reede, 25. oktoober 2013

Tuli tuul ja puhus

Mõnikord, üldse mitte mingitel kaalukeel-hetkedel, vaid lihtsalt hetkedel, kui olen tundnud loo puudet, aga mitte suutnud seda lugu vääriliselt elada – sest ma ei ole lootegelane, vaid inimene, ja meie, inimesed, naeratame ja kehitame õlgu ja teeme seda, millega harjunud oleme, edasi – mõtlen, kas ma üldse elan omaenda elu.
Võib-olla pöörasin ma kusagilt valesti. Jätsin midagi ütlemata või ei taibanud pakkumist või ei osanud kinni hoida, ja sestsaati ei saagi enam seda õiget elu tagasi.

See on läinud. Selle ühe vale mõtte, tühjalastud võimaluse järel. Nüüd elan ma jäätmeid, kuigi nii hästi nagu vähegi suudan.
Kõige segasem on, et mul pole aimugi, mis võimalus või asi see täpselt oli, või mis elu ma peaksin tegelikult elama. Lihtsalt vahel tõuseb sisimast mingi ebamäärane kaotusetunne, kusjuures tegelikult ei tahaks ma isegi tagasi vahetada, kui pakutaks. Ei julgeks, ei oskaks, ei tahaks, kuitahes kaunis ja ämblikuvõrk-peenelt see õige elu siis ka kootud ja kujundatud oleks. Ma olen praeguse eluga nii palju vaeva näinud. Sellest nii palju teinud. See on minu!
Aga kusagil minevikuminade minevikumaailma koes pöörasin ma tookord vasakule – ja kõik läks teisiti.

Tõtt-öelda on see mu tõeline, praegune elu parem, kui enamik lugusid, kus on tegelased, kaaned ja viimistletud dialoogid, armulugu, seiklus, seikluste lõpp, tegelase neljapunktiline areng ja üldised järeldused.
See on rikkam.
Tugevam.
Seda ei saa paari lausega kokku võtta. Mind ei saa paari lausega kokku võtta (vähemalt mitte kirjeldades olemasolusid – puudumisi kirjeldades saab muidugi, ja nt kasutades sõna „veider“) ja sel elul on sügavad juured, kartmatud, jämedad ja valged paljuharulised juured mu perekonnaloo rammusas jultunud mullas. Need jäätmed, mida ma elan, see vohav umbrohi, mis katab peenart, kuhu võib-olla pidanuks kunagi kasvama mingi õige elu, on külluslik, lopsakas ja jõuline ning mina, mina oskan ju ometi maltsast suppi ja nõgestest pirukat teha, ja võilillede erekollane küllus varasuvel lihtsalt murrab mu südame oma ilu ja energiaga. Münt ja ristik lepa ja remmelgaga segamini, mõni lupiin ja pojeng sekka, kõik tugevad, eredad, visad ja surematud. Kas ma kahetsen seda? No ei.

Aga mu pead vaevab mõnikord küsimus, mis kõik seal maal tegelikult veel kasvada võinuks. Kui palju ja millise mustrina. Midagi lõhnavat, sulnist ning suurejoonelist, võib-olla liiliaid? Või tamm? Terve tammik ülastega varakevadel ja punarebasega kuldsete lehtede aegu?
Vahel, kui sisimas rebib nii kõvasti, nagu oleks mu maksa ette rakendatud kaheksa paari kajakaid, tekib küsimus, kuhu nad mind tõmbavad. Ja miks. Kas kusagil oleks olnud mingi teine tee, kuhu ma nüüd tagasi kipun – ise tajumata, kus, milline ja millega sillutatud.

Kui ma vaatan iseennast ja oma valikuid ja seda, kuidas ma just kaldun valikuid tegema, tundub, et ma olen omaenda loomuse ja stardipuki vältimatu tulem. Mõned valikud natuke julgemad, mõned natuke aremad, eluperioodist sõltuvalt, aga kokku toovad nad mind ikka umbes siia, kus ma olen.
Ma olen kogu aeg kirjutanud.
Ma olen kogu aeg lapsi tahtnud.
Ma olen alati läinud oma valikutes välja panga peale – lootnud parimat, olles samas nõus riskima ka ilmajäämisega. Hüpanud üle kuristike, teades, kui sügavad nad on, aga nähes ka, et nad ei ole niisama laiad, kui sügavad. Viimased 5 aastat olen valinud järjepideva julguse valguses, keelates endale muretsemise, keelates viimase hetke kõhklused, keelates hirmu.
Ära arutle, tee! on olnud minu juhtmõte juba päris kaua aega. Ja kõik need valikud, mida ma tegin, on mind vorminud ja mu ära vorminud, ja mul on raske kujutledagi, et miski mu elus võiks olla väga oluliselt teisiti.
Ma justnagu olen ikkagi oma elu vältimatu tulem ja seejuures tulem, mille üle päris uhke olen. Olgugi et siinkohal ennast ise kiitma pean.

Aga minus on need mõned jämedad kohad. Armkude haavadel, mis olid liiga sügavad ja rasked, et paraneda kiiresti ning seniseid omadusi taastades. Malts ja võililled ja kuidagi kokku lükatud pinnas.
Mõtlen, kas mus kunagi oli materjali olla ühe mehe naine?

Kindlasti pole mus kunagi olnud mõistuseabiellujat, seda kainet, karmi ja sihikindlat, kes valib külma pea, mitte vemmeldava vere ning hõõrumishõõguse järgi. Aga kas kunagi, mingil tabamatult hetkel, lasin ma mööda selle võimaluse valida end olema järjepidev, mitte ainult alistumatult kirglik?
Millegipärast suudan ma hoida elus seda sisimas rebimist, kanda ikka endaga neid kaheksat kajakapaari, kuigi nende nokad on mu maksast tumedad, aga ma ei suuda endas kasvatada väikesi linde, õrnu õisi ega tomatit, kurki ning aedmaasikaid. Ma ei suuda.

Ma ei ole kodumaterjal leevikestele. Mu hakid ning tiirud nokiksid surnuks kõik väikesed pehmed linnud, kui ma neid üha ei valvaks või puuri ei aheldaks, ja ma ainult imestan viisakalt, kui mu metsikuile niitudele püütakse tulla murutraktori, päris traktori ja tomatitaimedega. „Kuule, kallis, ma mõtlesin, et lükkame selle kõik siledaks siit. Maa on ju aus, kannatab põlluks teha küll!“
Oot, mida?
Minust räägite? Et põlluks? Siledaks põlluks?
Miks ometi?

Vahel ma mõtlen, et võimalus oli minus kunagi olemas. Mitte põlluvõimalus, aga vast puisniit. Midagi korraga kaunist ning harrashabrast, koostöömaastik. Oli olemas see tee, kuhu pöörata, see muld, kuhu kasvatada. See võime ja vastutusoskus, kalduvus olla püsiv, pühendunud ja püha, hoida läbi aastaaegade ja aastate oma pihke ühe ja sama oja voolava vee all, imetleda seda külma, imetleda seda valgust, pidada kalliks sedasama pimedust läbi iga öö, iga sügise, iga aastakümne.
Mis siis, et vahel ei olegi vesi muud kui hall ja hall ja hall. Mis siis, et alati ei olegi janu. Mis siis, et vahel on vesi jääs ning mu süda ja sõrmed koos sellega.
See oli ju minus olemas kunagi. See on ikka veel, püsiv, pühalik ja püha.

Aga ma ei ole osanud seda elada. Käimata rada, elamata elu, liiliad ja tammed, mida ei kasva.
Ja ma eriti enam ei usu.

9 kommentaari:

ritsik ütles ...

Sileda muru ja tomatitaimede ning puisniidu kõrval on ju veel palju kooslusevorme.
Mulle meeldib mets, kus kunagi igav ei hakka: tihe, turvaline ja varjuline, rajad on tuttavad aga samas iial ei tea, kas pimeda peale jäädes ikka kuskile ei eksi.
Sina tundud mulle pigem Lõuna-Eesti maastikuna, kus on nii metsa kui võsa, lillelisi aasasid ja metsade taga üksildasi kõledavõitu murakarabasid :)
Ning- mu meelest pole kunagi hilja ühe mehe naiseks saada, küsimus on lihtsalt õige mehe leidmises.

Anonüümne ütles ...

Neetult kriipiv jutt. Ma olen ju hall loopealne põlllumaa. Ei eriti viljakas ja kohati kivine. Liigendatud kuivenduskraave ääristava lepavõsaga. Lage ja ühetaoline. Vaid harva logistab sellest üle üksik traktor või kraaksatab vares kaseladvas. Ei muud.

väga väga naine ütles ...

Kui see asi vaid oleks õiges mehes, ma üldse ei tunneks murepoegagi =)
See siis olekski ju kõik just see, millest rääkida püüdsin.

Aga ma pole üldse kindel, et on.
Ositi kindlasti, aga see kõige põhimisem osa minust olen ju siiski - mina ise?

väga väga naine ütles ...

Aga kriipiv... noh, see pole elu, kui haiget ei tee =)

Anonüümne ütles ...

Võibolla küll, aga lõbus ikkagi ole.

KristaT ütles ...

Inimene võib muide mitu erinevat elu elada. Kui lapsed suured, viskad pea kuklasse, seod lehvi juustesse ja lähed mujale. Ja elad teistsugust elu. Kasvõi NY-s ettekandjana, kes vabal ajal endiselt ägedaid jutte kirjutab. Või leiad hea tõlkija, kes su jutud inglise keelde tõlgib, avaldad need indie-autorina Amazonis e-raamatuna, saad väga rikkaks ja kirjutad edaspidi oma jutte Kanaari saartel palmi all :)

väga väga naine ütles ...

ma mõtlen selle küsimuse üle järele.

kuigi ettekandjaks pärast oma õenduseõpinguid väga ei ihka - ikka kuskile, kus on verd ja haavu.

Anonüümne ütles ...

Ja eelõige -vanureid ;)

Anonüümne ütles ...

eelkõige