reede, 11. oktoober 2013

Möödunud aegade naised ja saja seikluse sangar

On selline sügis, et ilu rebib südame seest, ja minu süda muidugi: ah, see on nii rebitav.

Kui Selma Lagerlöf kirjutas Gösta Berlingi saaga, oli ta minuvanune. Välja nägi ta umbes midagi teise ja kolmanda pildi vahelist siis:


Ja ta kirjutas imelise raamatu. Oma debüüdina kohe oma parima.

Mitmed mu sõbrad ja tuttavad on viimase kuu aja jooksul pidanud kuulma, kuidas ma selle teose üle arutlen.
Neist ainult mu ema on suutnud kaasa arutada, sest enamasti on ta kõigil kas loetud nii ammu, et pole meeles, üldse lugemata või ei ärata mingeid tundeid.
Nagu mismõttes. SIUKE raamat ja keegi ei mäletagi?!
Ma siis meenutan.

Esiteks olen ma Selma peale kohutavalt kade, sest ma pole suutnud midagi nii vapustavat kirjutada (veel) ja ka ei tunneta seda endas sees olevat.
Vbla tuleb. Kunagi. Aga seni pole olnud ja see vanus, kui temal "Gösta Berlingi saaga" ilmus, on mul käes. Kurat, selle raundi tema üleni võitis.
Aga samas: mina saan teda lugeda ja see teeb mu õnnelikumaks - ja niisiis mina ikkagi ka võitsin. 

Teiseks tuleb tõdeda, et täna ma loen seda raamatut hoopis teistmoodi kui 20 aastat tagasi.
Võib-olla seepärast ei olegi Selma tippteos inimestele mällu piisavalt sügavaid jälgi jätnud, et nad lugesid seda liiga lastena?

Tookord lugesin vähemalt mina "Saagat" kui rida lõdvalt seotud armastuslugusid segamini muinasjuttudega. Üle kõige käis emotsioon ja suured kired, teksti intensiivsus tarretas vere ja kogu aeg oli hammaste all tunne, et just, just, just nii peabki elama!
Gösta Berling, kes on loo kestel kuskil oma kahekümnedates, oli oma emotsioonide ja valikupõhimõtetega 13-aastasele minule üdini arusaadav ja õige. Just niimoodi, mõtlesin ma, just niimoodi elavad tõelised inimesed ja oh, vaene Gösta, kuidas nad teda ei mõista ja hinnata ei suuda! Gösta Berling, inimeste kuningas!

Siis jõudsin ma raamatu lõppu ja olin rabatud. Miks siis nüüd nii?
Mis jumal?! Mis töö?! Töö on siis vastus või, mitte armastus?! Gösta hakkab kuskil onnikeses puust kausse treima ning lõõtsa tõmbama ja selle kõigist teistest iludustest võrreldamatult lollima naisega elama ja see on loo lõpp?
Aga.... aga.... aga... aga lõpp võiks ju siiski olla natukenegi õnnelik ja ülejäänud raamatu vääriline?!

Ühe lausega: ma ei olnud rahul.

Aga nüüd, kui ma seda loen, on seal küll ikka veel armulood ja muinasjutud, see verd kõrvus tukslema sundiv keel ning nii palju elusat toorest kirge, et tahaks naerda ja osata polkat tantsida ja lehekülg hiljem rebida omaenda maks välja ja visata hakkidele, sest ma kuidagi tunnen end ära neis tegelastes ja selles maailmas, selles maailma nägemise viisis. Istun rongis, panen raamatu peatükkide vahel kinni, mõtlen minuti, vaatan aknast välja ja nutan natuke.
Võib-olla on tegelastest kahju. Võib-olla on endast kahju. Võib-olla on lihtsalt liiga ilus.
Siis kekslen vagunist välja ja ostan turult tilli, mustrõigast ja vahukoort ning kaltsukast siidkleidi, ning päike kuldab kogu päeva üle ja hing on sees nii naeruväärselt hell, aga meel niisama naeruväärselt rõõmus.

Nojah, aga lisaks hingekeeltel mängitud olemise võlule avastasin nüüd, veidi küpsema inimesena, uuesti "Gösta Berlingi saagat" üle lugedes, et see on lugu karismaatilisest sitapeast, igavesest teismelisest, kel oli tuld ohjeldamatult, aga mõistust mitte kuigivõrd, ja lisaks sellele olulisele puudujäägile olid asjad sitasti ka autunde, headuse ja eriti visadusega.

Gösta Berling on nagu takutuust, süttib ja kustub, süttib ja kukub. Isegi bipolaarsus pole talle õigustuseks, kui ma mõtlen, kuidas ta käis ümber nende ilusate rikaste naistega, kes ridamisi temasse armusid - ja kelle ta ridamisi hülgas.
No mis mõttes kestab Gösta suur armastus Anna vastu kaks nädalat?! Marianne pärast ollakse kurb kaheksa päeva?! Ja see on õudne draama vaese Göstakese jaoks?!
Krt, ma leinan isegi ilusaid surnud filmitegelasi kauem. Kui päris armumistest rääkida, siis enamasti on kestus aastates. Mitmetes aastates.

Ent need ilusad rikkad naised ise - oo, ma näen alles nüüd, millised vinged naised on selles loos!
Muidugi olen ma turtsunud ja süljanud vahtu ja sädemeid vanade aegade meeskirjanike peale, kelle kirjutatud naised on kahvatud mannekeenid oma pitstordilistes rüüžkleitides ja nende kohta öeldakse "iial polnud ma näinud teda nii ilusana", nagu oleks see mingi naise isiklik ja suurim võimalik saavutus, et ta mehele kaunis ja ahvatlev paistab.
Aga tõtt-öelda olin unustanud, kui palju paremini Selma tegi.

Milline naine on tema majoriproua! Kes ei tahaks olla majoriproua, kõige võimsam naine Värmlandis, kes hoiab oma pihus kinni taeva tuuli? Aga ma olen olnud ka Anna Stjärnhök, kes jätab oma armsama kuradile, et säästa vana armetut naist, ja pärast kisub kogu maailma valu teda tükkideks.
Kümme tuhat korda olen ma olnud ilus Marianne Sinclaire, kelles elav enesevaatluse vaim kondiste sõrmedega kitkub ta kõige tugevamate tunnete kallal ja kõhistab: "Kaltsud, vaata, ainult kaltsud!"
Ma olen olnud mamsel Marie, kes küll kardab, et tema üle naerdakse, kui ta oma südame igatsused vaatamiseks välja paneb, aga teeb seda ikkagi.
Sest parem on mure armus kui rõõm armuta, nagu ta selgeks õpib.
Ja ma olen olnud Lillencrona naine, kes hoiab katuse parandatud ja lapsed söönud, aia haritud ja nõud pestud, kuna mees lilletab mööda maailma ringi ja temast lihtsalt ei ole asja sellisteks töödeks.

Võib-olla olen ma olnud ka krahvinna Märta, kuigi ma loodan, et mitte. Kui olen, siis mu mälu on need hetked kustutanud ning jätnud alles ainult valusa ebamugavuse, tunde, et midagi sellisest heldest tähelepanust ja siis selle äravõtmisest on olnud ka minu tegudes mõne endast vähem õnneliku suhtes.

Ning neid naisi on seal veel ja veel, igaüks ehtne ja päris naise moodi. Mitte et mina nüüd igaüks oleks =)  Aga armsad ja tugevad on nad kõik.
Mitte ainsatki poolläbipaistvat kahemõõtmelist naisenimelist asja, mille sees elutuli selgesti laterna ja varjumänguga on asendatud, pole Selma kokku kirjutanud.
Päris naised on need, päris naised!

(Ja näete, seepärast, et niipea, kui tulid naiskirjanikud, tulid kirjandusse ka võimsad, eredad ja säravad naisekujud, ei usu ma, et on olnud aeg, mil naised olidki mingid kahvatud allasurutud asjad, mille peal mehed jalgu pühkisid. Mõned neist meestest võisid ju tahtagi seda teha, nad võisid ju teha seadused, mis seda lubasid, mõnedel võis see õnnestudagi - aga ma usun, et vanade aegade naised oskasid kokku hoida ja laveerida seaduste vahel ja tugevamad-õnnelikumad neist suutsid leida täisverelise täiusliku elu igal ajal. Lihtsalt meeskirjanikud sageli ei näinud neid, ei uskunud neid, ei mõistnud neid. Ja kirjutasid siis ohvreid ja iluasju naistegelaste asemel.
Neist meeskirjanikest on isegi kahju, tegelikult. Loll on loll olla.)


Lisaks naistele kirjutas Selma raamatusse ka mõjuvad mehed. Gösta on kaunis, kirglik ja teismelise tujuamplituudiga, saja seikluse sangar. Aga mehi on raamatus ometi veel.
See on eelkõige kavaleride jutt ja kavalere on teisigi peale Gösta. On uhke ja väsinud nõbu Kristoffer ja ilus Örlenclau, oli viiulikunstnik Lillencrona ja valgete vuntsidega uljas kolonel Beerencreuz...
...ning siis on seal veel Sintram.
Fantastiliselt kirjutatud. Kui ma üldse usun, et inimesed on mõnd endi seast kuradiks pidanud ja neil selleks ka põhjust on, peab see kurat olema Sintram. Kellega juuakse ja mängitakse, kellel käiakse külas ja mängitakse mänge, aga... aga ometi on seal see aga.

Nii.

Lõpuks tuleb mainida ka seda, et lisaks võrratule karkaterikollektiivile ning lahedatele väikestele lugudele omaenda põnevuste ja lahendustega on selles raamatus ka üks suurem lugu, see lugu, mis kõik muud endasse seob.
See on lugu, mis noorele minule ei saanudki meeldida, sest noor mina oli lugenud palju raamatuid, kus räägiti Armastusest, ja seda kõike silmini uskuma jäänud. Nii et kui ta leidis riiulist loo, mis ütles "Armumine on tore küll, aga mitte siis, kui see käib teiste arvelt. Ning hoopis tööd teha - teha tööd, mis on sulle oluline ja toob kasu ka teistele - on igavene lohutus läbi kõigi südamevaevade," oli ta ikka korralikult pettunud.
Kolmeteistkümneaastane mina mõtles, et see lugu valetab jäledalt, valetab tal suud ja silmad täis.

Ainult et nüüd ei ole ma enam 13, suurte silmade ja pikkade pruunide juustega laisk tüdrukuvolask. Nüüd olen ma 33 ja minust on saanud metsikut sorti jasmiinipõõsas, raevukalt sügisöösse lõhnav roos, naerev ja kiljuv kajakas meretuultes, ja vahel ma selle kõige juures upun ikka korralikult. Nii et kopsud rebenevad.
Ja nõnda ma olen avastanud, et töö ongi universaalne trööst
Ükskõik milline häbi, valu või igatsus mind ka ei rebiks, kui väga ma ka ei tahaks oma kroonlehti moosiks lasta keeta ja koos tormiga taevasse lennata, pilvedesse sulepuntraks pihustuda - kui ma mõtlen sellele loole, millel on ainult lõpp puudu, ja teisele, millel on ainult kondikava olemas, ja sellele, mis peaks kohe ilmuma (ja mida nad seal trükikojas õieti teevad, joonistavad iga raamatut käsitsi välja või?!), on mul jälle huvi suruda oma tallad vastu maad, joosta oma kurbused välja nagu põder põllul ning kirjutada, kirjutada ja kirjutada.

Selma leidis sama vastuse kui mina.
Ma millegipärast arvan, et isegi sellesama töö leidis ta, mis teda õnnestas ja elada tahtma pani, isegi kui ta nägi juba välja nagu neil viimastel piltidel. Ning see raamat, millega ta oma suuri töid alustas, särab sellest töövaimustusest nagu kroonlühter.

Ma pean Selmast väga lugu.
Soovitan "Gösta Berlingi saagat" teilegi lugemiseks.

Tänan tähelepanu eest ja nägemiseni!

(Muide, mulle tegelt meeldib õendus ka. Aga kuna just täna sain teada, et mu keskmine hinne pole piisav, et stippi saada sel semestril, et 4.45 pole piisav, olen kriips nördinud ja keskendun teisele tööle veidiks ajaks. Selle eest nt makstakse ka.)

11 kommentaari:

notsu ütles ...

hmm, see kõlab, nagu peaks uuesti lugema. Ka mulle oli see suurepärane teismeliseraamat ja just sellepärast ei tahtnud ma teda üle lugeda, sest elu on näidanud, et mõni teismeliseraamat tundub hiljem väga mage või käib närvidele.

Kuigi jah, närvidele käiks ta ilmselt nüüdki ja tegelikult käis juba toona - ei saanud ma siis lugedes lollide, hoolimatute, teiste peal tallavate meestegelaste peale vihastamata olla ja nüüd saaks veel vähem.

Naiskirjanike kasulikkuse pointiga samuti nõus - aint et mõni meeskirjanik sai tglt samuti elusate naiste loomisega hakkama (ja see paneb kohe mõtlema, et kas neil oli kuidagi teistmoodi elu, kas nad puutusid naistega rohkem kokku?). Mu lapsepõlve ja teismeea stammlugemisvara oli ka Shakespeare ja tal on ägedaid naisi nii et... Eriti nendes tema tõsisemates komöödiates, mis on justkui draama ja komöödia ristsugutised, on naistegelased meestest peajagu üle. noh umbes, et meespeategelane haliseb või nõmetseb, a naispeategelane võtab kätte ja tegutseb. ja "Kaheteistkümnendas öös" päris meespeategelast ei olegi.

Eks ka Virginia Woolf võttis just Shapekespeare'i näiteks, kui ta väitis, et tõeliselt suur kirjanik peab olema kesksooline.

Ma meenutan üle ka selle, et "Tom Jonesi" naispeategelase olemine on sul valesti meeles - Tomi seiklused said alguse, kui ta minema aeti, aga Sophia põgenes _ise_ ära. Kui need ülevõlli deus ex machina lahendused välja arvata, on seal üldse asjad kaunis realistlikud.

No ja siis on kaheksateistkümnendast sajandist muidugi "Ohtlikud suhted", kus on väga erinevad naistegelased. See kõige peategelasem ja kõige kurjem olevat olnud ka päris prototüübiga.

ja veel vanemas kirjanduses... ma ei ütleks, et "Dekameroni" naised kuidagi lahjemad on kui mehed, kuigi neid on natuke vähem. a "Dekameron" on meie aja inimese jaoks muidugi veidi liiga võõrastav, et päris sisse elada, ja psühhologiseerimist tollal nagunii ei harrastatud.

Muud su vanad näited pädevad, kuigi isegi machokirjanik Londonil oli üks ideaalnaine selline, kes jaksab Yukoni jõe peal kõige kiiremini käia ja teeb sinna juurde veel nalja ka. Aga lihast ja verest naiseks jäi teda natuke väheks.

väga väga naine ütles ...

sul on muidugi õigus =)

Ma üldistasin rämedalt.

väga väga naine ütles ...

Aga see Elisabet, kelle Gösta lõpuks võttis, on küll täielik nöök.
S.t. ilmselt on härra Berlingile paras, et ta sai kõige igavama naise neist, kes valida olid, sellise kena rõõmsameelse beibe, kes on ülemäära vaga ja ülemäära vagatsev ja täiesti piinlikult lihtsameelne.
Ja ilmselt on härra Berlingile ka kohane, et ta just sellesse puupeasse kõige kõvemini ära armus.

Aga ikkagi on minusugusel natukene valus lugeda lugu, mille üks ilmne moraal on "mehed küll imetlevad roosi, ent abielluvad ikkagi kapsaga."

Anonüümne ütles ...

Mis teine töö see lisaks õendusele veel on? Kui pärida võib?

väga väga naine ütles ...

ma kirjutan jutte ja luuletusi.
kohati.

=)

Anonüümne ütles ...

Ah et jutte? Ja koguni luuletusi? See on huvitav küll, ja paneb mõtlema kliendisuhetele. Tänapäeval on ju tekkinud imelik arusaam, et autorid saavad kirjutada seda mis neile just meeldib. Ja siis lugejad vaadaku ise, kas on sobiv või ei. Kuigi see on ülimalt ebaratsionaalne ja lausa intellektuaalse võimekuse raiskamine. vaat vanasti (st keskajal) käis asi ikka nii, et kõige tähtsam oli tellija, kes esitas kirjanikule konkreetse tellimuse -mille kirjanik siis korralikult ka täitis. Polnud mingit anarhilist isetegevust ja lambist kirjutamist! Mõtle, kui mõnus oleks, kui näiteks Tallinna linnavalitsus esineb tellimusega, et davai, kirjutatagu romaan, kus tegelasteks on üleloomulike võimetega linnaametnikud! Ja siis pärast maksavad sellle eest. Vaat siis oleks karakterite loomisel korralikult väljakutset ja intellektuaalset pingutust. Tavalisest kassnaisest või ämblikmehest võib ju iga töll midagi kirjutada.

notsu ütles ...

kulla anonüümne, on sul keskaja kirjanduse kohta ka mõni näide?

mõtlen, mis ma mõtlen, need keskaja kirjanikud, keda nimepidi teada on, olid enamasti ise aadlikud või tähtsad preestrid või kloostrihierarhias kõrgel kohal mungad-nunnad - nii et äraelamise pärast neil muretseda ei tulnud, kirjutasid, mida ise tahtsid.... hüva, Bernart de Ventadorn sõltus oma patroonidest, aga läks ka nendega aeg-ajalt tülli (nt tehes liiga kirglikke armastuslaule patrooni naisest) ja otsis uusi (ja leidis ka) - tähendab, kirjutamine, "mida ise tahtis," tõi talle vahel probleeme, mis ometi ei hoidnud teda seda tegemast.

Anonüümne ütles ...

Mu põhilised näited põhinevad kroonikutel ja igasugustel kabalistidel ja alkeemikutel. Näiteks Läti Hendrik oli päris tüüpiline keskaegne kirjanik. Ja vaata, kui hea, et ta mingit ilukirjandust ei viljelenud. Kuigi natukene ilmselt ikkagi viljeles.

Anonüümne ütles ...

Kusjuures ka nn rüütliromaanid pandi kirja, kui tõsilood mitte mingid niisama heietused. Kõik oli päris ja tõeline.

notsu ütles ...

seda kindlasti. Islandi saagad samamoodi. Aga on sul mingi alus rääkida sellest, nagu oleks Henrikul olnud konkreetne tellija? Tal ei olnud äraelamiseks vaja üldse midagi kirjutada, seda tegi ta ikka oma lõbuks või omaenda missioonitundest või omaenda tahtmisest ajaloost selline pilt anda, nagu tema arust õige oli - ega me täpset motivatsiooni teada ei saa, aga igatahes ei olnud selle kroonika kirjutamine tema põhitöö, mille eest keegi oleks maksnud ja tal üle õla vahtinud, et vaata, et sa ikka nii kirjutad, nagu mina tahan.

Hilisemast ajast, kui patrooni-kliendisuhted on paremini dokumenteeritud, on jälle näiteid sellest, kuidas isegi selline nähtus nagu profikirjanik, kes elatis sõltub tema võimest võimudele või tellijatele meeldida, ikkagi kirjutab kokku midagi, mis neile kohe väga-väga ei meeldi. Vt "Tartuffe'i" keiss.

notsu ütles ...

*kelle elatis sõltus*