laupäev, 23. november 2013

Sparta!

Tülitsesin öösel poole kolmeni netis (naise)ilu olemuse teemadel.
Läksin magama küllaltki mustas meeleolus.
Ärkasin kell 9 ja avastasin, et tampoonid on otsas.
Kasisin elamist ja käisin siis kähku poes tampoonidel, mandariinidel ja kaalikal järel, ning kui tagasi jõudsin, olid maja ees juba ka Rattus ja Hanna, kaasas hulganisti puuvilja ja hea tuju. Kuigi tolmuimejaga põrandad täitsa võtmata veel, läks ka minu tuju hoobilt paremaks.

Jõime teed.
Jõime kohvi.
Korpus-Porthos oli peamine atraktsioon, sest ta on ilus ja sile ja teab seda ise väga hästi.

Siis tegin sooja, kuni Hanna püüdis mu läpakas häält aktiveerida, uskumata, et seal pole helikaarti. Seejärel tegin kätekõverdusi, mille puhul kordi lugev Hanna ajas mul juhet kokku, lugedes neid nt nii: "...19, 21, 21, 22..." ja "...30, 33, 32, 34, 31, 35..."
Tegin 47 käverdust ja siis mõtlesin, et aitab küll. 45 oli ju vaja ainult. Ega see pole mõni jõudemm.
50 ei oleks probleem olnud, kõik tundus mõnus ja vaba ja kerge.

Lugemissegadusega harjumine osutus ent kasulikuks, sest tänu sellele taipasin kõhulihaseid ise lugeda, ning kui Rattus ütles: "Noh, aitab küll!" siis ma teadsin, et 3 on veel ja igaks juhuks tegin üldse 4.
75 sain kokku, siis lõpetasin, kuna 74 andis juba 100 punkti.
Aeg oli 75. lõpuks 1:58 koma midagi.
Päris äge, aint et mul seepeale juba umbes kõik lihased tudisesid. Vajusin ähkides voodi najale ja oigasin midagi teemal "Miks ma seda teen?"
Rattus ja Hanna naersid.
Vbla esinesid valud, vaevad ja nõrkus seepärast, et olin ainult 6 tundi maganud ja hommikust söömata, aga vbla seepärast, et päevad, aga vbla seepärast, et lihtsalt nõrk.

Ja siis oli veel vaja joosta ka.
Väkk.
Läksime sinnasamma staadionile, kuhu eelmine kord. Hanna, kes on ilmselt süstemaatiline inimene, läks kontrollima, kas saadioniring ikkagi on tuvastatav. Leidis selle vastiku kruusariba, mille minagi suvel, ja leppisime kokku, et võin seal joosta küll.
Siis ma jooksin.
Kuna ma siiski olen viimasel ajal natukene jooksutrenni ka teinud, siis phmt ei olnud sörkimise näol seekord tegu niivõrd enesekannustamise viiside leidmise kui meditatiivse tegevusega. Jooksed, hingad, hoiad sama rütmi ning püüad libedamatest poriaukudest mööda loovida. Kuna tegu oli sportimiseks mõeldud staadioniga eelõige suuruse, mitte pinnakatte võtmes, ja osa ringi sai joosta murul, osa killustikul ja osa mingil ebamäärasel auke ja kive täis ikaldusel, ei olnud asi siiski liiga lihtne. Viiendal ringil hakkas pealegi natuke kõhus pistma ja kuigi jalalihased pidasid seekord muretult vastu ning hingamisega ka raskusi polnud, oli seega lõpuni joosta täiesti piisavalt ebamugav. Pistmine nimelt liikus vasakust kõhupoolest keskele, siis üles rindu ja kuitahes keskendunult ma ka kõhuhingasin, rinnust ma teda kätte ei saanud.

Ringide ajad:
1: 2:17
2: 2:12
3: 2:17
4: 2:11
5: 2:09
6: 2:12
7: 2:12
8: 2:04
Kokku: 17minutit ja 37,6 sekundit.

Kaheksanda ringi lõpus tegin kerge spurdi, millega hoidsin kokku umbes 8 sekundit niisiis.
Aeg oli ainult 10 sekundit parem kui suvel (17:48 toona). Millest on natuke kahju, aga samas: ei ole ma nüüd nii hirmsasti ka seda jooksmist treeninud, et päriselt pahaks panna. Pealegi ma ei tahtnud end hommikul kaaludagi, sest kartsin, et näitaja (päevade ajal olen ma kõige raskem) mõjub hirmutavalt, ja raskemat keha on alati raskem jooksutada.

Aga aga aga... aga kui ma ähkides ja puhkides staadioniserval maas istusin, sain aru, et nüüd on mul mu 300 punkti käes.
Paraku kaasnes sellega väga vähe eufooriat.
"Miks ma seda tegin? Kas ma olen loll või?" küsisin omast arust retooriliselt, kuigi ihuvaevadest kaunis muserdatuna. Sest noh.
Päris ebameeldiv oli olla.
"Einoh, seda meiegi mõtlesime," vastasid mu tunnistajad sõbralikult.
"Mnmnmnn," tegin jõuetult vastuseks, lootuses, et see kõlab nagu mingi argument kehaliste ponnistuste kasuks. "Mnmnmmnmnmnnmm!"
Noh, ja mis siis nüüd edasi, küsisid Rattus ja Hanna (tegelikult ma ei mäleta, kumb just küsis.)

Ma ei osanud vastata.

Fakt on, et pärast nädalas pidevalt 6 trenni tegemist viimase kahe kuu jooksul, hakkab mul füüsiliselt halb, kui pole kaks päeva midagi sportlikult pingutavat ette võtnud. Pidin eile öösel kell kolm üles tõusma ja 3x30 kükki tegema, sest nii halb oli muidu. Kõik alakehalihased kiskusid krampi, kõht valutas ja iiveldas ka.
Nojah, mingi seos võis muidugi olla ka menstruatsiooniga, aga siiski. Kükid aitasid päris hästi.

Nii et selge on, et liigutamist tuleb jätkata. Aga mille poole pürgides, on veel lahtine.

See üks lõuatõmme - see oleks päris lahe tegelikult.
Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda. Ettekujutus, kuidas 25 kätekõverduse pealt 50-ni jõuda, oli mul olemas. Kuidas teha ära üks lõuatõmme, kui ma suudan end praegu vaid 4-6 cm rippudes kergitada käte abil, seda ma paraku ei tea.

No vaatab. Mõtleb. Midagi vast ikka leiab.
Aga rinnalihased on päris lahedaks läinud. Rinnahoidjat pole enam eriti vajagi.

Pildid tegi ka Rattus.

70 kommentaari:

  1. Kas rinnalihased tõega hoiavad rindu? Ma olen tähele pannud, et ma suudan ülemisi rinnalihaseid (mis on rindade kohal) pingutades rindu "hoida", aga ainult aktiivselt lihast pingutades. Aga naha venimise vastu ei kujuta ma ette, kuidas lihased saaks aidata.

    Mis liigutamissõltuvusse puutub... üks mehhanism võib olla hormonaalne, klassikaline trennisõltuvus on endorfiinisõltuvus (kogesin vastikuid ärajäämanähte, kui vigastus tuli ja ei saanud enam nii palju liigutada). Aga võib olla ka see, et keha on harjunud hapnikku nii tõhusalt vastu võtma, et jõudeolekus tuleb liiga palju hapnikku peale. Kuigi ma ei tea, kas seda mõõdukamal tasemel kui tippspordiga juhtub.

    Endorfiinimehhanism seletab ka seda, miks aeroobne trenn aitab menstruatsioonivalude vastu.

    VastaKustuta
  2. ma teen enamasti lihastrenni.

    Ja kui lihased pole oma koormust saanud, kipuvad nad jõudeolekus õrnalt krampi vedama miskipärast.

    VastaKustuta
  3. aa, rinnalihaste ja rinnahoidja jms kohta: no ma teooriat ei oska selle koha pealt, lihtsalt praktika on see, et maika ilma rinnahoidjata näeb jumalast kena välja.

    enne oli ikkagi natuke selline... noh, selline... ee... nagu oleks rinnad veidi vales kohas -mulje, noh.

    VastaKustuta
  4. Kas lõuatõmbamist ei saa mingite väiksemate harjutustega alustada? Mis lihased sul lõuga tõmmata ei lase? Kui sellele jälile saad, on järgmine samm ju juba teada.

    Räägib täielik võhik.

    VastaKustuta
  5. "Aga ma ei tea, kuidas treenida end tegema midagi, mida ma üldse ei suuda." Justnimelt. Mul on sama probleem kätekõverdustega - pole kunagi elus suutnud isegi ühte korralikul moel ära teha. Kui lasen keha mingist teatavast joonest madalamale, siis enam üles tagasi tõsta ei jaksa. Aga tahaks jaksata.

    Nõuandeid?! Kas kõverdada käsi sinnamaani, kust veel jaksan üles saada ning siis proovida seda piiri nihutada? Või hoida hakatuseks põlved maas? Või hoopis pühenduda hantlitele? Või midagi muud?

    VastaKustuta
  6. alusta pisematega, kasvõi üheainsa minikõverdusega ja siis puhka. VÕI alusta põlved maas. Mõlemad peaks tepsima päris käverduste alustamise treenimiseks.

    hantlitest ma see-eest ei usu eriti abi tõusvat.

    VastaKustuta
  7. mul on kätekõverdustega sama teema, et klassikaliselt saan tehtud ainult pool - alla läheb, üles enam mitte. Aga ilmselt siis jah on mõistlikum teha pool rehkendust.

    Mis lihastrenni puutub, siis kas sa venitad ikka korralikult? mul tulevad krambid neisse lihastesse, mis vatti saavad, kui ma liiga vähe venitan.

    sellise lihastrenni puhul võib lugeda küll see, et päevad, teatud tüüpi pingutused on siis vastunäidustatud.

    mis iluvaidlused ja kus?

    VastaKustuta
  8. ah, kätekõverdustega veel: A. väidab, et ma kasutan nendeks üldse valesid lihaseid, et need peaks suuremalt jaolt käima selja- ja rinnalihastega, mitte käelihastega. ja et sellepärast ma ei saagi neid tehtud, et ma üritan neid puhtalt käelihaste peal ära teha. aga ma ei oska muid kui käelihaseid kõverduse ajal üldse tööle saada.

    VastaKustuta
  9. ja rinnad ise on samas suuruses mis enne?

    VastaKustuta
  10. venitan küll, aga tõsi on, et võiks rohkem.

    tüli oli isiklikku laadi ja avalikkuse poolt mittesekkutav.

    rinnad on veidi väiksemad, sest ma kaalun nii umbes 7 kilo vähem ka.

    Rinna- ja seljalihaste kaasamiseks pane käed laiemalt ja rohkem ette maha. Seda soovitust ma olen vist andnud ka vähemalt korra juba =)

    VastaKustuta
  11. Aitäh! Kui panna käed ette ja laiemalt, kas siis küünarnukid liiguvad rohkem kõrvale või rohkem taha?
    Tore oleks avastada, et viga on lihtsalt vales tehnikas...

    VastaKustuta
  12. "rohkem ette" tähendab, et rohkem lõua suunas?

    Kaalukaotus võib rindade paremat hoidmist osalt seletada küll, eks nende nahk hakkab ju suuremana rohkem venima ja suurus tuleb peamiselt rasvkoest. Praegu, kus ma olen C-korvist D kuni D+ korvi kasvanud, tunnen ma tehnilise abivahendi vajadust palju rohkem kui varem.

    VastaKustuta
  13. tahtsin kätekõverduseasendeid kohe praktikas proovida, aga siis tuli meelde, et ma olen hiljuti oma seljaga midagi koledat teinud, nii et seljalihaste rakendamine ei tule praegu kõne alla. :/

    VastaKustuta
  14. Küünarnukid peaks liikuma kõrvale. Kui liiguvad märgatavalt taha, siis teed kõverdusi tritsepsi pealt, mis on VÄGA PALJU RASKEM.

    Lõua suunas? Sa hoiad neid käsi ikka väga taga/all siis, kui pea poole liigutades ainult lõuast mõtled.

    Ütleks et vbla isegi peast mööda, aga olenevalt kuidas endal mugavam on ja kuidas pead hoiad.

    VastaKustuta
  15. mul on längus õlad ja pikk kael, nii et kui ma hoian käsi ühe joone peal selle kohaga, kust nad välja kasvavad, siis jääb lõuani veel tükk-tükk maad. kui ma vaatan nt selle pealt, kus käed siis on, kui ma olen sirgetel kätel toenglamangus. Küünarnukid kipuvad kätekõverdusi üritades hoopis ette sõitma.

    VastaKustuta
  16. proovisin panna nii, et käelabad oleks lõuaga ühel joonel - see tähendas, et kui ma toetusin sirgetele kätele, olid käed viltu, mitte vertikaalis. kas nii käibki? ma arvasin, et enne kõverdamist peavad otse, st maapinnaga risti olema.

    VastaKustuta
  17. Mina olen vist käsi umbes rinna joonel hoidnud... Või õlgade. No umbes seal, kust käed välja tulevad. Peast mööda - seda ma hästi ei kujuta ette... ?
    Mul seltskond ümber ja kontsad all, muidu prooviks ka kohe järele...

    VastaKustuta
  18. Häh, mul on palavik. 37.0.
    Selge, miks nii nõme olla oli joostes.

    Nüüd, arvestage, et ma ei ole mingi spordiarst vms. Räägin ainult isiklikust kogemusest ja õeõpingutes eam-vähem selgeks saanud anatoomiateadmiste pealt, ja vbla eksin millegagi.
    Aga no ma ikka räägin ära oma mulje.

    Esiteks, tehes kätekõverdusi ja mitte jaksates neid teha, ei maksa pead väga püsti ega kehaga ühel joonel hoida - on hoobilt palju raskem.
    Peal võib rahulikult lasta ette, maale lähemale vajuda.

    Teiseks on küünarnukkide suund sõltuvuses ka sellest, mis suunas paigutad labakäed - kui sõrmed sissepoole, on küünarnukkidel taha lasta minna üsna võimatu. Mina hoian otse ette või kergelt sissepoole kaldu, aga ma olen ka harjunud juba neid kõverdusi tegema, juba instinktiivselt ei pane käsi raskesse asendisse.

    Kolmandaks, võib-olla me räägime mööda sellest, mida tähendab "käsi on lõuajoonel", sest käsi on siiski üsna suur asi. Minu labakäsi nt 17,7 cm pikk, selle küljes on sõrmed ja peopesa ja kuigi sõrmed on raudselt lõuast möödas, on käed tegelikult täitsa "seal, kus nad kehast välja tulevad".
    AGA. Kui mitte suuta teha neid pumbakuramusi rinna- ja õlalihasega, vaid kippuda tritsepsi pealt tegema, päästabki see, et paned alguses käed LIIGA laialt ja LIIGA ette. Ja/või pöörata sõrmed sissepoole.

    Sest siis sa ei saa enam teha tripsepsi pealt. Käteasend ei luba.
    Hiljem võid hakata õigemini tegema, kui juba natukene suudad.

    VastaKustuta
  19. ma olen alati sõrmed sissepoole keeranud, ma ei teadnud, et teisiti üldse tohib. ja seepärast jääb ka labakäsi kogu käsivarrega ühele joonele. nähtavasti sellepärast mul sõidavadki küünarnukid hoopis ette.

    ühesõnaga - on okei küll, kui nad on alguses, sirgetena, viltu all? pea longulaskmise asi oli mulle samuti uudiseks, ma siiani arvasin, et tuleb ühel joonel hoida.

    aru ma ei või, miks koolis kehalise tunnis selliseid asju ei räägitud, nii et ma pean seda infot täiskasvanud peast igalt poolt taga otsima. see on umbes nagu tehtaks etteütlusi, aga keegi ei ütleks, mis reeglid õigekirjas õieti kehtivad.

    VastaKustuta
  20. Nii põnev! Mul on muide tunne, et ma olen neid siiani enim hoopiski biitsepsi pealt teha püüdnud. Igatahes biitsepsis tekib tunne, et ei jaksa. Ning kui ikka edasi püüda, siis teiseks päevaks lihasvalu.
    Ma arvan, et sessioon või kaks koos personaaltreeneriga aitaks ehk asendid selgeks õppida? Kui selleks muidugi aja ja raha leiab...

    VastaKustuta
  21. Siin ikka lükatakse küünarnukke tagasi, mitte külgedele.

    http://www.youtube.com/watch?v=Eh00_rniF8E

    VastaKustuta
  22. rõvedad vastikud looduse poolt ja isikliku treeningu abil alatult tugevate käelihastega mehed võivad jah nii teha.

    sest neile on liiga kerge teha rinnalihaste pealt.

    torkivalt kadestan.

    VastaKustuta
  23. ...vbla peaks õppima hoopis kätel seisma?

    Kas keegi teab, kuidas seda õpitakse?

    VastaKustuta
  24. koolis vanasti mõni harjutas kõigepealt jalgu vastu seina viskama. st kätelseis algajatele, jalgupidi seina najal.

    üks harjutas seda kord vastu ust, mis oli tavaliselt lukus, aga seekord polnud, ja kukkus lärts läbi ukse selili, õnneks suuremat viga ei saanud.

    VastaKustuta
  25. a see on vist rohkem üldse taskaalu kui jõu asi, sest ma olen üsna no-sports inimesi kätel käimas näinud.

    VastaKustuta
  26. Mai tea, ma olen ka alati "meeste moodi" teinud, ei ole nagu mõelnudki, et teisiti võiks.

    Joogainimesed õpivad niimoodi kätel seisma, aga see eeldab muidugi teatavat painduvust (näoga seina poole on rahulikum, ei peagi esimese korraga jalgu seinast eemale võtma):

    http://www.youtube.com/watch?v=z5DYjfRH1bI

    VastaKustuta
  27. hea link.

    Muidugi see naine on tibatilluke minuga võrreldes, mul on mingit rämedat jõudu vaja selleks kõigeks.

    Aga see soovitus, kuidas mööda seina kõndides asendisse saada, see on kuldaväärt.

    VastaKustuta
  28. Kui sa uusi väljakutseid otsid, siis jooga võib neid pakkuda küll - nii jõu, painduvuse kui tasakaalu osas. Proovi näiteks ashtangat, see on füüsiliselt üsna nõudlik ja parajalt tempokas ka. Edasijõudnute tasemel tehakse oma kehaga ikka hämmastavaid asju.
    Alguses tuleks natuke aega treeneri käe all õppida, et kõik asendid õigesti selgeks saaks. Hiljem saab juba ise kodus teha.

    VastaKustuta
  29. No ma vaatan.

    Ikka rämedalt on vaja raha- ja ajaülejääki, et ma suudaks end kuhugi ametlikku trenni lohistada, aga nii palju, kui netitutorialid aitavad, olen nõus panustama küll õpivõimet.

    Eks ma uurin, et mis variante on. Üldiselt mingi vormiparandamise treeningkava, mille kunagi leidsin, tegi mu haigeks 4.-ks nädalaks, nii et kaldun olema ettevaatlik.

    VastaKustuta
  30. Braavo!!!

    Mina olen leidnud, et motivatsiooni loob plaan kuhugi minna. Tartu Maratonile, matkama, kuhugi tavalisest elust ära. Lõuatõmbeid ei suuda ma matkamisega küll seostada.

    VastaKustuta
  31. Lõuatõmbamise koha pealt:
    Kui võtta althaare (peopesad enda poole), siis töötavad biitsepsid ja on kergem tõmmata (vähemalt minu meelest). Kui võtta laiem pealthaare, siis töötavad selja lailihased. Seega täiesti erinevad variandid on võimalikud

    VastaKustuta
  32. Aitäh!

    Rentsi juures oli ka soovitus alustada tõmbamise asemel aeglaselt langetamisest. Need kaks kokku panna = juba päris palju ettekujutust, mida ma tegema hakkan.

    Üldiselt, nüüd, paar päeva hiljem (ja hirmsas sirbipohmeluses) on mul ikkagi hea meel, et tehtud sain. Sest mul on teatud kalduvus suhtuda nii, et "peaaegu valmis = valmis piisavalt" ja siis mul igasugused asjad jäävad pooleli enne seda koera sama. Nt üks pikem lugu hetkel. Nt ka üks lühem lugu hetkel, mis peaks detsembris ilmuma, aga...

    Nt on mul kooliga seoses emotsionaalne kriis (ei suuda end sundida kursatööprojekti tegema). Praegu. Kolmanda aasta poole peal. (Väga halb hetk.)

    Vanasti juhtus mul semiootikat õppides pidevalt see, et tegin ära kõik nõutavad kirjalikud tööd, istusin loengutes, diskuteerisin innukalt seminarides - ja siis ei läinud eksamile kohalegi.

    Et õppida asju reaalselt ära tegema on tegelikult oluline õppetund mu elus. Ses osas on need 300 punkti väga vajalikud.

    VastaKustuta
  33. Issver sussver.
    Ma üleni mõtsin eile öösel, et ma tulen siia ja ütlen, mis ma sellele lõua tõmbamisele seoses kätekõverdustega välja oskan pakkuda, aga siin on nii palju juba öeldud.

    Igatahes. Mina näiteks korralikke kätekõverdusi ei tee, sest ma olen nõrk ja osaliselt selle pärast, et mul hakkab jube naljakas, et ma nii lihtsat asja teha ei jõua. Aga kui ma mõnikord pean (või tahan), siis olen teinud poolikuid mitmel moel.
    1. jalad toetuvad maha põlvedega, mitte varvastega
    2. käed toetuvad pingile või mingile servale, mitte maha
    3. päris lõpuni alla ei lähe, sest sealt ei saa üles

    Seega. Loogiliselt võttes. Peaks olema võimalik lõuatõmbamist ka kuidagi sohiga teha. Näiteks istu sirged jalad ees maha ja siis siruta käed üles mingi toruni ja ürita ennast nii üles sikutada. (?)

    Mis rinnalihastesse ja ilusatesse maikarindadesse puutub (sest mul on kõige kohta öelda), siis mitte et ma tahaksin kahtluse alla seada kellegi rindade uut ilu, olen mina igatahes täheldanud, et mingi veider eneseimetlus enesearmastus onanism tuleb mulle vähemalt kallale, kui tublisti korrapäraselt trenni teha. Ja siis kõik paistab peeglist nii jumalikult kaunis, et muudkui ainult imetleks ja ahhetaks, aga tegelikult mulle pigem lihtsalt mulle tundub, sest keha on nii armsaks saand ja palju on tähelepanelikult peegli ees muutust taga otsitud.

    VastaKustuta
  34. heh, mina näiteks olen selline inimene, kes nooremast peast tõmbas vabalt viis korda lõuga, parematel päevadel ka rohkem, aga kätekõverdusi pole ma vist kunagi üle kümne suutnud teha. kusjuures mul on punnis ja isased lihased. nii et ilmselt mingid teised lihased või siis lihtsalt oskamatus neid kasutada.

    aga selle kooli ja emotsionaalse kriisi kohta oskan ma öelda vaid seda, et mu jaoks on igasuguste tööde projektide kirjutamine see kõige hullem osa igasugusest akadeemilisest tegevusest. selle asemel, et mõelda suund välja hakata otsast tegema, pead sa produtseerima hunniku teksti sellest, mida sa teeksid, kui sa tegutsema hakkaksid. võeh! minu (hetkel pooleli olev) kogemus projekti kirjutamisega näitab seejuures, et see, mida ma tegelikult teen, pole eriti see, mida ma üleinimlike pingutustega projekti kokku kirjutasin, sest nii mitmedki asjad saavad selgeks alles siis, kui sa seda tööd reaalselt tegema hakkad. aga tööplaani "mõtlen, mis võiks mõistliku tulemuse anda ja hakkan siis otsast tegema" miskipärast ei loeta kõlblikuks projektiks.

    ep

    VastaKustuta
  35. Piratebay.se kaudu leiad materjali 7 Weeks to 100 Push-Ups -Strengthen and Sculpt Your Arms, Abs, Chest, Back and Glutes by Training - sealt leiab treeningprogrammi jaoks algaja, edasijõudnud ja sportlane :)

    VastaKustuta
  36. Korralik massaaz ja venitusharjutused aitavad kiiremini treeningutest taastuda ning taluda ka uusi koormusi paremini.

    VastaKustuta
  37. Tuled masseerima?
    =)
    Ma raha ei maksa, aga võin pakkuda küpsiseid ja/või ahjupraadi.

    VastaKustuta
  38. Ep jutt pani mind mõtlema, et äkki see viitsimine õppida + viitsimatus eksamineeruda on sama mall, mille pärast mul on ennast tööd tegema palju kergem motiveerida kui pärast töö eest arvet kirjutama. Kuigi võiks arvata, et inimlikud omadused ahnus ja laiskus teevad just arvekirjutamise töötegemisest lihtsamaks.

    aga ei, tunne on selline, et töö on mõttekas tegevus ja see on nüüd otsas ja arve kirjutamine on mingi totter formaalsus.

    *

    mis massaaži ja venitusse puutub, siis mu harrastussportlasest isa räägib alatasa, et "venitus on vaese mehe massaaž". st see ongi see massaaž, mida saab endale ise ja ilma rahata teha.

    VastaKustuta
  39. Võiks ju tulla küll masseerima a la inkognito - oskused on olemas :)
    Söön ka küpsiseid ja ahjupraadi!

    VastaKustuta
  40. aadress on kõrvalveerus, seal kus ma luulekogu reklaamin, olemas: kirjuta!

    Olen sõbralik.

    VastaKustuta
  41. Seda on nii armas lugeda, kuidas nohikud treenimise üle arutavad! Jube tublid olete!
    Arvan, et sama kaunis oleks, kui kulturistid arutaksid jõusaalis mingite kirjandusproblemaatikate teemadel.
    Te peaksite tegema kohtumisõhtu!

    VastaKustuta
  42. Kohtumisõhtu ongi tulemas ju :)

    VastaKustuta
  43. oh seda lahterdamisrõõmu =)
    nohik ma polegi veel olnud. väga cool.

    ***

    Aga ilmselgelt ma ei tunne ära seda anonüümset, kellega on kohtumisõhtu tulemas, ja siis on nii huvitav mõelda, et milline õhtu siis nüüd.

    VastaKustuta
  44. Jah -mis kohtumisõhtu? Kas anonüümene on keegi kulturist, kes kavatseb mõnel ÕHTUL omaalgatuslikult kirjandusteemalisel kohtumisõhtul osaleda? Kas see on ikka päris kindel? Aga kui uks on kinni? See asi pole nii lihtne...

    VastaKustuta
  45. Kirjutasin sulle seoses küpsiste ja ahjupraega :)

    VastaKustuta
  46. Mulle tuleb meelde vist kümnes või üheteistkümnes klass, kui ma olin eluaeg teadnud, et ei tõmba ühtegi lõuga ära, ja järsku avastasin oma suureks imestuseks, et üks lõuatõmme tuleb täiesti ära. Tagantjärele kahtlustan mingit seost sellega, et selles vanuses oli piisaval suur kogus testosterooni pärale jõudnud, aga imestus oli ikka suur - kuidas sihuke asi võimalik saab olla?

    VastaKustuta
  47. Hehe, ma õpin vaikselt parajasti kätelseisu, tundub väga mõistlik programm selles mõttes et ohutu, võin pikemalt ka rääkida migni hetk, ja lõuatõmmete kohta mul on selline ressurss pakkuda: http://www.nerdfitness.com/blog/2009/07/31/how-to-do-a-proper-pull-up-and-why-you-need-to-do-them/ . Tundub ka mõistlik, aga see ei jäänud mulle kylge.

    VastaKustuta
  48. Uurisin pisut kuidas alustada lõuatõmbamisega, kui ripud toru küljes nagu märg pesu. Lahendusi on 2. Üks tõhusam ja teine odavam ja käepärasem.
    Lahendus 1) tuleb sebida ennast mõnda sellisesse jõusaali, kus on siuke pika pulgaga masin mida saab kukla taha tirida. Pulk on trossi abil ühendatud vastukaaluga. Mõte ongi selles, et tirid seda pulka rinnale ja kukla taha. See treenib torsolihaseid.
    Kui jõusaal on välistatud, tuleb kasutada varianti nr 2) Meisterda telliskividest kaks hantlit ja tõsta neid seistes küljele või istudes küljele ja üles.

    Idee on teha harjutusi, mis mõjuvad just suurele seljalihasele. Järgmine etapp on see, et sebid end toru juurde (ronid tabureti peale) ja jääd 45 kraadiselt kõverdatud kätega ennast rippes hoidma. Esialgu kasvõi mõned sekundid. seejärel lased end aeglaselt rippu ja venitad veidi. Venitamine on sama oluline nagu pingutusfaas.

    VastaKustuta
  49. Järjest põnevamaks läheb!
    Olen nõuannete üle väga rõõmus.
    Üldiselt ma selle hantlifaasi jätan vahele (sest mu elukogemus on, et hantlite tõstmisega ei saavuta midagi peale võime paremini hantleid tõsta), aga kõverate kätega ripe ja aeglaselt langetamine ongi juba kavas.
    Eriti oluline info on see venituste tähtsus - sest ma venitasin küll, aga tõtt-öelda üsna suvakalt, umbes nii, et on küll mingi venituse tunne, ju siis tepsib, hoian 30 seki, teen teisele poole ka ja... eee... ah, aitab küll.

    VastaKustuta
  50. Beib, ma leidsin täiega hea video (ära lase end nimest ja sissejuhatusest heidutada, tglt räägitakse just lõuatõmmetest), mis seletab seda, kuidas nullist alustades õppida korralikult lõuga tõmbama.

    http://www.youtube.com/watch?v=5VZXfho8_B8

    VastaKustuta
  51. Milles seisneb lõuatõmbamise kui eraldiseisva harjutuse mõte?

    Ma ikkagi soovitaks võtta trennile mingi laiem eesmärk kui "teen liigutust X aja T jooksul N korda".

    Rents ntx ronib, ma eeldan, et plaaniga vähemalt Olhavale minna või päris mägedesse. Mina treenin umbes Tartu neliküritust või xdreami moodi asju silmas pidades. Ka lõuatõmbed võib olla osa mingist pikast plaanist, aga nad ei saa ju olla asi iseeneses, või mis?

    VastaKustuta
  52. No aga mul ei ole siuksi eesmärke.

    Kõik tahab mingit raha ja asja, ja minu jaoks eesmärk, mis tähendab raha kulutamist, on kainda antieesmärk - see tähendaks, et harjutuse tegemiseks kuluva ponnistuse lisaks ma peaks kuskilt kokku ajama ka raha mingi treenimist mõttekaks tegeva eesmärgi jaoks.
    Mis noh, ei ole üldse äge ja võtab igasuguse soovi üldse midagi teha maha.

    VastaKustuta
  53. No aga siis sea eesmärgiks rahaline sõltumatus! Prink keha => rikas valge prints => vabadus valida uusi sihte! (Ja vahele muidugi ka kirg!)

    Enda teadlik piiramine seisu, kus mitte millegi jaoks raha ei ole, on üsna kindel ummik.

    VastaKustuta
  54. tehfakk...

    /väga naine oksendab sundimatult kraanikaussi.

    VastaKustuta
  55. Mis, mis, rikka valge printsiga võib ju ka kirg olla. Ega kirg ainult rottidega ei ole.

    Me just Indrekuga arutasime, et peaks ikka sponsori leidma ja elukutseliseks sportlaseks hakkama.

    VastaKustuta
  56. mu usk igast printslusse on väga madal.

    äraelamiseks kasutatavatest kurtisaani vajavatest printsidest rääkimata.

    VastaKustuta
  57. Kes ütleb, et prints VAJAB sellist naist? Kas Kate Middleton näiteks on kurtisaan? Vajatakse teda ju hoopis muudel põhjustel, aga sellega puhtjuhuslikult kaasneb see, et ise teab, kas tööl käib. Sul on lihtsalt mingi vaesema klassi inimese hirm jõukamate ees nii sügavalt sees, et "kõrgem klass" on automaatselt potentsiaalsete partnerite hulgast välistatud.

    VastaKustuta
  58. enda nimel rääkides, siis minu jaoks ei tähenda see mitte hirmu jõukamate ees vaid hirmu kellesti majanduslikult sõltumise ees. st see, et mees on jõukam, poleks probleem siis, kui ma end ise nii enamvähem ära majandan. naine, keda rikas valge prints endale kõrvale tahab, on ju selline naine, kes põhimõtteliselt hakkab tema elu elama. no kasvõi seesama kate middletoni näide -- ta ei saa ju öelda, et andke andeks, aga ma tahaks nüüd seljakoti selga võtta ja ümbermaailmareisile minna, turvamehi pole vaja ja paparatsod võite endale hoida. see ei ole lihtsalt võimalik, isegi siis poleks võimalik, kui ta printsist lahutaks. seega minu arusaamist mööda tähendaks rikas valge prints rohkem piiranguid, mitte rohkem vabadust. ja ka minus tekitab selline soovitus tahtmise oksendada ja enam mitte kunagi mitte mingit sporti teha, et inimestel ei saaks minuga seoses nii rumalaid mõtteid pähe tulla.

    ep

    VastaKustuta
  59. Printse võib igasuguseid olla. Minu prints saabus valge pisut loppis Seati-pirukakäruga, mille kuudis oli enamasti keevitusaparaat (ja vahel ka mu jalgratas, kui ta mu kusagilt poolelt teelt üles korjas) ja prints ise oli üsna tahmane - kes teab, mida ta parasjagu keevitama oli pidanud. Ei mingeid paparatsosid, ainult puhas rõõm.

    VastaKustuta
  60. kui saabub valgel pirukakärul ja pärast osutub printsiks, siis on ju täiesti ok. see, mis mul südame pahaks ajab, on mõtteviis, et trenni peaks tegema selleks, et endale rikas mees leida. selline kalkuleeriva rahaahne mõrra mõtteviis. mis tuletas mulle meelde rentsi kunagise loo sellest, kuidas mõne mehe teele satuvad ainult rahaahned mõrrad, aga kui kõrvalt vaadata, siis selgus, et teistsuguseid naisi ta lihtsalt ei märka.

    ja üldse, kui kõrged saavad olla ühe mehe nõudmised naise füüsilisele vormile, et vägaväga naine tema praeguses vormis ei kõlba?

    ep

    VastaKustuta
  61. Nõudmisi on igasuguseid. Näiteks, et printsess olgu mitte vanem kui 25.

    Aga ikkagi. Kui edasise trenni eesmärk pole printsi leidmine (sest mööngem, selleks vajalik on me naisel tõesti ammu käes), siis MIS ON?

    Mul on tunne, et siin on juhtumas VASTUPIDINE. Et trenn on saamas printsi otsimisele ASENDUSTEGEVUSEKS.

    VastaKustuta
  62. appi, trollid!

    anoh, vbla on paha karmaga ära teenitud.

    =P

    VastaKustuta
  63. s.t. et mul ei ole midagi meeste vastu, kes on juhtumisi jõukad - TINGIMUSEL et nad suudavad mind mitte ebamugavatesse olukordadesse panna sellega seoses.

    Paraku on nõue (eeldus?), et ma pean hakkama elama mingite printslike standardite kohaselt ja teistmoodi, üks väga suur ebamugavus nt.

    VastaKustuta
  64. Kaur Virunurm, kas mulle ainult tundub, et sa oled liiga tihti enesemotiveerimiskoolitustel osalenud? Ja mingitel edu-seminaridel? Ega ometi mitte sellistel, kus õpitakse eesmärke seadma ja oma aega planeerima?
    See kõik on tore ja vahva, kuid aegajalt näib mulle, et kõik sellised koolitused ei võta arvesse üht üliolulist faktorit -südametunnistust ja kaastunnet inimeste vastu. Näiteks võtame selle "pikaperspektiiviga trennitegemise". See tuleb enamasti kellegi arvelt. Näiteks perekonna või vanemata või nende õnnetute eest, kelle eest sa võiksid hoolt kanda, aga ei kanna. Sest sul on vaja tegeleda enesearendamisega. Enesearendamine on mingist piirist alates aga puhtakujuline egotrip. Palju etem on logeleda kodus koos lastega, väänata valmis õunakook ja vaadata telekast Muumisid. Kusjuures, ka see on enesearendus. Võibolla lastele, aga võibolla ka lapsevanemale.

    VastaKustuta
  65. Vabandust, naise diagnoos - troll - on õige. Enesemotiveerimiskoolituste oletus on vale. See, et trenn tuleb pere arvelt, on aga mõnikord õige, mõnikord vastupidi.

    VastaKustuta
  66. Ühtegi meest ei ole minu arust VAJA. Lihtsalt kui keegi satub mu elule midagi juurde andma, siis ma küll ei mõtle, kas ta on minust rikkam või vaesem. Aga ma ei ole muidugi ka väga selline inimene, kellele keegi üldse üritas mingeid käitumisnorme peale suruda.

    VastaKustuta
  67. Rents on silmnähtavalt heoluühiskonna produkt. Okei.

    VastaKustuta
  68. "rääkides mulle sellest, et ma olen küll ilmselgelt dominantne (ise oled, kõik, kes mind tunnevad, teavad, et ma olen äärmiselt tagasihoidlik tütarlaps)"

    VastaKustuta
  69. Mis mõttes heaoluühiskonna produkt? Olen ise meest üleval pidanud, pole probleemi. On mees mind mõnda aega üleval pidanud, polnud ka erilist probleemi. Ega ma rahakotiga koos ei ela, mehega ikka. Kui mees oleks minult või mina mehelt Ferrarisid oodanud, siis oleks ilmselt probleemid tekkinud, aga tavaelus küll mitte. Ma vähenõudlik.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.