sildistada sedasi, on järelikult ka ok, kui teised oma rahvaga sama teevad.
Sest meie käitusime nii ja teesklesime, et usume, et meid usutakse. Ja nüüd võime me kah käituda nii, nagu me usuksime neid, ja nemad käituvad, nagu nad usuksid, et me usume neid - ja probleem? Probleemi ei olegi!
Ainult ekstremistid, terroristid ja küll Türgi peaminister varsti riigis jälle korra majja lööb, nagu vaja ongi!



Muidu, et see selge oleks - ma ei võrdsusta kohalikku ja sealset.
Minu pihta ei kasutanud keegi pisargaasi ja politseinikud, keda ma tänavanurkadel nägin, ei mõjunud mitte ähvardusena, vaid kaitsvalt.
Aga midagi sarnast siiski on. Jultunud ülbus, karistamatuse tunne ja kinnitus, et kes arvab teisiti on mingi Seejasee, Ametlik Teine, ja nende osas tegelikult ju ei peagi inimlikult ja mõistlikult käituma.

Nad polegi päris õiged inimesed ju - rääkimata sellest, et nad oleks meie oma rahvas, keda tuleb austada ja kaitsta, mitte põlastada ning rünnata.

16 kommentaari:

notsu ütles ...

Kiidan postituse eest (heameeles, et keegi teine on ühiskondlikult aktiivne blogija, kes on uudiste ja ajalehtedes kirjutatuga kursis ja puha).

Manjana ütles ...

Huvitav on see, et eesti meedias on kõige pädevamalt türgi sündmusi ja ka tallinna solidaarsusdemo türklastele kajastanud paljukirutud väljaanne telegramm.ee

Anonüümne ütles ...

Eesti välispoliitikat ilmestab tahtmine kõigile meeldida. Vajadusel demokraatia sildi all demokraatia mahamüümine.
Eesti ajakirjandust ilmestab äärmine pinnapealsus teemades, mis puudutavad nn kolmandaid riike ja kolmandate riikide kodanikke (ilmselt mitte niivõrd "kui on must, ei vääri ajakirjandust"? kuivõrd lihtsalt mugavus ja laiskus. Bikiinidest on oluliselt toredam kirjutada ju.).
Liiga paljusid olulisi Eesti poliitikuid ilmestab tähtsust täis olemine suhtelise keskpärasuse juures. Lisandub ülbus ja kõikide (kes pole konkreetsest isikust endast tähtsam) põlgamine.
Kusjuures eelnimetatut esindab vähemus, aga see domineerib üldpildis. Samamoodi nagu vabaõhukontserdil jääb see ainuke joodik silma.

Mad Max ütles ...

Poliitikutel ei ole teist valikut kui valetada. Sest inimesi on igal pool juba nii palju ja süsteemid on niivõrd keerulised ja üksteisest sõltuvad ning haprad, et iga tühine asi võib vallandada kontrollimatuid protsesse.

Vanasti oli võimalik sõjavägi välja tuua ja "kord majja lüüa". Enam mitte. Sõjaväel-politseil pole enam piisavalt võimekust, et tsiviilühiskonda kontrollida.

Seepärast ongi ainuvõimalik rahvale valetada kui midagi tõsisemat juhtub ja loota, et rahvas jääb uskuma, et kõik on korras.

Ajakirjanike enesetsensuur tuleb aga sellest, et neil on lapsed ja nende peas blokeeritakse kõik, mis pereelu jaoks halba tulevikku kuulutab.

Anonüümne ütles ...

Ainult TÄNA ei ole rahul?
Sry, et ma nati ironiseerin - asi pole sinus, vaid üldises tendentsis, et mida kaugem või "ohutum" probleem, seda rohkem rahvas julgeb kaasa rääkida. Nt ACTA, Occupy Wall Street, nüüd Türgi. Aga siis, kui oma koduõuel nahk üle kõrvade tõmmatakse, järjekorde uue seadusega rahakotist avalikult varastatakse, ollakse enamasti vait.

thecalm

väga väga naine ütles ...

Kuidas ma seda nüüd väsinud peaga ütlengi...

Phmt mul on ammu otsas lootus, et riigi sees miski kuidagi mõistlikult ja PIKKA perspektiivi arvestades hästi ära tehtaks.
Aga kuna ma mõtlesin, et me kõik oleme eestlased ja muretseme selle üle, mida elevant meist mõtleb, siis mulle kuidagi tundus, et välisasjade osas võiks asi ehk kuidagi parem olla.
Umbes et isegi kui me Tiibetit ei tunnusta, Dalai-Laamat võtame vastu ikka ja Riigikogu Tiibeti Toetrusgrupp vahepeal ikka ütleb, et tegelt on ju sigadus, et me Tiibetit ei tunnusta. Mispeale ametnikud noogutavad kah pead ja pomisevad, et "Jah, kõik on õige, aga kaubandussuhted Hiinaga, saate isegi aru..." jms.

Ja nüüd selgus, et ka selles osas pean pettumuse üle elama.

Anonüümne ütles ...

Ma käin ka ringi kotiga, millel märk, "Free Tibet!", paraku...see ei koti isegi neid paari hiinlast, kellega ma ühel koorusel töötan. Aga oma südametunnistus on (peaaegu) puhas.

thecalm

Mad Max ütles ...

Jah, The Calm Inmate, arvamusi on tänapäeval nii palju, et neil ei ole enam sellist sisulist väärtust nagu varem kui enamus inimesi tegi füüsilist tööd ja üksikud arvasid ja kirjutasid raamatuid või tegid filme.

Siis oli arvamusi vähe ja neil oli võim koondada enda külge masse.

Nüüd aga erinevate gruppide arvamused tasakaalustavad-nullivad üksteist. Sest kõigil on paha. Kõik tahavad raha - meditsiin, pensionärid, lapsed, päästjad, tänavad, majad, rahvad jne.

Kui ma loen, et üks isa jäi auto alla ja pere palub abi, on pannud lehte oma pangakonto, siis ma mõtlen - ja-jaa, järjekordsed petturid.

Kui ma loen, et kedagi on koolis julmalt kiusatud, siis ma mõtlen - jälle mingi ülepaisutatud värk. Keegi tahab igavusest jälle tähelepanu saada.

Aga kes mind aitab? Mul on paha. Ma vajan raha.

Anonüümne ütles ...

Endalgi sõbranna praegu seal vahetusüliõpilasena, sai ka pipragaasiga, kui üritas metrooga koolist koju jõuda. Ta saatis isiklikult ühele Eesti juhtivatest päevalehtedest infot koos arvestatavate allikatega, ilmus aga vaid nupuke, päev hiljem ja moonutatud faktidega.

L.

Anonüümne ütles ...

Max, point pole mitte see, et ei peaks abivajajat märkama. Küsimus on selles, miks märgata seda Türgis, mitte oma kodumaal, kus neid on ka tuhandeid.

Ja ma ei saa lahti tundest, et see Türgile kaasaelamine on hetkel lihtsalt popp teema. A la inimesed tänavatel, revolutsioon, anarhia, jee! Süda hakkab kohe kiiremini põksuma, väheke põnevust halli igapäevaellu. Peaasi, et ohutus kauguses muidugi. Nagu põnevusfilmi vaatamine.

thecalm

Hundi ulg ütles ...


Ja üleüldse, miks ainult Türgi.

Äsjased sündmused Kirgiisias - tänavarahutused, valitsushoone ründamine ja hõivamine demonstrantide poolt, see oleks meie ajakirjanduses olnud vähemalt mingi allegooria meie enda sisepoliitiliste arengute mustaks stsenaariumiks. Nõustun thecalm arvamusavaldusega.

väga väga naine ütles ...

ta on üldse tark inimene, tema arvamusega on hea nõustuda =)

kask jaan ütles ...

Ma räägin oma hirmust. See on muidugi aus ja õige, et rahvas Türgis õiglust nõuab. Kuid selles peitub üks oht, mis viib hullemate tagajärgedeni, ku valitsev mõõdukas autokraatia. Oht on selles, et islamistid võtavad revolutsiooni üle. Nii nagu kommud võtsid üle venemaa tsaarivastased meeleavaldused. Ja nagu see on juba juhtunud Süürias. Tulemuseks on puruksrebitud Türgimaa, täis surma, vägivalda, häda ja kannatusi.

Selles peitubki Türgi meeleavalduste oht. Need võivad paisata terve riigi islamistide initsieeritud vägivallatsüklisse.

väga väga naine ütles ...

jah, ma saan sellest väga hästi aru.

Ma mäletan, et ka kohaliku laulva revolutsiooni eel ja ajal vaadati seda väljastpoolt kui väga halba asja, sest status quo on turvaline ja tore. Muutused on alati ohtlikud.

Mu meelest see ei õigusta kuidagi midagi.

Tõsi on, et ma võiksin välispoliitiliselt protestida saja muu teema peale ka, maailm on häda ja õnnetust täis. See, mis mind motiveeris, on just Türgi tajutav sarnasus meiega. Need on sama põlvkonna noored inimesed, kasutavad samu infokanaleid ja üsna samamoodi. Ma tunnetan suuremat sarnasust kui aborteeritud Indida tüdrukute või Süüria kodusõjaga, sest ma ei tea, mida ma teeksin, kui meil puhkeks sama sorti kodusõda kui Süürias - aga ma tean, et sarnased sündmused kui Türgis motiveeriksid mind käituma täpselt samuti nagu tegid need inimesed, kes Istambulis muudkui kogunesid ja kogunesid ja kogunesid, pakkusid politsenikikele süüa ja olid muidu malbed, vägivallast hoolimata.

Anonüümne ütles ...

Küllap on sul õigus (seos Laulva Revolutsiooniga oli eriti mõtlemapanev). Ma ütlen siiski veel midagi. Meie LR oli tegelikult suht imetabane juhtum mida ei saa reegliks pidada. Asjassepühendatud teavad ka, et LR oleks peaaegu lõppenud samal moel nagu Tshetsheenia iseseisvuspüüdlused. Piisanuks vaid kellegist, kes oleks korra päästikule vajutanud.

Ning oluline on ka see, et me pole moslemid vaid "usuleiged" eestlased. Meid pole võimalik samal moel solvata ja mõjutada nagu ausameelset türklast.

asjadest

notsu ütles ...

Ma lugesin, et kui seal üldse on lõhe islamistide ja liberaalide vahel, siis pigem kaldub seal praegu islamismi valitsus ja meeleavaldajad on liberaalid. ja et see ongi sügavam põhjus, miks seal pahased ollakse.