neljapäev, 8. august 2013

Uus pilk

Minu all elab üks pere. S.t. õigupoolest elab seal neli peret, ühes neist see inimene, kes on minu katkiste torude pärast pidanud vaatama, kuidas vannitoas vesi tilgub laest alla, ja keda ma seepärast üsna kõvasti kardan.
Aga ma tahtsin ühest teisest perest rääkida.
Perepojaks on nooruk, kel mingi sünnitrauma tagajärjel on kõndimisega suuri raskusi. Ta kasutab selleks ratastega raami ning toetub ainult väga väikesele osale tallast ja üldiselt, noh, väga kurb lugu.

Minu senine suhtlus temaga on piirdunud ukse lahti hoidmisega ja kaks korda esitatud küsimusega "Kas ma saan aidata?" (Ei saanud.)
Ja mõtlesin ma temast kui vaesest õnnetust tibupojakesest, kes pole kuidagi ära teeninud seda jama, mis teda elus pidevalt saatma jääb, aga noh, mis seal ikka, elu ongi vahel kuradi närune.

Eile jäin ma koduuksest väljudes uksel veidi kõhklema, sest alt korruselt kostis mingit üsna kõva kolinat. Mõtlesin ehmatusega, et see on kindlasti see torude-naaber, kes kogu aeg remonti teeb, ja tahtsin koju tagasi taganeda, aga noh... siis tuli meelde, et peab ju ometi olema julge ja aus - ning ronisin siiski trepist alla.
Selgus, et polnud torude-naaber. Oli hoopis metall-raamiga naaber, kes oli selle raamiga just trepist roninud, ühes käes raam, teisega keharaskust käsipuu abil astemest üles sikutades.
Ma vist isegi punastasin.
Minu altnaaber, vaene väike tibuke, nägi välja umbes selline:



S.t. ta on küll umbes 19, aga nägu ja soeng on väga sarnased. Ainult et mu alt-naaber oli ühtlasi väga päevitunud, ilma särgita, väga lihaselise ülakehaga ja nägi üldiselt parem välja, kui Anthony.
Ta lasi trepikäsipuust lahti ja toetus raamile, et mind mööda lasta. Ma ei hakanud küsima, kas teda saab kuidagi aidata. Ütlesin aitäh, naeratasin laialt ja hurmatult ning kõndisin välja, ikka veel naeratades, äraseletatud ilme näol.
Ta on nii ilus! Kindlasti leiab ta ridamisi tüdrukuid, kes tahavad talle ust lahti hoida, kaissu pugeda ja hurmatult öö läbi ta nägu vahtida. Tema elu saab olema kibuvitsaroosiline hurm.
Nii äge!

Jap, ikka veel usun ma intuitiivselt, et ilu on mingi võti, millega kõik maailma probleemid lahendada saab ning inimene, kes saab piisavalt seksi ja imetlust oma ihaldatud sugupoole poolt, on garanteeritult õnnelik.
Ei õpi, ei õpi ma elus ikka eriti!

***

Üldse kipungi ma teisi inimesi hinnates lähtuma sellest, et kui neil on mingi üks lunastav kvaliteet, on nad kombes.
Ükskõik, kas inimene on väga ilus, oskab mingit tavalist tööd väga hästi, oskab mingit ebatavalist ja ägedat tööd kasvõi natukene, kirjutab nauditavalt, teeb mingit muud kunsti ootamatult ja hästi, on tõeliselt vaimukas, jookseb kiiresti, on siiras ja tark, ilmselgelt hea, nakatavalt rõõmsameelne või lihtsalt julge ja aus - ma leian, et ta on igati oma eksistentsi ära teeninud, võrratu ja kadestusväärne ja äge.
Aga ise pean ma omajagu pingutama vältimaks tunnet, et mina peaksin suutma seda kõike. Ja kogu aeg. Et üldse elule õigust omada.

Iseennast nagu kedagi teist vaadata on kuidagi ootamatu vaatenurk ja siis ei kiputagi seda eriti tegema. Aga vähemalt leebe loomuga inimestele, kes ei kuluta aega sellistele mõtetele nagu "Mis mõttes tal on nii kõrge muru aias?! On ikka lohakas närukael!" võiks seda parema elu huvides aeg-ajalt soovitada.
Kui sul on tunne, et sa ei kõlba kuskile ja maailm oleks ilma sinuta parem koht, kujuta ette et loed enda kohta mõnest helgest raamatust, ja korraga muutuvad kõik su puudused omapäradeks ja voorused lahedusteks.
Oleta, et Gerald Durrel kirjutas oma nooremas põlves raamatu, kus sa oled peategelane. Või nt Christine Nöstlinger. Loomulikult on seal kirjas ka sinu äpardused, õudused ja piinlikud lollused - need teevadki raamatu nii toredaks! Muidu oleks ju igav. Aga üldiselt tundud sa seal kohe nii põnev ja köitev ja kirjanduslik, et...

...tegelt oledki sa ikka jube sümpaatne, onju =)?

2 kommentaari:

Kalmsten ütles ...

"Üldse kipungi ma teisi inimesi hinnates lähtuma sellest, et kui neil on mingi üks lunastav kvaliteet, on nad kombes."

Njaa, vähenõudlik oled tõesti. Ma leiutasin enda jaoks mingi skeemi, et kui inimesel on neg-iseloomujooni/kiikse/muu* vähemalt kahe kolmandiku jagu vähem, kui positiivseid, siis pole neid minu jaoks sama hästi kui olemas...ja kui on vastupidi siis..pole inimest minu jaoks sama hästi kui olemas.

Nu ma mõtlen, et kõik me suudame paar korda aastas kellegile poesabas huntirvitada ja "ah'niisama" uriseda, aga jah...seltskonda ju eriti ei kipu.

* Ma igaks juhuks mainin, et pean silmas sellised arvestatavaid, aga enam-vähem ohutuid kiikse ja seda va muud.
Mitte, et pean 360 korda aastas peale ärkamist dušši alla jooksma, kuna keegi sõber on mind unepealt pannud...põlema. :/

väga väga naine ütles ...

No ILMA lunastava kvaliteedita ma ka ei kipu väga negatiivses mõttes kiiksuka inimese lainele ja seltskonda end soovima või pakkuma.

Aga lunastav kvaliteet minu silmis kaldub ikkagi päris palju lunastama. Sest see on see, mis võtmes ma inimest näen edaspidi, ja kõik muu on "igaühel esinevad väikesed veidrused".