neljapäev, 7. november 2013

Väga väga naine

Mulle jõudis alles üsna hiljuti pärale, et laulusõnu kirjutavad sagedasti needsamad noored inimesed, kes neid esitavad (paremal juhul kasutavad noored muusikud heade luuletajate kirjutatut, halvimal juhul on sõnad muidugi produktsioonifirma poolt kokku pandud rühma professionaalsete idiootide looming - aga sellisel juhul on seda ilmselt ka muusika), ja isegi kui neil on imeilusad jalad või silmad või mõlemat korraga, hea maitse ning võrratu tämber, ei tohiks see neid kuidagi läbinägelikumaks teha kui suvalist 20-aastast õekest või vellekest tänavalt.
Sõnaline või muusikaline andekus ei anna ju suuremat elukogemust. Ilusad jalad või silmad ammugi mitte. Sageli on see valusalt kuulda ka, nii et peab muusikat nautides püüdma mitte sõnu märgata.

Aga ikkagi on vahel ka noortel esitajatel laulusõnu, mis tunduvad nii-ii targad ja maailmavalgustavad, kuigi nad on ometi kirjutatud ja maha lauldud mingi 20+ näitsiku või nolgi poolt, kes minu loogika järgi peaks olema umbes samasugune ohmu nagu mina selles vanuses.
Masendav enda peale mõeldes, üliäge maailma ja inimkonna tuleviku peale mõeldes.

Kuigi tõsi on, et 30+, 40+ ja 50+ vanuses autorilaulu viljelejatel lähevad sõnad enamasti paremaks.

***

Olla mina ja viljakas eas naine oma loomulikus olekus (loe: ilma lisahormoonide, imetamise või raseduseta) on kohutavalt väsitav.
Üks päev kuus läheb rõvedate meeleolukõikumiste alla alatihti, kus vaatan küll kalendrisse ja tean, milles asi, aga ikkagi ajab kõik nutma, vihastama või hüsteeriliselt vaimustuma.
Üks-kaks päeva kaldun olema kõveras ümber kuumaveepudeli ja ainult jube kogus ibuprofeeni hoiab häälekalt halamast.
Ja siis on kolm-neli päeva, mil käin ringi nagu kiimas kass ja tahaks kogu aega kõva häälega nurruda, sest no ei suuda millestki muust mõelda kui seksist. Noored nägusad mehed lõhnavad nii hästi ja kui parasjagu pole ühtegi ümberringi, siis piisab meenutamisest, et kunagi on olnud, kui tekivadki juba lõhnahallutsinatsioonid, suu valgub sülge täis ja iha kõrvetab jalge vahel.
Igapäevamaailm ümberringi tundub üleni ebareaalne, ebaoluline, ebakohane ja appi, täielik hullumaja.

Ülejäänud ajaga tuleb siis normaalne elu ära elada. Mis on phmt nädal maha igast kuuringist.
Nojah. Elu!



(Korduvlugejale, kes praegu hämmastus: eelmine lugu oli ka täiega armas, aga .... vale meeleoluga.)

33 kommentaari:

  1. a mõtle, kui hirmus on meestel, kellel võivad igasugused hormoonikõikumised - olgu agressiivsuse või kiima näol - ette tulla tont teab millal. Naisena saab selleks vähemalt kuidagi valmistuda, sest teatud meeleolud tulevad vähemalt regulaarselt.

    VastaKustuta
  2. Hormooniteema puhul on meestel ja naistel üks oluline erinevus. Kui naiste jaoks on Hormoonid justkui midagi nende tahtest eraldiseisvat, siis mehed tajuvad enda hormonaalseid protsesse enda minapildi/enesetaju/isiksuse lahutamatu osana. Nad ei ütle kunagi, et "oi vabandage, et ma teid täna läbi peksin -mul on täna testosteroonitase pisut kõrgem, kui harilikult". Seda nad ei ütle vaid löövad pilgu süüdlaslikult maha ja neavad end, et nad sellised äkilised ja vägivaldsed on. Naised kipuvad end oma hormoonilaksu all sooritatud tegudest varmalt distantseerima...

    VastaKustuta
  3. Häh, nii ebaõiglane süüdistus!
    Ma ei distantseeri end, vastupidi, ma ju vastutan. Paratamatult. Kogu selle jama eest. Mis on aint seepärast mu peal, et naine, viljakas eas.

    Ma ei lähe ju õppejõu juurde ütlema, et kuulge, ma ei tulnud eile teie tundi, sest üldse ei huvitanud, hormoonid olid, laske mind niisama läbi. Ma ikkagi lähen ja teen selle järeltöö vms ära.
    Mida teadmine, et siuke periood oli, noh, mulle annab, on leplikkus iseendaga.
    Et jah, mul oli sel hetkel siuke ja siuke enesetunne, ma tegin selle põhjal siukse valiku, aga see ei tähenda, et ma KUNAGi MILLEGAGI hakkama ei saaks.
    Homme on jälle uus päev ju. Prekrasna!

    Tegelt ega ei tunne ka väga palju naisi, kes kedagi peksaks oma hormoonikokteilide mõju all. Vinguvad küll vahel, aga ma ei pea vingu "PMS, üleni rõve on olla" ingis eriliseks surmapatuks.

    Pigem ütleks, et hoopis see inimene, kel lööb kaane pealt ära, sest tal on miski vastav hormoonikokteil sees mingist elamusest, aga kes samas siiralt ise usub, et see on seepärast, et kõik teised on värdjad, mitte et probleemiallikas on tema ise, lükkab vastutuse maailma peale laiali.

    (Muidu, et valesti ei mõistetaks - ovulatsiooniperiood on üleni tore tegelt. Kurnav, ebaproduktiivne, aga tore.)

    VastaKustuta
  4. Olen mees ja ma ei sõida trolliga, kuigi marsruudid mulle sobiksid. Asi selles, et troll raputab nii iseäralikult, et trollis läheb alati kõvaks. Ma ei pea seda avalikus kohas sobilikuks.
    Mitte ainult, et läheb kõvaks ja kõik näevad, vaid see toob endaga kaasa kiimalisi mõtteid kõigi ümbritsevate suhtes.
    Ma ei srva neid trollikiimahoogusi oma isiksuse lahutamatu osa olevat. Ma ei pea ka võimalikuks oma õieli riista pärast ümbritsevate ees vabandada.

    VastaKustuta
  5. midagi nii armast ei olegi vist seni minu kommentaariumis olnud =)
    awwwwww

    VastaKustuta
  6. Peab vist samuti seda rollisõitu jälgima hakkama :D

    Ma ei tea jah, aga ma olen osalenud suht nõmedates konfliktides mida naispool on õigustanud oma nihkes oleva hormonaalse tasakaaluga. Pole just tore kuulda, et sind peksti (verbaalselt) läbi mingite hormoonide süül. See oleks ju sama, kui trollis sõites hakkaks hormoonide mõjul naistele lähenemiskatseid tegema ja vabandaks end välja sellega, et läks kõvaks? Pole ju parata, saage aru!

    VastaKustuta
  7. Pean tunnistama, et naised ilmselt kasutavad seda ajuti vabanduskaardina küll - umbes nagu et "olin toopäev puudega".

    Kui sellega kaasneb vabandus, siis ma leian siiski, et ok, käitusid nõmedalt, vabandasid, selgitasid põhjusi - juhtub.
    Kui seda kasutatakse õigustusena, et nii võibki, sest PMS - siis on ikka päris nõme.

    VastaKustuta
  8. Ma kodus küll ütlen mehele-lastele, et sorri, rahvas, täna-homme hoidke minust eemale. Mitte enese väljavabandamiseks, vaid teiste hoiatamiseks :)
    Ning ma päris kätega kallale pole kellelegi läinud aga asju olen küll loopinud suures kaares, tolmuimejat jalaga peksnud ja kassi turjapidi aknast õue visanud. Mnjah. Endal ka piinlik, aga mis teha.
    See nurrumise periood mul õnneks või kahjuks nii selgelt ei väljendu, siis olen lihtsalt tegus ja tragi.

    VastaKustuta
  9. mu arust oma tsükli teadmine annab just head võimalused neid laineid natuke kontrollida. tean, et on tulemas selline hormoonilaine ja võtan vastuabinõud tarvitusele - kas söön sobivaid asju, masturbeerin rohkem, rakendan kõvemat intellektuaalset enesekontrolli (nt panen kõigile emotsioonidele vastava filtri peale ja esitan küsimuse "kas välismaailm on kuri või on praegu mu vere koostises midagi viltu?") või hoian end võimalust mööda inimestest eemale.

    see intellektuaalse kontrolli asi töötab ka vähem regulaarsete, aga ennustatavate kõikumiste puhul, nt kui ei õnnestu õigel ajal süüa.

    *

    apropoo, mul on paljude sõidukitega sageli sama probleem, kuigi mine tea, kas see ongi probleem, sest naisterahva puhul keegi ju ei näe ega saa šokeeruda - ja see enesekontroll, et ei lähe kedagi selle peale ahistama, on loomulikult elementaarne. ja see aitab muide sõiduiivelduse vastu, nii et mõne vastikuma bussisõidu peal on koguni kasulik.

    *

    a mis troppidesse puutub, kes ei võta vastutust oma käitumise eest (mis on tingitud emotsioonidest, mis on tingitud hormoonidest) ja õigustab seda millegagi, "mis ei ole mina", siis neid on paraku kummagi soo hulgas - ainult et tundub, et selles, mis õigustust eelistatakse, on soolised erinevused - et kui tropist naisterahvas kasutab õigustusena nt PMSi, siis tropist mees seda, et "te olete hoopis ise süüdi ja oletegi ära teeninud, et peksa saate". st esimene ütleb, et "see halb käitumine ei olnud tglt minu käitumine", teine ütleb, et "see ei olnud üldse halb käitumine, vaid jumalast adekvaatne".

    meestel tundub seda esimest varianti (et oli küll halb käitumine, aga mitte päris minu oma ja järelikult ei ole mina süüdi) esinevat pigem meelemürkide toel. "saad aru, ma olin ju purjus siis, tglt ma armastan sind".

    VastaKustuta
  10. ps: viimase puhul (mis soost tropid mis õigustusi eelistavad) ma pole statistikat lugenud, tuginen puhtalt anecdotal evidence'ile ja see pärineb kah pigem delfi rahva häälest ja kommentaariumidest või perekoolist kui isiklike tuttavate hulgast - vähemalt viimasel ajal. sest viimasel ajal olen õppinud troppidest eemale hoidma.

    a mis PMSist rääkimisse kui hoiatusse puutub, siis ühe tuttavaga tuli jutuks, et äkki peaks T-särgi tegema või midagi.

    VastaKustuta
  11. ja juba uus mõte: hormoonide süüdistamine võib ka teistpidi kahjulik olla, nt kui inimese jutu sisule ei pöörata tähelepanu, sest ah, see tuleb nagunii hormoonist - kuigi hoolimata sellest, et tema emotsioon on hormooni tõttu teravam, võib selle emotsiooni esile kutsunud asi ikkagi päris probleem olla.

    VastaKustuta
  12. Eks ta ole nii ka, jah.

    Aga see on maailm, mitte mina, ja mida vanemaks saan, seda vähem on tunnet, et maailma ja teisi inimesi on kuidagi võimalik kontrollida. Või isegi mõtet tahta kontrollida.

    See ei ole päris see tunne, et ei huvita. Rohkem nagu "Tuuleveskitega veel võib võidelda, aga tuule, aastaaegade vaheldumise ja inimeste jäärapäisusega? See oleks energia ning eluaja raiskamine ainult."

    Ma parem mõtlen ilusaid mõtteid hoopis =)

    VastaKustuta
  13. see on maailm, mitte mina, ainult juhul, kui ma ise nii ei tee.

    mis iga üksiku maailmas ringijooksva mina seisukohast kindlasti nii ei ole, sest muidu keegi ju nii ei teekski.

    teiseks, ma ei arva, et levinud halbade mõttemallide halbuse väljatoomine oleks päris mõttetu tegevus. ega kõik inimesed maailmas ei taha olla hoolimatud sitapead ja kui neil on infot, et mingi käituine on sitapäisus, siis vähemalt need, kes ei taha sitapead olla, käituvad vast kuidagi teisiti.

    VastaKustuta
  14. täpselt nagu vahel on üleüldse oma valu lahendamiseks siiski kõigepealt mõistlik vaadata, äkki saab kõrvaldada valu põhjuse, mitte hakata kohe oma valutundlikkust minema mediteerima. kui valu on sellest, et istud süte peal, on otstarbekam süte pealt ära minna. kui valu on sellest, et keegi täiesti pahaaimamatult ja kogemata taob sind, on otstarbekas talle öelda, et jäta järele.

    VastaKustuta
  15. nagu ka siis, kui keegi sind taob, arvates, et isegi kui valus, on see sulle sitaks kasulik ja üldse maailma harmoonia ja looduse tõelise korra huvides. nii on mitmel pool näiteks suhtumisega naisepeksmisesse - et see on õnneliku abielu ja moraali hoidmise huvides ja värki.

    VastaKustuta
  16. eks ta on küll nii =)

    aga seda ma küll ei usu, et võõra inimese blogikommentaaride mõjul väga keegi võtaks ja muudaks kardinaalselt oma mõtteviise.

    Ütle või ära ütle, enamik tõdesid tuleb igaühel endal avastada. Teised saavad sind valitud rajal nats edasi aidata vahel, aga ainult siis, kui neil on enam-vähem sama rada juba algusest peale.

    VastaKustuta
  17. Ok, algusest peale ei pea. Aga mõnda aega on ikka vaja sama rada astuda, et üksteisest natuke aru saaks ning oleks võimeline nõu andma või saama.

    kui ikka inimene ise siiralt arvab, et teda peabki peksma, siis ta minu blogisaba lugema ilmselt ei sattu, ja kui sattub, siis kas leiab, et millised idikad, või tunneb meiesugustele juhmikestele veel kaasagi.

    VastaKustuta
  18. mõtteviiside koha pealt töötab mingil määral ka see, et gutta cavat lapidem non vi, sed saepe cadendo. vt näiteks see, kuidas vastupidi sellele, mida arvab keskmine eesti delfikommentaator, on homoparaadide tegema hakkamisest saadik üldine suhtumine homodesse paranenud. st inimeste südamesse ei näe muidugi keegi, aga vägivaldsed rünnakud on vähenenud.

    ja potentsiaalse rünnatava seisukohalt on parem käitumine juba täiesti piisav mõtteviisi muutus.

    samamoodi ei kahtle lääne ühiskonnas peagu ükski mees vast enam naiste valimisõiguse mõttekuses, mis siis, et algul pooldas seda meestest ainult vähemus. nii et nagu näha, harjumine teeb palju ära.

    VastaKustuta
  19. ma olen üldiselt nõus, et normaliseerimine ja ebanormaliseerimine tuleb ära teha harjutamise jaoks, aga siin on see koht, kus ma enamasti tunnen, et pole mõtet - kes siin käivad, on nagunii rohkem minu inimesed kui mingid muud.

    Ma parem pean loenguid fb-s (olles see inimene, kes ei tsenseeri oma poste osadele nähtamatuks üldse) või kasvõi postimehe kommentaarides vahel harva, kui ikka väga on millegipärast vaja misjonitööd teha.

    VastaKustuta
  20. ja mõtteviisi muutus võib alguse saada juba sealt, et inimene saab teada, et keegi mõtleb teisiti kui tema ja tema tuttavad. see lööb mõra vähemalt tema enda mõtteviisi enesestmõistetavusse.

    pealegi mul on mõnes veebidiskussioonis õnnestunud ka üsna kiiresti rahuldavaid tulemusi saada, kui ma väljendan võimalikult ausalt, samas mitteagressiivselt, kuidas asi minu poolt paistab. koos tunnete ja kõigega. klassikaline minasõnumite värk.

    üks keiss oli ühe ameeriklasega, kes praalis, kuidas kõik idaeurooplased on nagunii natsid ja paras, et Stalin nad ära küüditas. lugu lõppes sellega, et ta pakkus mulle öömaja, kui ma peaks USAsse sattuma.

    no ja mõnel juhul, kui teise mõtteviisi muuta ei õnnestu, on võimalik eest ära minna ja hoida destruktiivselt mõjuv inimene endast lihtsalt ohutus kauguses.

    ega enda tunnete eest hoolitsemine ei pea seisnema _ainult_ oma suhtumise muutmises ja halbade asjade heaksmõtlemises, muidu lõppebki asi sellega, et peab igasuguse sitakeeramise välja kannatama ja kui ei suuda, olen ise süüdi. siis hakkab tglt mängima ka see asi, millele A. mu tähelepanu juhib: et teisi ei saa kohelda paremini kui ennast. praeguse näite puhul kasvõi sel moel, et kui aktsepteerida enda suhtes nõmetsemist ja püüda olukorda lahendada ainult oma taluvuse parandamise teel, ei ole põhjust, miks mitte aktsepteerida ka teiste kallal nõmetsemist.

    VastaKustuta
  21. mulle tundub muide, et su pool käib märksa kirevam seltskond kui mu pool - vähemalt kommentaaride põhjal otsustades.

    VastaKustuta
  22. nt praeguses kommentaariumis olen ma üsna kindel, et konsensus on selles küsimuses, et oma hormoonid ei ole priipilet halvaks käitumiseks. aga selles, et kellegi teise hormoonid ei ole priipilet tema muidu täitsa pädevate argumentide diskrediteerimiseks, ma nii kindel ei ole.

    VastaKustuta
  23. pagan.

    aga selles, *kas on konsensus*, et kellegi teise hormoonid ei ole priipilet tema muidu täitsa pädevate argumentide diskrediteerimiseks, ma nii kindel ei ole.

    VastaKustuta
  24. oli niisamagi arusaadav.

    "hormoonid = ebapädevus" on sama teema, mis "tunded = rumalus" ja ma ikka loodan, et väga palju siin ei ole sellise mõtteviisiga inimesi.

    Sest isegi kui ma lahkan siin oma sisemust vahel peenikese noaga ja punktvalgusega, minnes sageli metatasemele, peaks ometi olema ilmne, et kogu aeg on taustal ka see teine vaade.
    See, mis ütleb, et tunded ongi ainus, mille nimel elada.

    VastaKustuta
  25. "tunded = rumalus" tuleb ikka täiesti arukatel inimestel päris sageli ette.

    teine sama veider samastus on "loodusteaduslikult seletatav = ei vaja arvestamist". näiteks rakendatuna samale hormooniteemale: "see, mida sa tunned, tuleb hormoonidest, järelikult ei pea seda arvesse võtma" (nähtavasti erinevalt sellest, kui tunded oleks kuidagi füüsikalisest maailmast sõltumatult olemas). õigemini esineb see sagedamini vormis "kuna ma suudan ära näidata, et need-ja-need tunded on seletatavad keemiliste signaalide ja elektrilaengutega, siis pole neid päriselt olemas". umbes nagu see, mida Descartes loomade kohta arvas - et nad ei tunne valu, kuna nad on lihtsalt sellised masinad, mis teatud ärritajatele nii-ja-nii reageerivad. tänapäeval on selge, et inimesed on samamoodi kirjeldatavad, millest saab teha samasuguseid järeldusi.

    no ja mina ei noki jälle kuidagi ära, kuidas see, et minu valu mehhanismis on keemilised signaalid ja elektrilaengud, peaks tähendama, et mul ei ole päriselt valus.

    mingi kahtlane platonism, et "päriselt" on kuskil mujal.

    VastaKustuta
  26. päriselt ongi alati kuskil mujal, ütlen ma umbväsimusseisundis.

    vabandan ühtlasi liigse egotsentrismi eest, sest loomulikult loevad siin vahel ka inimesed, kellele mu mõtteviis on ebasümpaatne, ebaoluline või üldse ei pane tähelegi, lihtsalt nii igav on, et midagi muud pole teha kui lugeda.
    Rääkimata neist, kellele on miski osa sümpaatne, aga kes seepärast ei arva veel, et kõik on õige jne jne jne.


    VastaKustuta
  27. ma jäin mõtlema, et neil, keda mina tean, tuleb "tunded = rumalus" peaasjalikult pähe siis, kui nad iseendast mõtlevad, ja seega arvavad nad, et kellegi teise mittearvestamisega pole sel mingit pistmist. nad justkui ei tule selle peale, et on sellega ka teiste tunded maha kandnud, kui seda meenutada, on nad sageli ehmunud.

    no ja enesekohasel rakendamisel võib jälle vaadelda, kuidas siis inimene iseenda eest usinalt tundeid peidab, sest neid ei tohi ju arvesse võtta. a kuna nad ei lase end niisama lihtsalt arvesse võtmata jätta, siis tuleb need nimetada "ratsionaalseks seisukohaks". mis siis, et see jääb sel juhul igavesti õhku rippuma ja viimselt laest võetuks.

    VastaKustuta
  28. aa ja siis käivad sinna juurde veel puhutised vihahood teiste peale, kes südamerahuga emotsionaalselt käituvad, umbes et "mis õigusega nemad võivad oma tunnetest lähtuda, kui mina ei või". ja viha on sellises süsteemis mingil arusaamatul põhjusel alati lubatud, justkui see ei olekski emotsioon. ma lugesin kuskilt, et viha on emotsioonidest see, mida on kõige kergem ratsionaliseerida, nii et see tundub alati õigustatud ja "loogiline", vbla siis sellepärast.

    VastaKustuta
  29. a kuna tegu on siiski inimestele, kes kalduvad ratsionaalsust ka sinna toppima, kus temaga vähe on pihta hakata, just sellepärast, et neil tuleb ratsionaalsus päris hästi välja, siis on neile täitsa võimalik meenutada, et emotsioonide kõrvalelükkamine ei ole _mõistlik_, tekitab praktilisi probleeme ükskõik mille muu elluviimisel. nii et ei pea isegi päris tõsisesse väärtustevaidlusse laskuma.

    VastaKustuta
  30. krt, ma ikka peksan liiga kiiresti seda enterit täna.

    kuna tegu on siiski *inimestega*---

    VastaKustuta
  31. Artikkel, mis on peateemast mööda, aga see-eest lingib hästi tundmise-mõtlemise dihhotoomia teemaga: nähtavasti on see intuitiivne ja inimesed mõtlevad selle malli järgi isegi siis, kui nad "ametlikult" seda dihhotoomiat ei usu. Tundmist seostatakse kehalikkuse, mõtlemist mittekehalikkusega (äärmustesse minnes: üks on loomade, teine masinate rida) ja teadmine, et mõlemad on keemilis-füüsikaliselt kirjeldatavad, seda niisama kergesti ei muuda.

    VastaKustuta
  32. hea artikkel. aga mu meelest on see "keha=tunded vs mõistus" ositi ka põhjendatud seisukoht.

    mõistused vähemalt meie kulutuuris tahavad töötada matemaatiliselt, anda kõigele väärtused ja siis leida lahendid (nii lihtsad ja elegantsed, kui võimalik).
    Tunded ajavad matemaatika segadusse, sest iga tunde väärtust eraldi on raske määrata, samuti muudavad tunded kõigi teiste asjade väärtusi, nende pluss - ja miinusmärke ja üldiselt ajavad elumatemaatika üleni segaseks, sest kuidas sa saad, ise mitte tippmatemaatik olles, kasvõi tehet moodustada, kui ükski väärtus pole päris kindel ja kõik osalised, tehtavad tehted k.a., on muutujad?

    Seda kas matemaatika eksiteeriks ilma meie kehaliste ajudeta ka, võib pidada võimalikuks või mittevõimalikuks, mõlemad seisukohad on relevantsed.
    Aga tunded, mis eksisteerivad väljaspool tundjat, ei ole tänapäeval enam kuigi aktsepteeritud kontsept.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.