laupäev, 30. november 2013

Head ajad III

Käisin burleski vaatamas. Link kohale on ka, aga leht ei ole nii lustakas, kui asi ise oli.
Täiega hea pidu. Inimesed võtsid end riidest lahti ja tantsisid ja sealjuures nautisid oma tegevust ja edevust üleni ja ausõna, sellist kogemust nagu sealne aftekas, pole mul varem olnudki.
Tants ja kehv vahuvein ja neli naist, kes üksteist spontaanselt riietest lahti koorivad, sealjuures teatraalset dom/sub pantomiimi tehes.
+ kokteilikleidid ja ülikonnad ja sulgboad jms.

Nüüd on natuke... dekadentlik pohmelus lausa.
Hea enesetunne, selline rauge ja nõrk ja pehme (peavalu läks ära, jee).
Ja et elu on hea, otsustasin ette lugeda mõned asjad, ilma milleta ta veel parem oleks, sest ega kogu aeg ei saa ka positiivne olla.


* Trennihaid, kes kuuldes seni spordivaenulikku inimest rõõmsalt kilkamas "leidsin üleni mõnusa koduse treegingprogrammi, otsustasin hakata üle päeva 15 minutit treenima nüüd" peavad vajalikuks mainida, et jajah, selles programmis on head harjutused, tee neid iga päev tund aega ja siis me räägime.
Võtad teiselt inimeselt trennirõõmu ja -huvi ainult selleks, et korraks avalikult teatada, et oled rämedalt palju sportlikum kui see seni (ja nüüd ilmselt ka lähitulevikus) üldse mitte treeninu?
Tõesti, täiega hea tehing! Maailm sai kohe palju halvem ainult ühe lause abil!

* Õpetajad, õppealajuhatajad ja õppejõud, kes hariduse andmise asemel keskenduvad sellele, et õppuritele pinda käia. ("Sul paistab rinnahoidja pael välja särgikaelusest ja see segab meesõpetajaid, vaata ikka ka, kuidas sa riides käid" ja vormistamisreeglite kallal tänitamise abil iga vähegi ärksama uurijavaimuga õpilase tümakstampimine ja "Nii nõrkade kõhulihastega ei saa sa küll ühtegi last sünnitatud" ja "Ma olen 27 aastat seda ainet andnud, aga nii rumalat last pole ma veel kohanud!" [mille järel pannakse hindeks 5-. Mida?!] ja nii edasi lademes näiteid.)
Lausa hämmastav, kui väikeste asjadega on võimalik tappa inimeses igasugune huvi midagi paremini teha!
Meesõpetajaid häiriva rinnahoidjapaelaga rõivastus nägi välja umbes selline. Ainult et kõik esemed olid musta värvi ja miski ei narmendanud. Varrukad olid ka alla tõmmatud. Õppur 16 aastat vana.

* Lastetute inimeste nõudlik kriitika laste ja lastevanemate pihta.
See on lihtsalt alati ebapädev. Vbla 1 kord tuhandest on pädev ka, aga isiklik kogemus ütleb küll, et alati, alati, ALATI on ebapädev.
Isegi kui mingi negatiivsuse tähelepanek lastetult tuleb õige, on idee, kuidas seda parandada või kuidas seda vältida oleks saanud, alati vale.
Õnnetuseks ei saa lastetud ise sellest aru ja jagavad kriitikat, mille valusust ja valedust aduvad nad alles siis, kui (või juhul kui) neil endal paar last käes on.
Ja sinna polegi midagi teha. Pime inimene ei saa anda värvusõpetust, aga lastetuna ei saa mõned ju aru, et on juhtumisi pimedad ses asjas ega saagi teada, mis värk käib.


Aga ega rohkem midagi ei meenugi praegu. Saaks need kolm asja maailmast maha, oleks kohe palju vahukooresem ja mandariinisem see ilmaelu.

Sest tegelikult on elu ju hea - kui sa parasjagu nt marsid kuskil külmal teel ja mõtled, et krt, oleks ilm 7 kraadi soojem, polekski millegi üle väga kurta, siis tegelikult võid võtta asja ka nii, et huh, oleks ilm 7 kraadi külmem, oleks veel palju hullem, ja tegelt ongi juba jumalast lahe.
Hea, et see veel niigi läits, on ju?!

32 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tead sa ka, et nii arukat juttu võib väga hharva kusagilt kuulda ja lugeda? Sa oled ülimalt mõistlik ja saad kõigest aru. Seda on hea näha.

Oskad sa seda lastetute nõuandmispoliitikat mõne näite varal piltlikustada?

väga väga naine ütles ...

Jap, ma olengi selline arukas. Aga just seepärast näidet ei too, see oleks kaklusele kutsumine =)

Üldised mõtteavaldused on ju ebamäärased ja hajuvad nagu udu, sealt pole väga kuskilt kinni võtta, et tülitsema hakata. Aga näide on juba nurgeline. Näite üle saab kakelda küll.

A ma täna ei taha =)

Anonüümne ütles ...

Heaküll. Ma toon ise ühe näite. See on kõige algsem error, mis üldse tekkida saab. Lastetud arvavad, et neist saavad alati oma lapse vastu lahked ja hoolitsevad lapsevanemda ning nad mõistavad karmilt hukka, kui keegi oma lapsega õiendab või närvis on (mitte et see hea oleks aga seda juhtub). Nad ei saa lihtsalt aru. Neil puudub kogemus. Neil puudub teadmine, kes nad ise tegelikult päriselt on ja mida nad korda võivad saata. Nad elavad kujutluste maailmas.

väga väga naine ütles ...

tõepoolest, nii on =)

Lendav ütles ...

Teine näide - lastetud ei saa aru, kui laps jonnib - see näitavat absoluutselt kasvatamatust. "Tehku oma lapsega ometi midagi, et ta ei röögiks!"

notsu ütles ...

Samas on olukordi, kus mul on vaja kuidagi kommunikeeruda, nt kui kellegi laps kisub avalikus ruumis või minu ruumis minu asju (mis võivad olla ohtlikud või purunevad või väga tähtsad või piinlikud või üleüldse - lihtsalt minu asjad, milles ma ei taha kedagi sorivat) või taob mu tooliseljatuge. Kõige normaalsem käitumine on muidugi öelda lapsele endale või ta minema tõsta vms. Aga osa vanemaid saab pahakseks, et ma niiviisi käsuliini eiran, st nad justkui eelistaks, et ma ütleks kõigepealt neile.

no ja nii igas olukorras, kus on kas oht lapsele endale või loomale või isegi asjadele. vt Rentsi mured lastega, kes tulevad ta koeri näppima, ema taga julgustamas. Sellises olukorras ei saa ju reageerimisega ootama jääda, et endal lapsed tuleks.

notsu ütles ...

ja teine variant, kus kellegi kasvatusmeetod on avalikus ruumis ise nii kärarikas, et segab konkreetselt mind - kuigi puhtkasvatuslikult võib see olla jumala OK teguviis. vt näiteks vanemaid, kes nt raamatukogus vms vaikses kohas oma vaikse lapsega kärarikkalt õiendavad. kusjuures mulle tundub, et see on teatud ühiskonnagrupi käitumismall, mis ei sõltu eriti sellest, kas neil lapsed on või mitte. nad lihtsalt arvavad, et vaikses kohas on OK teise inimesega - kes ei pea olema isegi laps, vabalt võib olla ka omaenda mees või naine - hästi valjuhäälselt seletada, et olgu see vait, siin peab tasa olema.

kuigi tõsi, et sekkumine on sellisel juhul kontraproduktiivne ja tekitab veel rohkem lärmi.

natuke samast ooperist, aga hullema juhtumina meenus mulle ühe tuttava ema, kes oli talle sünnipäevaks külla tulnud ja sõimas-alandas teda lakkamatult meie ees. karjudes ja nii, et keegi teine ei saanud üldse vestelda ja kõigil külalistel oli kohutavalt piinlik. see tema laps oli selleks ajaks üle kahekümne aasta vana, eks ole. ka see oli keiss, kus sekkuda ei ole mõtet, sest asi läheb ainult hullemaks, aga pmst oli tegemist lihtsalt halva käitumisega (alandada lähedast inimest teiste nähes; ja tulla ise külla ja rääkida, õigemini karjuda seejärel lakkamatult, mis seal kodus kõik halvasti on), ükskõik, kelle peal seda harrastatakse; ja jälle, kuuldavasti käitus ta samamoodi oma mehega, nii et nii või teisiti ei olnud tegemist spetsiifiliselt vanemdamisega, vaid üldise vägivaldse suhtlusmalliga.

Anonüümne ütles ...

Notsu, sellises olukorras tulebki kohe reageerida ja titele koht kätte näidata! Või ennast liiga vabalt tundvale lapsevanemale. Mind kah ei huvita, kui mingi imelaps bussis mõttetult röögib, sest ema ei ostnud talle kommi. Ükskord ma ütlesin siukesele kisakõrile, et kuule, mida sa karjud siin? Mul oli pikk ja raske tööpäev ja niigi on paha olla. Röögi kodus, kui tahad. Titt ehmatas kohe ära ja võttis poole vaiksemaks. Kusjuures ema tundus kah tänulik olevat. Tited tulebki aegajalt paika panna.

Point on lihtsalt selles, et vahel on selle nähtava olukorra taga väga pikk ja suur tagamaa. Näiteks on võimalik, et titt on röökinud uba hommikust alates ja hetk, mida sa näed on see, kui lapsevanem lihtsalt ei jaksa enam. Ning lööb kõigele resigneerunult käega või käratab lapse peale täiesti ebapedagoogiliselt. Muidugi ehmatab idealistist kasvatusteadlane sellise asja peale ära ja võtab noomiva hoiaku. Aga saagigu pekki!! Eks jproovigu ise sõnu seada, kui sa oled magamata, väsinud, meeleheitel ja kõiges pettunud. ja eriti, kuna adrenaliin on su organismi viimase piirini välja kurnanud.

Seetõttu ongi vahel esmane reaktsioon enesekaitse. et mida pekki?!! Ma näen siin rääämedalt vaeva ja mingi tüüp tuleb siin mölisema ja targutama?! Oodake, ma löön tal kohe pea lõhki..

notsu ütles ...

tagamaad niikuinii. ja nutva lapsega polegi vahel muud teha, kui oodata, et järele jätaks. ma rääkisin olukorrast, kus laps reipalt ja sugugi mitte pahurana (ja vahel vanema heakskiidul) kas rikub minu piire või teeb midagi ohtlikku.

väga väga naine ütles ...

Avaldada oma vajadusi seoses laste ja lastevanematega on täiesti ok. (Nt: Palun ära togi mu istme seljatuge, ma tunnen seda ja see häirib)

Nõudlik kriitika e. "miks te laps niimoodi mu tooli seljatuge togib, mis tal/teil viga on, et normaalne ei oska olla?" on hoopis teine asi.

notsu ütles ...

a siis on ka juht, kus vanem ise teeb midagi ohtlikku, nt lööb last pliu-pläu vastu pead (üks keiss, mida mu ema linnaliinibussis nägi). siis ei teagi, mida teha, sest kui sekkuda, läheb veel vihasemaks ja vbla taob veel kõvemini.

vahel muidugi võib ka töötada. kui ma olin kunagi varateismelisena ise väikese vennaga in loco parentis väljas ja vihastasin, et ta venib, ja tõmbasin ta rapsaki endaga kaasa, nii et ta kukkus põlved puruks, ja selle peale möödujatelt õiendada sain, siis see mõjus küll. kuigi ma olin tglt siis juba ka ise ehmunud, et sellel rapsaki tõmbamisel nii suured tagajärjed olid.

a ma ei arva siiski, et neil möödujatel ei oleks olnud muidu õigust midagi öelda, kui neil endal tüütut väikevenda ei ole. teatud käitumine lihtsalt on halb ja ohtlik/kahjulik käitumine, ükskõik mis afektiseisundis käituja on.

notsu ütles ...

VVN, see, mis sa ütled normaalse ja nõmeda kriitika kohta, kehtib ju üleüldse igasuguse kriitika kohta, mitte ainult laste-lapsevanemate.

muide, tolle tuttava ema puhul, kes sõimas, häiris mind samuti see, et ega ta ei rääkinud, et "tee nii või naa, siis on ilusam" või "ma tahaks mahla juua, ega sul mahla pakkuda ei ole", ta sõimas lihtsalt oma täiskasvanud last ja selle elamist, kui halb see kõik ikka on, justnimelt stiilis "mis sul küll viga on, kuhugi sa ei kõlba".

Anonüümne ütles ...

Küllap ta oli selle lapsega tema elamisest enne seda juba 100 korda rääkinud. Aga kuna laps jätkas samas vaimus oma lohakat elu, tekkis vanemal tunne, et ta on ebaõnnestunud. Et ta laps on lihtsalt pooletoobine. Ja selline teadmine ei tee ühtegi vanemat eriti rõõmsaks. Teatud mõttes oli tal ju õiguski last maha teha ja mõnitada. Miks see laps siis selline isetseja on, et ma elamist korda ei tee? See on ju egoistlik? Laps oli oma vanema vastu seega täiesti hoolimatu.

Üks tuttav sepp ütles kunagi , et inimesele tasub alati öelda, et ta on sitapea. Muidu elab oma elu ära ja ei saagi seda teada. ja 20a pole enam juriidilises mõttes mingi laps. Vabalt on võimalik, et ta on lihtsalt suvaline sitapea. Lohakas ja räpane bohhuist. Ja ärge öelge, et see on ainult vanemate ja ühiskonna süü.

väga väga naine ütles ...

ok, notsu, sinu jaoks siis juriidiliselt täpne keelekasutus =)

* esiteks ei ole tõesti kõik inimesed päris ühesugused ja _iga_ reegli kohta on ilmselt võimalik ehitada erandolukorra. Nt sellise, kus konkreetne lapsevanem on nõmedam kui konkreetsed lasteta inimesed tema ümber, ja mõte "miks ta küll on siuke mölakas" vähemalt mingil määral õigustatud.

* Sellest hoolimata on lastetu inimese kriitika lapsevanema või lapse pihta asjades mis otseselt teda ei puuduta ega ole isikliku vajaduse väljendamine, pimetähniga.
Isegi kui on ok öelda/tõdeda, et nii või naa ei tohiks KUNAGI teha KELLELEGI, on üks asi vaadata seda moralistlikult "mäh, lubatakse iga igaühel lapsi saada, päris jama lugu!" positsioonilt ja teine asi "ma saan aru küll, et hullult käib pinda, sarnane kogemus endalgi olemas, aga sa peaks ikkagi suutma end kontrollida"-positsioonilt tulev.

Kui ma nüüd võtan selle erinevuse nõudliku kriitika ja vajaduse väljendamise vahel, siis oli olukord, kus ma, väsinud, võõras linnas võõras kodus, üks aastane, teine 5-aastane laps kaasas, lasin töise koosoleku vältel nooremal lapsel üsna vabalt ringi joosta mööda pererahva majapidamist ja ronida madalamate asjade peale.
Sest mulle tundus, et siis ta on vait ja me saame oma tähtsaid asjaamise-asju ajada vähemalt ja varsti ju lähme ära ka ja pole hullu midagi.

Hiljem kuulsin kolmanda isiku vahendusel majaperemehe tagasisidet: "Ma loodan, et kui mul lapsed tulevad, on nad ikka normaalsed ega hüppa mu kitarrikasti peal".

Ja noh.
Jooksvalt ei saa öelda, et ära palun seda neil teha luba, see asi on õrn? Rääkimata sellest, et ISE midagi teha, nt kast ära panna?
Ja siis pärast on eriti geniaalne väljendada seda, et jooksvad ja ronivad lapsed on ebanormaalsed, keda ise loodaks mitte saada?

Õudselt tore inimene on muidu, kusjuures. Pean tast väga lugu. Ja just see haavaski üleni ja hingepõhjani ja siiamaani häirib. Et kuidas ta ABSOLUUTSELT ei mõika midagi situatsioonist, vanemlusest, lastest ja mõistlikust käitumisest.
Aga arvab, et tal on moraalne õigus mind ja minu lapsi põhimõtteliselt ja ülepea kritiseerida oma fantaasiatele mittevastamise eest.

notsu ütles ...

pangem tähele, et ma ei öelnud kordagi, et tolle lapse elamine oleks päriselt lohakas olnud, eks. või heakene küll. see oli ahjuküttega ja kujutas endast üht tuba korterist, mille teistes tubades elasid teised inimesed. tavaline ülikooliaegne kommuunielu. kahtlemata sõimamist väärt, eriti see ahjukütte asi. millisel normaalsel inimesel on ahjuküte, eks ole. kui asjad olid vanal heal ajal veel õigesti, siis oleks vanem võinud sellise näruse lapse maha lüüa, aga tänapäeval on võimul vastikud liberaalid.

notsu ütles ...

mu viimane vastus oli anonüümsele, ütlen segaduse vältimiseks.

aga jah, ma olen täiega nõus, et kui inimesele käib pinda, mida keegi laps tema asjadega teeb, siis öelgu kohe "ära tee" või kasvõi vanemale "korja ta mu kitarrikasti pealt ära".

lihtsalt vaata... inimestel on päris palju kogemusi ka sellega, kuidas nad just seda teevadki ja saavad selle peale lapsevanemalt sõimata - st kus just sellist normaalset käitumist võetakse kritiseerimisena.

mõtlesin su seisukohale, et näited tekitavad sõda. ja huvitav, mul on vastupidi: selle konkreetse olukorra kirjeldus tundus palju vähem konfliktne. aga üldine "lastetute inimeste kriitika lapsevanemate pihta on alati ebapädev" hõlmas ju ka seda normaalset kriitikat, mis tuleb kohe mingi akuutse jama vältimiseks (kusjuures vabalt võib olla, et ei ole üldse kasvatustehnika kui niisuguse kriitika).

aga muidu... mulle tundub loodusvaatluste põhjal, et inimeste kasvatuspõhimõtted ja üldine käitumisstiil ei sõltu väga palju sellest, kas neil endal on lapsed. no näiteks vitsaandmise pooldajad ja vastased ei jagune ju sugugi seda telge pidi, kellel on endal lapsed ja kellel mitte. ja ka inimesi, kelle põhiline suhtlusstiil lähedastega on vingumine või sõimamine - või kellel iga väike konflikt läheb kole kiiresti löömiseks kätte ära, ei leia sugugi ainult lastega/lastetute inimeste hulgast.

selge, et lapsed jaksavad rohkem ära kurnata ja endast välja ajada, nii et inimene kukub vahel oma põhimõtetest ja üldisest mallist välja. aga mingi üldine foon tundub ikka pidev olevat.

kasvõi nende vanemate puhul, kes raamatukogus lärmitsesid - üldise rabeduse põhjal tundus küll, et nad tunnevad end seal keskkkonnas üldse ebakindlalt, mitte sellepärast, et neil laps kaasas oli (kes käitus hästi). lapse kallal õiendamine tundus seal olevat lihtsalt naiivne püüdlus tähelepanu oma "kala-veest väljas"-olekult ära juhtida (kuigi seda tähelepanu nende peal tegelikut ei olnud) ja demonsteerida "me teame küll, kuidas raamatukogus olema peab". üldine sotsiaalne ärevus.

notsu ütles ...

ma vaatan muidu, et lisaks konstruktiivsusemõttele paistab välja settivat ka põhimõte, et "parem ütle käitumise/olukorra, mitte inimese kohta" - st selles olukorras, et "nii või naa ei tohiks teha kunagi kellelegi", võiks ikkagi rõhk olla sellel, et paha lugu, mitte paha inimene.

no ja ka seda juhul, kui tundub, et ütlemisest on midagi kasu.

aga "mäh, lubatakse iga igaühel lapsi saada, päris jama lugu!" positsioon ei üldse ainult lastetutel. ma olen selliseid seisukohti küll ja veel ka lastega inimestel kohanud.

notsu ütles ...

*ei esine üldse ainult lastetutel* ofkoors.

väga väga naine ütles ...

ma hästi ei jaksa sinuga vaielda, muu elu on ju ka olemas. aga no üks kommentaar veel =)

minu kogemus:

lapsesaamine muudab väga palju ideid lastega seotud asjade osas. nii imetamine, vitsaandmine, lutindus, mis mänguasju valida, kuidas süüa, kui palju õues käia jne jne jne - kõik need asjad muutuvad. Kusjuures ei või teada, mis suunas. Võib juhtuda, et varem väga teadlikult toitunud vanem hakkab tundma, et tal on liiga kiire ja raske, et veel mingile söögijamale keskenduda, ja koju jõuavad vorstid-saiad-kohukesed-kotletid. Tavalisem on muidugi teistpidi, puhtamaks ja naturaalsemaks minna. Aga vabalt võib lisaks juhtuda, et kui siis töö- ja koduelu ühitamine raskeks läheb, siis veidi suurema lapse ajal vahetatakse jälle põhimõtteid ja otsustatakse, et eluaega niigi vähe, ei taha selle jooksul aina kapsasuppi keeta.

Ühesõnaga, põhimõtted on väga voolav asi tegelt, ja mu meelest sa üleni eksid, arvates, et kord vitsalemb, alati vitsalemb vms.
Mina nt põhimõtteliselt olen füüsilise karistamise vastu, aga olen korduvalt oma lapsi löönud ja tutistanud.

Sest põhimõte on tore asi küll seni, kuni katus kõrgele ära pole sõitnud, aga tulla oma põhimõttega hüppama, kuni ise pole proovinud olukorda... tõesti, kellelegi pole seda vaja.
Mitte kellelegi.

väga väga naine ütles ...

ja miks ei tahtnud näidet tuua: no näed, jälle ma olen siin alasti rahva ees oma isiklike kogemustega, ja kui keegi peaks tahtma olla nõme, siis peaksin edaspidi juba puhtalt enda eest seismiseks temaga kaklema hakkama.

Kui mul on üldine seisukoht ja kui keegi pole sellega nõus, ei ole see samas nii intiimne küsimus, et peaksin selle eest seisma.
Ma ei pea kaklema. Mul on ükskõik.

Kui on näide, siis on see üldjuhul isiklik. Ühest küljest teeb see haavatavaks ja seega kaklusaltiks minu - ja teiseks on see ses osas ebaaus võte, et kui ma olen inimesele sümpaatne, kuigi ta tahaks üldiselt vaielda mu seisukohaga, tajub ka tema, et isikliku näite peal mulle vastu minna lööma teeb mulle haiget.

Ja siis ta vbla on õrnem.
Aga ma ei taha et minu ideega ei saa vaielda seepärast, et äkki ma ise lähen katki.
See "aga mul oli nii" on siuke natuke alatu meetod tegelt sundida endale kaasa tundma ja olema taktitundeline jms.

Ma vaatan, et sulle meeldivad need isiklikud näited, ja ma sulle spetsiaalselt toon neid ka, sest sa tundud tore ja tark inimene ja ma pean sust lugu ja tahan sulle meeldida.
Aga samas, nagu sa isegi sõnastasid, su suhtlusstiil ON väga agressiivne ja ma hakkan natukene ära väsima sellest, et kogu aeg on vaja vaielda iga juuksekarva täpse lõhestumispunkti üle.
Ülalolev vanem-mitte-olles-ära-kritiseeri ei ole mõtteavaldus teatamaks, et ma vihkan lastetuid, veel vähem, et ma arvan, et sina, notsu lastetu persoonina isiklikult oled loll inimene. Sa ei pea püüdma mind manööverdada kohta, kus ma tõden, et kõik on suhteline ja vahel tark lastetu notsu näeb asju täpsemini kui mõni lastega Nimesideinimeta.
Ma tean seda niigi. Sa meeldid mulle niigi. Aga.

Kas on siis võimatult raske selle teadmise taustal leppida ka sellega, et osad inimesed vaatavad maailma nats teisti äkki kui sina?

Nt et minu meelest on lastetute inimeste kriitika lastega inimestele umbes samaväärne rootslate "aga miks need küüditavad eestlased siis küüditajatele politseid ei kutsunud?" küsimusega e. kui sa ei tea olusid, ära hüppa.
Mina ei läheks küll kedagi enne õpetama, kuidas maratoni joosta, kuni mul endal maraton jooksmata on, ja on lihtsalt piinlik, et hulk inimesi arvab, et suudavad seda lihtsalt seepärast, et on elu jooksul kokku rohkemgi maha jooksnud kui 42 195 m ja vahel mingil rajalõigul ka parasjagu täisdistantsi läbivaid maratoonareid lidumas näinud, natuke lihase ehitust õppinud ning jooksufilosoofia loenguid kuulanud.

notsu ütles ...

Kui ma selle jutuks võtsin, siis mul tegelikult mõlkus meeles see Pehkinud Priimula postitus. Seal on kaks ema, kaks vastandlikku suhtumist.

Vaidlema tulek oli minust iseenesest rumal - ma sisendasin endale nädalavahetus otsa, et "ta ei mõelnud tegelikult nii, et ma olen nõme inimene, kui ma olen mitu korda elus palunud mõnel teisel inimesel oma laps minu otsast ära korjata vms või olnud mõne juhtumisi lapsevanemast inimese käitumise üle šokeeritud" ja peaaegu saingi sellega hakkama - aga siis tulin lugesin jälle, et "lastetute kriitika on ALATI vale" ja sisim vaidlus, et "a äkki ta ikka mõtleb, mis ta kirjutas - aga ta ei saa ju sellist asja mõelda" - siis tundus, et ma parem küsin järele, ükskõik kui rumal küsimus on, sest veel tobedam on endamisi vaielda mingi sinu seisukohaga, mis vbla üldse sinu seisukoht ei ole; parem otsida üles, kuskohas konsensus on.

väga väga naine ütles ...

Sa meeldid mulle ikka =)

Kaur Virunurm ütles ...

Mulle meeldite te mõlemad!!!

"Teatud mõttes oli tal ju õiguski last maha teha ja mõnitada. Miks see laps siis selline isetseja on, et ma elamist korda ei tee? See on ju egoistlik?"

Aga vot see on kräpp. Tegid lapse, kasvatasid üles, tore on, aga siis sai sinu roll läbi. Sai temast isetseja või jõmm või nohik, 20+ inimest sa enam ei muuda ja eriti ei muuda sa teda mõnitadest.

Väide, et kellegi elamise korratus on "egoistlik", on loodetavasti troll, nii ei saa ju mõelda, eksju.

mina / kes ma oleks täna emaga telefonis rääkides peaaegu toru ära visanud, sest ta kukkus keset vestlust mind õpetama. Ma ei visanud, vaid tuletasin meelde, et ma ei helistanud üldse mitte selleks, et tem emalikku tarkust kuulda saada. Aga igasuguse patronatsiooni vastu on mul äge ja raske allergia.

Kaur Virunurm ütles ...

See Priimula lugu on ikka päris kole. Ema, kes söandab lasteaias rääkida, et karistab last füüsiliselt? Mina pole kohanud. Ega ei kujuta ettegi. Ja mul käib nüüd kolmas laps aias. Ja ma suhtlen seal vanematega keskmiselt palju usinamalt.

Aga positiivse poole pealt:
Mina ei tunne, et lastetud kipuks küsimata nõu andma. Ei sugulased, tuttavad ega võõrad. Kui küsida näitet, ükskõik siis kas asjakohasest või -kohatust nõuande-intsidendist, siis ei tule ühtegi meelde.

Anonüümne ütles ...

Kaur, sa ei irise kunagi või? Päriselt?

Point ju selles ongi, et 20a last enam ei muuda ja pedagoogikal pole enam mingit mõtet. Seega polegi muud teha, kui loll järeltulija lihtsalt läbi sõimata. Mis siin valesti on?

Kaur Virunurm ütles ...

Anon, sa kirjutad sõimaja seisukohast. Tema jaoks on sõim võimalus auru välja lasta ja muidugi tuleb seda teha, sest muud ju enam ei saa.

notsu kirjutab sõimatava seisukohast ja see ilmselgelt erineb eelmisest.

väga väga naine ütles ...

Minu idee, kui nüüd veel kord sõnastada, oli vist eekõige see, et teoreetiline teadmine ei ole võrdne praktilisega.

E. üks asi on anda märku, et sul on ebamugav nii- või teistsuguse käitumisega isikute juures olla, mis on igatahes ok. Ja kui keegi peksab ennastunustavalt oma last, on ka ok minna ja hoiatada politseiga, sest üldkehtivad reeglid on selles olukorras päris heaks kilbiks ja mõned laste või lapsevanemate teod ei ole tõesti aktsepteerivatavad.

Aga võtta ideeliselt sõna selle kohta, kuidas TEGELIKULT peaks lapsi kasvatama või kuidas TEGELIKULT peaks lapsed käituma või et "kui sa poleks lasknud tal oma voodis magada, ta poleks selline memmekas praegu", omamata ise praktilist kogemust, mismoodi elu TEGELIKULT käib, ei ole ok.

Teooria on väärt ainult nii palju kui... mõni teooria.

väga väga naine ütles ...

kusjuures adun teatud analoogiat trennihai probleemiga - kelle puhul taunimisväärt on see, et ta kas on ära unustanud või pole kunagi teadnudki, kuidas on hakata nullist treenima ja mis seal raskused on.

Anonüümne ütles ...

ma lisan siia veel ühe võimaliku tõlke, isegi kui see pole päris see, mida vägaväga naine mõtles: "te teete seda valesti" stiilis sõnavõtud on igal juhul valed. isegi siis, kui sõnumi sisu paika peab.

ma võin lisada ka ühe näite, lapse seisukohalt. mul oli nimelt kunagi selline lastetu vanatädi, kellele külla minekule eelnesid alati pikad ja põhjalikud manitsused teemal, mida kõike teha/katsuda ei tohi. pmõtteliselt midagi ei tohtinud teha. kuid mul õnnestus alati leida midagi, mida küll polnud ära keelatud, kuid mida tegelikult poleks siiski tohtinud teha. no näiteks kui mind oli diivanile istuma pandud ja kurjad pilgud mitmelt poolt püüdsid mind seal paigal hoida, siis proovisin ma näiteks sõrme padjapüüri õmbluse vahele toppida või vaiba narmastest patse punuda. igatahes alati tuli sellest mingi jama.

ep

notsu ütles ...

trennihai on umbes nagu need hirmuäratavad superemad, kellest Mallu või keegi teine vastne ema kunagi kirjutas - kellel on endal lapsed juba suuremad ja kes räägivad väiksemate laste emadele juttu stiilis "minu laps mängis juba kaheselt klaverit ja oskas kahes keeles rääkida, sa peaksid oma lapsega ikka TEGELEMA".

Kaur, ma ei kirjutanud isegi niivõrd sõimatava kui justnimelt süütu pealtvaataja seisukohast. Isegi kui sõimamine ise oleks sõimatavale mingil moel kasulik või sõimaja seisukohast hirmus teraapiline ja seega õigustatud, siis tal ei tohiks olla minu suhtes õigust panna mind (ja teisi külalisi) olukorda, kus ma pean koleda häälega õiendamist ja inetuste ütlemist pealt nägema-kuulama. Ta pmst käitus, nagu meie, külalised, oleks õhk.

"te teete seda valesti" kohta on ep-l ja mul üks ühine näide, kes harrastas seda ka näiteks oma naise peal. noh, et "sa toidad last valesti" või "sa hoiad teda valesti". a oleks siis ise toitnud või ise hoidnud. justkui see polekski ka tema laps olnud, tema, lapse isa, figureeris seal justkui sõltumatu kriitikuna.

Anonüümne ütles ...

no sellepärast ma seda näidet kasutasingi, et ma teadsin, et selles tunned sa sellise suhtumise ära.

ep

notsu ütles ...

a see konkreetne keiss oli isegi hullem, sest tegelikult ta OLI lapsevanem - tema enda asi oleks olnud last hoida ja toita, kui tal oli omast arust pealegi veel ettekujutus, kuidas seda peaks tegema. selle asemel ta taandus, kasutades oma lapsevanema positsiooni ainult oma õigustega lehvitamiseks ja lapsega reaalselt tegeleva vanema maa sisse tampimiseks - "ära hoia MINU last valesti".