laupäev, 17. august 2013

Elu on võitlus

Jäin natuke haigeks ja maailm läks kohe pahaks.
Lõbud läksid kokku ja moondusid kohustusteks, silmad hakkasid sügelema ja tatti jooksma, süda sulas sumbunud kämbuks ja vaimustuse vahukoorest sai hapu võitaoline kamakas ebamäärase valkja vedeliku loigus.

Kohe tahtsin otsida ja leida vigu teistes inimestes enda ümber, kes mu halvas enesetundes raudselt süüdi on. Nähvasin lastele kordamööda ja korraga, kuulutasin leevikese suhtes välja algatamisstreigi (kui tahab mind näha, tehku ise midagi selle heaks - isegi kui ta on ebamäärast huvi ilmutanud, ma ei tee sellest konkreetseid plaane, vaid ootan tema omi) ning sõin siis õhtu otsa isetehtud vahvleid, kuni suu seestpoolt katki läks, ja siis veel mingit värki, mis koosnes vist eelkõige singirasvast.
Ei läinud tuju paremaks.

***

Vaatasin ükspäev Tütarlapse isa soovitusel Stephen Fry bipolaarsusest rääkivat dokki.
See naine doki teises osas, kes pidas tujupäevikut ja kelle lapsed leidsid, et tal on haiguse näol lihtsalt eriline anne, oli mu lemmik ja mu meelest nii peakski olema.
S.t. see võimekuste puhang, mis tuleb "üleval", sellest võinuks kogu filmis rohkem juttu olla. Mitte ainult sellest, milline kole oht on depressiivsel ajal endale ots peale teha ja kui palju raha kipub maanilisel perioodil kuluma. Olgem ausad - alasti depressioon on ikkagi palju igavam ja eeskätt hulga vähem produktiivne kui maaniaga vahelduv versioon, ja oma bipolaarsuse armastamine on vahel täiesti põhjendatud.
Stephen Fry küll mõtiskleb, et vbla ta poleks saavutanud oma edu ilma oma tõveta - aga ei järgne mingit pikemat analüüsi bipolaarsuse ülejäänud elanikkonnast kõrgema esindatuse kohta  loovinimeste seas nt. Võinuks ju.
Sest nii on, et kui su keha on kõigega hullult rahul, mis ette tuleb, tahab ta ka palju rohkem rassida. Töised, pingutuserikkad perioodid pikendavad ja intensiivistavad "üleval"-olekut omakorda, ja niimoodi õnnestub kohati olla reaalne töönarkomaan sõna otseses, mitte ülekantud tähenduses.
S.t. sa oledki konkreetselt pilves töötamisest. Elu on sitaks lahe, sest saab tööd teha ja suuta võimatut, ning sa püüad seda üha enam.
Nojah, muidugi tuleb siis ka litakas ja kukkumine - aga teadmine, et kord saab üles tagasi, aitab vast selle ajal mitte täiesti maas roomata.
Mul vähemalt aitab. Sest minu üles-alla ei ole nii intensiivsed. Tõsi, ma ei ole ka päriselt haige, lihtsalt imelik. Nii et tegelt ma ei tohiks sõna võttagi, aga kui mul on siuke tunne nagu täna, aitab meenutamine, et "üleval" on ka olemas ja tulemas, siiski.

Kuna tuju on nii paha, ajasin kaenla alt ja jalgadelt karvad maha.
Mitte et see konkreetselt kuidagi aitaks või mul oleks mingit tuju homme võrgutavaid sukki kanda, aga see annab mulle võimaluse seda muretult teha, kui tahtmine peaks olema, ja võimaluste avardumine on tore.
Samal põhjusel on alati tore omada kaardil natukest varuraha, kodus suitsupakki, šokolaadi, mune ja võid, mitut paari kingi (oot, millal mul viimati oli mitu paari kingi? ok, aga mul oli üksvahe kaks paari saapaid vähemalt!), mitut erinevat puhast aluspüksipaari ja tosinat paari sukki ja sukkpükse. Valikuvõimalus.

Inimesed, kel on natuke rohkem raha, unustavad nii sageli ära, mis on see, mis teeb ots-otsaga vaevu kokkutulemise nii jubedaks. Ajalehed ikka kohati soovitavad teha endale eelarve ja sellest kinni pidada, teha nädalamenüü ja sellest kinni pidada, aga tundub, et nad kas pole seda ise kunagi proovinud - või on mingid väga isemoodi inimesed, kel pole emotsioone ega tujusid ja kes koosnevadki ainult märkmikust.
See tunne, kui sind valdab meeletu, kõikevõitev iha mingi asja järgi, võibki vist tekkida ainult inimesel, kes ei tohiks kuidagiviisi seda asja saada.

Mu oma kogemused ütlevad - ja kui ma räägin inimestega, on neil samamoodi - et kõige ebamõistlikumalt käitub inimene rahaga siis, kui tal seda jupp aega (peaaegu) üldse pole ja siis viimaks natuke tuleb.
Sa oled sellest, et mitte midagi ei saa, nii ära vaevatud, et võimalus midagi saada lööb nagu laine üle pea.

Üks kolme lapse üksikema, keda ma oma eelmises Depressiivses Väikelinnas tundsin, elas phmt ainult lastetoetusest. Mis tähendas, et kui see viimaks laekus, läks ta joonelt kaltsukasse ja ostis kokku riideid mitte ainult endale, vaid ka tuttavatele kinkimiseks. Läks säästukasse munade ja hakkliha ja kartulite järgi, aga ostis lastele ühtlasi ka jäätist ja endale kohvi, ning kulutas ühe päevaga ära peaaegu poole rahast - mis siis, et ta teadis, et ülejäänuga ei tule välja.
Häda oli selles, et ta ju nagunii ei tulnud välja. Nii ehk nii, mõistlikult või jaburalt käitudes, sitt aeg, mil jälle midagi ei saa, oli nagunii tulemas. Aga tal oli valida, kas tal on see üks hetk, mil ta saab, mida ihkab - või elab ta lakkamatult selle mittesaamise pinge all. Ning see kogu aeg pingul olemine, teadmine, et midagi ei saa, millekski ei jätku, miski pole võimalik - see väsitab vaimselt õudselt ära.

Nõnda et siis, kui tegelikult ikkagi ei tohiks, aga vähemalt kuidagi saab end lõdvemaks lasta - siis lastakse ikka totaalselt. Nii ebamõistlikke suuri oste nagu krooniliselt rahatu inimene tegema kipub, ei tee ükski normaalne enam-vähem regulaarselt enam-vähem normaalselt finantseeritud isik. Ja ega nood enam-vähem normaalsed ei saa siis aru ka, et mis värk on ja miks see oma väitel rahatu isik nii lollakalt kulutab siis ometi.
Ongi raske saada, kui sul endal puudub vastav kogemus! Vajadus pidevate väikeste valikuvõimaluste järgi on terve mõistuse ja mõistlike valikute tegemise võime säilimise jaoks kohutavalt oluline!

...nojah, ja nii ma ajasingi karvad jälle maha.
Mitte seepärast, et need mu arust oleks koledad olnud, aga mul tuli väsimus peale sellest, et pole valikut, kas olla karvasena nähtud või ei.

19 kommentaari:

aweron ütles ...

Selle vaesuse elamise kohta keegi kirjutas nii, et see on täpselt nagu elaks paksu vatiteki all koguaeg. Ilgelt lämbe ja umbne ja vastik ja aina palavamaks läheb. Samas elad, päris ära ei sure. Seega iga sõõm värsket õhku on nii kuradima hea... ning aitab täiesti hulluks minemist edasi lükata. Seepärast ongi vaja vahest midagi head/ebamõistlikku osta/teha.

notsu ütles ...

Mul on oma tudengipäevilt meeles: ma õppisin õige ruttu ära, et kui mul oli midagi head süüa rohkem kui üheks päevaks hädapärast vaja - siis võis selle ikka südamerahuga esimesel päeval ära süüa, sest kui nt jogurt vahib nina all, on tema mittesöömine õudne kannatus, aga kui teda pole, pole ka erilist kannatust (näljas ma polnud, kartuleid oli ikka).

Ja ükskord, kui ma olin kuu aega rahatu olnud (ja elanud neist juurviljadest, mis mulle kuidagi majapidamisse tekkinud olid, mul on juurviljadega elus kõvasti vedanud) ja teenisin üle hulga aja kümme krooni, siis esimese asjana ostsin ühe tädi käest lilli. Sellises veidi eneseiroonilises heldusepuhangus, et palgapäev! siis ju ostetakse lilli ja värki!

murca ütles ...

Oo-jaa. Lillede ostmist tegin ka mingi aeg. Eriti sageli tuli seda ette toimetulekutoetusest elamise ajal.
Minu puhul raha hulk üldse ei ennusta mu vaene olemise taset. Mul lihtsalt raha ei seisa.
Aga ma teen oma värske õhu sõõme ja loogikaga mitte seletamatuid oste omal väiksel viisil ka. Näiteks keeldun ma ostmast säästu wc paberit ja margariini või asemel. Sest mind ei huvita odavam ja mind ei huvita mõistlik planeerimine, ma tahan, et mul kogu aeg ei oleks sitt.

Algatamisstreigid on minuarust eriti head siis, kui 'ootamine' täita mingi enda oma patuselt egoistliku harrastusega, milleks muidu aega või kohta ei leia.

Lendav ütles ...

Säästu wc paberil pole häda midagi. Aga margariin võiks minu meelest ilmast olemata olla, kui päris võid ei saa, siis olen ilma.

Kui on kas palgapäev (ja enne on väga kitsas olnud) või on just see hetk, kus on käes viimane kümnekas, siis ratsionaalne mõtlemine kustub. Eriti sööbib mällu viimane raha - niikuinii on seda nii vähe, et järgmise palgapäevani elamiseks õieti ei jagu - järelikult tuleb kasinuseperioodiks valmistudes oma tuju tõsta - osta kõige ilusamad (ja enamasti kallimad) sokid või midagi Eriti Maitsvat.

Emotsionaalne mälu on üsna lühike, kahjuks ei pea rõõm uuest uhkest sokipaarist kuud aega vastu...

Pidev raha vähesus ja ebaregulaarsus raha saamisel on halvad õpetajad. Nii ei õpi üldse planeerima. Kuidas ma teen märkmikku plaani ja seda järgin, kui reaalse plaani tegemine ei ole võimalik? Olen alles viimased 3 aastat tööl, kust saan regulaarselt palka ja põhimõtteliselt saaksin juba isegi planeerida. Enne seda on 15 aastat ebakindlust. Irratsionaalsus raha suhtes on veres, ümberõpe võtab aega...

väga väga naine ütles ...

muide, murca, ma kommenteerin su päevikus jälle siis, kui arvuti kuidagi korda läheb.
Praegu saan sind ainult feedlys lugeda, sest su päris plog ajab mul arvuti kokku laksust. Iga kord, kui avan.

Manjana ütles ...

alates hetkest, kui minust sai üksikema, panen kirja palju ma kulutan. kenasti iga kord kui midagi ostan. liikide kaupa. aga ma olengi peast raamatupidaja, mulle meeldib, kui ma tean, millele ma palju kulutan. suht masendav on kui alkole ja suitsule jube palju läheb, aga siis ma vähemalt tean, millal piir tuleb tõmmata.
mul sõbrad on enamuses rahatud, kes raha saamisel ostavad hoolega, aga järgmisel päeval halavad veel hullema hoolega. mulle paistavad nad rohkem stressis pärast seda ostmisrallit, kui siis kui neil raha pole. mulle selline tagantjärgi masendus ei istu. pigem plaanin ette, kui tagantjärgi kurdan. ja ma tean, et ma võin kuus korra peast hulluks ostmisega minna, sest 1 kord kuus mu päeva keskmist liiast ei kõiguta.

Anonüümne ütles ...

Vana inimese meenutused ja seisukohad.
Vaid võid ja margariini puutuvalt.
Mina loobusin või söömisest ca 20 aastat tagasi ja olen kogu selle aja Voimixi tarbinud. Tegemist on sümboolse protestiaktiga Eesti põllumeeste vastu.
Tol kaugel ajal (kui Savisaar võilattu murdis) võeti üldises toidupuuduses intervjuusid ka põllumeest käest. Nemad (ikka mingi taluliidu esindaja suu läbi) seletasid, et Lenska turul on hinnad palju kõrgemad kui Tallina turul ja ega põllumees ei pea loll olema ja ei pole temal ka mingit moraalset kohust Eesti linnainimesi toita. Tema müüb sellele, kes rohkem maksab.
Iga kord, kui nüüd kuulen põllumehi rääkimas oma erilisest kultuurirollist ja kodukohas toodetud toidu ainulaadsest väärtusest, lähen toidupoodi ja vaatan hellal pilgul margariiniriiuleid.
Ma kavatsen veel kaua elada ja oma toiduraha viin ikka Soome margariinitootjatele.
Tema on vähemalt aus.

notsu ütles ...

Noh, esiteks on praegused põllumehed teised inimesed, teiseks on osta ka Leedu ja Poola ja Soome võid. Margariin lihtsalt ei anna õiget maitset, kui ma tahan, et oleks lihtsalt rasvasem, aga või maitset pole vaja, võtan juba õli.

Anonüümne ütles ...

Ma soovitan välismaa võidest Voimarini. Jah, ma tean, et seda pole eriti kusagilt peale Stockmanni ja Tln Kaubamaja saada ja see on roppkallis. Aga see on lihtsalt ideaalne või. Täiesti täiuslik. Müüge midagi maha ja ostke! Väga hea asi.

väga väga naine ütles ...

ugly food põhimõtete järgi sry, ei saa osta.

Üldse, keda huvitab täiuslik või? See on umbes sama, et tahaks täiuslikke põlvi. Milleks, kui sul on täiesti hästi töötavad põlved juba olemas?

Anonüümne ütles ...

See põlve näide oli jah päris täpne. Aga täiuslikku võid tuleks hankida juba kasvõi hariduse pärast. Sest seda milline on ilge rääsunud või teab meist enamik, aga täiuslik või võibki jääda nägemata, kui seda omale organiseerida ei anna. Millevõrra võib maailm kohe vaesemaks jääda. Näiteks ma ei kujuta ettegi, mis mu elust oleks saanud, kui ma oleks pidanud tänaseni sööma seda halli värvi küpsetusmargariini mida müüdi Afganistaani sõja ajal (80ndad) ja mida vanaema suht enesestmõistetavalt leivale määris. Kuigi ega seda ei saanudki määrida. Olid lihtsalt sellised eraldi tükid, mis pärast suulae külge kleepusid. Suus see kraam eriti ei lahustunudki. Võimalik, et tegelikult olekski pidanud atsetooni peale jooma, aga ka atsetooni polnud saada. Muidu oleks ilmselt joonud. Piima ja mahla ju müügil polnud...

notsu ütles ...

anonüümne, kuule, kui tõsiselt kõrget taset tahta, tuleb Voimarinile ikka kohe tootmiskohta järele minna, mis Stockmann ja poolikud lahendused. Stockmanni jõudes ei saa ta kuidagi enam PÄRIS värske olla.

Eesti võidest rääkides - kas kellelegi tundub veel, et Saaremaa oma on parem? või on tegemist minu illusiooniga, mis tuleb sellest, et Saaremaa juustud on üldiselt parema kvaliteediga kui teised Eesti juustud (ma ei ole kunagi saanud lõhki laagerdunud vms vigadega Saaremaa juustu)?

notsu ütles ...

ot ja mismõttes kaheksakümnendatel piima ja mahla müügil ei olnud? need asjad nüüd küll defitsiit ei olnud. Suitsuvorsti, sinki, banaani, apelsini, rosinaid, kohvi ja suuremat osa maitseaineid ei müüdud. A piimatooteid oli üldiselt küll, välja arvatud lihavõtte ajal, kui vahukoort ja kohupiima nappis.

Isegi talongiajal läksid talongi peale suhkur, viin, tubakas, leib ja või - aga piima kohta küll ei mäleta. Kas kuskil läks ka see?

Anonüümne ütles ...

Oli selline aeg, kus ka piima vabamüügil ei olnud. Piimatalonge anti kuni kahe ja poole aastaste laste vanematele. Pool liitrit päevas. Korraga võis välja osta mitme päeva jagu, aga mitte üle kahe ja poole liitri. Seda talongipiima jätkus kolmeks-neljaks tunniks päevas ja ei olnu ette teada, mis kell see letile pannakse. Turul piima ei müüdud.

Anonüümne ütles ...

Pagan küll. Ma eksisin nimega. Mitte voimariinist ei tahtnud ma rääkida vaid OIVARIINIST. Oivariin oli see ideaalne või. Jah. Passige peale.

Anonüümne ütles ...

Ma vaatan, et siin mõned polegi nõukaajal maal elanud? Maal ei müüdud poes mingit mahla ega piima. Ka kummikuid ja jalgrattaid polnud. Heal juhul sai osta vormileiba -aga mitte alati. ma ei teagi tõttöelda miks seal poe juures käidi? Aa, 2x nädalas käis ju nn lihaauto. Kuid vahel polnud seal mhvigi. Siis tuli piirdudagi ainult külauudiste rääkimisega, et keda kus oli nähtud ja kes kellega semmib. Lehtedest polnud ju midagi lugeda. Ainult Brežnevi kõnesid...

notsu ütles ...

mulle just meenus, et nõuka ajal ei olnud meil erilist vajadust mahla osta, poemahl oli nagu eriline magustoit, sest ema tegi iga aasta ise sõstramahla, kuigi meil endal sõstraid ei olnud - kui kellelgi on punaseid sõstraid, siis ta tavaliselt on üsna valmis laskma sugulastel-tuttavatel neid noppida.

väga väga naine ütles ...

jah, kes siis POEST MAHLA ostis... Ainult tomatimahla vahel. Kolmeliitrises purgis.

notsu ütles ...

ja kui suvel maal sai oldud, siis tuli piim muidugi naabrite käest, mitte poest.