neljapäev, 27. juuni 2013

Surmatants

Postkasti ilmus sõnum murelikult lugejalt, kes küsis, kas ma ikka elan veel.
Vastuseks on, et elan küll, aga maal.

Maal on kõik teistmoodi. Eeskätt on seal kõik kohutavalt elu täis, millega seoses kohtab ka kohutavalt palju surma. Mitte ainult need teod, keda igal kempsuskäigul lömastad, sääsed ja parmud, keda verejanuliselt laiaks lööd, ja surnud sea tükid, mida jaanipäevaks nosid, vaid ikka täiesti konkreetsed laibad.
Täna näiteks leidsin kell pool kaheksa hommikul kempsu jalutatades selle eest peata hiire. Teie õnneks ei ole mul kaamerat ega kommet kõigist asjadest pilti teha, aga peata hiir oli üsna rõve ja temast poole meetri kaugusel olev arusaamatu verine sodi koos millegagi, mis nägi välja nagu üsna värsked kassijunnid (aga kass ju ometi ei situ keset teed või kraabiks vähemalt mulda peale?) veel oluliselt rõvedam.

Eile leidsin sissesõidutee äärest piraka surnud konna. Ikka sellise käelabasuuruse. Üks jalg oli puudu ja kui ma ta kilekoti abil üles tõstsin ja kaugele kibuvitsapõõsasse virutasin, jättis temagi maapinnale kena verise läraka. Autosõidu ohver.
Konn oli nii suur ja ilus, et mul oli tast väga kahju.

Kuhugi maamaja põranda alla on ka keegi ära surnud.
Selles võiks süüdistada ühe mu lähisugulase kalduvust majja igale poole rotimürki jätta, sest pärast rotti, kes talle pesukappi ära suri, on ta rotisoo suur vaenlane - kuigi mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas plaanib ta rotte mürgitades vältida nende edaspidist pesukapis suremist - aga arvestades, et minu kassi maale kolides tuli nagunii kogu mürk kokku koguda, ja haisema hakkas alles eile, kahtlustan pigem mingeid muid põhjusi.
Üleüldist eluküllust, eeskätt.
Kui igal pool on nii palju elu, peab olema ka palju surma. See lihtsalt käib asja juurde, on pool samast õunast.

Kuulen mina linnulaulu ja mõtlen uduselt alati ka kõigile neile nahkapandud pesatäitele linnupoegadele, mahakukkunud munadele, sääskedele ja ussikestele, kes pintslisse pistetakse ainult selleks, et nahkapanija varsti omakorda nahka pandaks. Sumin, siristamine ja rohusahin räägivad massilisest suremisest igal pool minu ümber. Põder, keda üksõhtu lambakoplis nägin ja kellega mitu minutit tõtt vahtisin, enne kui ta nördinult pruusates ja korsates metsatukka kadus, ainult rõhutas kogu seda elu-ja surmaküllust, seda, kuidas kõik pulbitseb.

Ega ma muidugi ei ütle, et see värk puha halb on. 
Mulle tegelikult suved täitsa meeldivad, eriti kui ma parasjagu vees olen. Kui soe vesi ümbritseb mind kaitsvalt ja leebelt, selle puudutus on nii suvesumedalt siidjas, ja ma saan sajakonna rahuliku tõmbega kisavast kaldast kaugele, omaenda mõtteruumi põgeneda ja tunda end seal nagu väikeses salaonnis maailma eest peidus olevat -siis on hea. Kuni vähegi pinnal jaksan püsida. (Lähtuvalt sellest lahedast vees omaette olemise tundest on minust aja jooksul saanud päris hea ujuja. Niisama ulpimisega võrreldes on vedelas keskkonnas edasi liikuda mõnusam - ei hakka külm.)
Aga ometi on linnast väljas, maal pärissuves olles natuke selline tunne, nagu elaksin kompostihunnikus.


Mul on üks armsam, kes räägib, et talle ei meeldi talv. Et see on surma aeg.
Aga mina tunnen just praegu, et on surma aeg. Kihisev, vabisev, kasvav ja kõdunev Suure Surma aeg, korraga kaunis ja kohutav.

Talv on rahu. Puhkus. Paus elu- ja surmahulluse vahel.
Kui surrakse, siis puhtalt, külmalt ja lõplikult. Korjustes ei puhke kohe uus tuhatkordne elu, vingerdamine ja teist sorti soojus. Enamasti puhatakse, seisatatakse seal, kus oled, säilitatakse olevat, püüdmata seda laiendada, mitme- või mitmesajakordistada.
Valge vaikus ja tasa tuksuv elu selle all.

Nojah, aga nagu ma ütlesin, ega ma tegelikult ei kaeba.
Istun palja ülekehaga arvuti taga, pruuniks päevitanud ja natuke ära kõrbenud, kõik karvad veidi liiga pikad ja lihased läbi naha välja joonistunud, ning tean, et enne kuud aega pole vaja ühtegi koolitööd teha ega kuhugi kella peale tööle joosta - hah!
Ma suudan välja kannatada puuduva loodusrahu, kui mul on harvaesinev võimalus rahuks iseenda sees.

4 kommentaari:

kask jaan ütles ...

Jälle väga mõistlik jutt. Minu jaoks seostub see ka nn Araabia-Kevadega. Üks mu kohustuslikest saitidest on selline, kus saab vaadata mida tehakse Süürias, siis on mulle pidevalt silma jäänud üks veider asi. Päike paistab pidevalt. Koguaeg on siuke päikeseline ja tundub, et ka palav. Oliivisalud, kapsapõllud...mõni palmikene siin-seal. Niukene idüll. Ja selles imekaunis maailmas tegeleb suur hulk mehi sellega, et püüavad üksteist ära tappa. Ning paljudega lähebki see õnneks. ja siis ongi nii, et keset kaunist suvepäeva vedelevad kraavis mingid verised korjused.

Võibolla see ongi kõik päikesest? Tüüpidel on liiga palju energiat ja samas on nii palav, et on raske mõtelda? Suvel on ju nii?

notsu ütles ...

Talv on selles mõttes surma aeg, et surnud aeg.

Kõik muud ajad on elu, tähendab, suremise ajad.

väga väga naine ütles ...

Oh, oleks see kõik päikesest =) Siis võiks ju loota, et uue väikese jääaja saabudes muutuvad inimesed hoobilt rahumeelsemateks!

***

Ilmselt sellest tulenebki meie (minu ja armsama) vaatepunktide erinevus - minu meelest ei ole surnud olla hirmus, aga suremise protsess, eriti kui venib pikale, tundub üsna pagana koletuslik. Temaga on vbla vastupidi.
Järgi küsida ei saa, merel on parasjagu.

Anonüümne ütles ...

mütoloogiline ja ajalooline maailmataju! (ma olen viimasel ajal palju lotmani lugenud.)
üks on tsükliline, seal on elu ja surm koos, teine on sirgjooneline, seal tähendab surm selle ajatelje lõppu, mille teises otsas on sünd.

ep
(ja kontrollsõna on elanVel)