reede, 20. detsember 2013

Eelkõige naine, siis inimene

Mul on mõned kompleksid sellega seoses, et olen naine.

Näiteks kui minu suunas tormab telefoniga rääkides või muidu enesessesüüvinud ilmel mingi meetrilaiune ja meeter üheksakümmend pikk mürsk ja ma selgelt näen, et ta jookseb mulle otsa kohe, siis kui mul on hetk protsessimiseks, mis toimub, ma mitte ei keera end eest ära (mis on tegelikult see, mida ma teen siis, kui üldse aega pole, sest keha ei taha haiget saada), vaid ajan hoopis oksad hästi laiali ning jäigaks, et ta mulle otsa joostes seda ikka kõvasti tunneks.
Sest mis mõttes sa jooksed rahvast täis kohtades ringi nagu mürsk ja arvad, et las need väikesed ebaolulised asjad, nt naised, põiklevad ise eest ära, raisk?!
Muidugi, enamasti me põiklemegi. Sest meil on see perifeerne nägemine ja inimestetunnetus, enamasti me oleme pisemad ja painduvamad jne, see on kuidagi loomulik käitumine.
Aga just seepärast ma spetsiaalselt ei põikle. Kui ma ei tunneks, et mulle joostakse otsa seepärast, et ma olen naine ja mees ei pea vaatama, kuhu ta läheb, sest on naise oma asi saada ta teelt ära koristatud, kui pihta ei taha saada, ilmselt mul poleks probleemi eest ära astuda, aga nüüd mu sisemine "midakurdaitsaendastarvad, MEES?!" sunnib mind taldu maha suruma ja seda mürsku vastu võtma nagu ameerika jalgpalli kaitsemängija.
Enamasti nad kusjuures vabandavad seepeale.

Erinevalt olukorrast, kus ma esitan enda meelest täiesti mõistliku kõigile kasuliku ettepaneku ja sellesse suhtutakse meesterahva poolt nagu oleksin ma mingi kohutav võimuahne napoleon, kes tahab lihtsalt käsutada, ning ma pean korraga hakkama kaitsma mitte ainult oma ettepanekut, vaid iseennast. Ja mu loomulik reaktsioon oleks õlgu kehitada ja lasta siis neil toimida ennast- ja teisikahjustaval, minu ettepanekut ignoreerival moel, sest noh. Kas olen mina oma venna hoidja või lasteaiakasvataja? Kui vend tahab nõme olla, on see ometi ta enda asi ja küllap ta õpib oma vigadest kord isegi ja ma saan endale neid probleeme lubada, mis tema nõmedast ebatõhusast käitumisest praegu tekivad - aga kui mul tuleb peale tunne, et see käitumisvorm on tal seepärast, et tema on mees ja mina olen naine ja ta paneb paika võimusuhteid, surun ma jälle kannad maha ja hakkan võitlema, sest "midakuraditsaendastarvad, MEES?!"
Et sa ei saa tarku asju teha seepärast, et naine neid sulle ütleb või?! Mis sul VIGA on?!
Enamasti saab vajalik tehtud, aga ega nad ei vabanda ja mul jääb halb tunne sisse, sest mis mõttes ei olegi mul võimalik olla korraga tõhus ja aktsepteeritud?!

Kolmas "midakuraditsaendastarvad, MEES?!" olukord (notsu juures tuli jutuks ja meenutas) on see, kui mees arvab, et võib mind katsuda lihtsalt seepärast, et tema on mees ja mina oled naine.
Kuni see on süütu käe- ja õlakatsumine, olgu. Inimlik, isegi armas püüdlus läheduse poole, ok.
Aga kui libistatakse juba käsi tagumikule, ilma et ma  omalt poolt oleksin andnud mingit märku, et mu meelest võiks saada kehaliselt ühte temaga mõnikord, siis ma tunnen vajadust jäiselt konkreetseks minna.
Üldiselt olen ma ju väga selle peal väljas, et minuga koos oleks tore olla ja et kõik oleks sõbralikult sõbrad ja tegelikult mind see tagumikule libistatud pihk füüsiliselt väga ei häirigi, ma võiksin omalt poolt ka otsustada, et tema rõõm tundub olevat oluliselt suurem kui minu väga marginaalne ebamugavus, las katsub - aga kuna seal taga on mingi selline süüdimatu usk, et mina kui naine eksisteerin selleks, et tema, MEES, võiks mind katsuda nagu tahab, ma ikka lähen väga konkreetseks olukorra jooksul.
Sest kust kuradi kohast ta võtab selle jultumuse?! Peenise ja munandite omamine annab mingi naturaalse õiguse naiste ihude peale või?!
Ei, nagu.
EI!

19 kommentaari:

Hoarfrost Infernal ütles ...

Ma olen 100 protsenti selle postitusega nõus. Ma päris ette ei jää, aga üldiselt jätan küünarnuki ette et siis jobukakk mööda tuhisedes end ära lüüa saaks. Ja teismelistekampade puhul tuima näoga kõnnin edasi. :P

(olen Mona muide)

Anonüümne ütles ...

Ei selline asi on küll väga vale. Pole õigustust.

A mul on olnud paar korda siuke juhtum, et on mingi potensiaalselt ohtlik või eskaleeruv olukord mida kaasasviibiv naisterhvas ei märka. Ja pole aega seletadaning tuleb kamandada käskival toonil "tule siia! Mine sinna! Ära seda tee! Tõmba seda kangi!" vmt. Aga selle asemel, et kangi tirida, surub tšikk jalad vastu maad mingi sellise hoiakuga, et mida?! Mees, sa tuled mind kamandama vä?!! Miks ma peaksin seda kangi tõmbama, ah!? Ma ei mõtlegi tõmmata! Vähemalt pead sa seletama!

Ja sina näed samal ajal kuidas mingi neetud konveier koos tškiga paekivipurusti poole liigub. Või mingi pätikamp tškile kõrgendatud tähelepanu osutab ning oleks vaja neist eemale saada.

asjadest

notsu ütles ...

Minu kirjeldatud juhtumist - tõele au andes usun ma, et selline inimtüüp (või sellises joobeastmes inimene, mine võta kinni, kuidas sellega täpselt oli) ajaks käed külge ka meestele, kui talle juhtumisi mehed meeldivad. Ma arvan, et see on seda tüüpi nürimeelsus, mis ei tee oma tahtmistel ja teiste tahtmistel vahet - et ta ei tule selle peale, et kui tema tahab kedagi katsuda, siis sellest veel ei piisa, et see oleks kõigile asjaosalistele meeldiv. ma arvan, et ta näeb seda nii, et lihtsalt "mm, mõnus" ega suuda nii keerulistes terminites mõelda, et kellele täpselt mõnus ja kas teistele inimestele võiks sama asi olla ka mittemõnus.

väga väga naine ütles ...

See asjadest-olukord on siuke kaksipidine.
S.t. kui mulle niimoodi järsult mingi käsk antakse, ja kui tegu on vähemalt hea tuttavaga (või sõbraga või sugulasega vms) ja enamasti see mees minuga niimoodi ei räägi, siis järeldangi, et eriolukord, ja kuuletun - kuigi reageerimisele võib siiski eelneda hetk tölpi ringivahtimist: "Mis eriolukord siis nüüd on, ah?" Sest ma ei ole mingi selline sõdur, kelle jaoks käsutäitmine on veres.

Aga kui tegu on kas üsna võõra mehega või kellegagi, kes on pidevalt häirivalt agressiivse hoiakuga, siis võin kah kaklema hakata.
Ei tarvitse, vbla on usaldusväärse olekuga isik see võõras käsutaja nt, aga võin.
Sest tõesti. Mismõttes siin siis äkki sedasi räägitakse minuga?! =P

notsu ütles ...

no see, mida sa, VVN, pidevalt agressiivse ja kamandava hoiaku kohta räägid, on klassikaline lugu sellest, kuidas karjapoiss karjus nalja pärast "appi, hunt!, kuni ükskord oli päris hunt ja keegi enam karjumise peale ei tulnud. tõlgitult - kui mõni käitub kogu aeg nagu ohvitser eriolukorras, siis lõpuks enam keegi ei usu, et tema kamandamine võiks päris eriolukorra kohta käia.

Anonüümne ütles ...

Asjadest, mul tekkis küsimus. Kui tšikk sulle samal toonil käskluse annab, kuidas sina käitud? Või mis toonil sa mehele käskluse annaksid ja kuidas tema siis käituks? Ei mõtle siinkohal sõjaväelasi vaid tsiviile.

Milles asi. Asi nimelt selles, et ma tean niisuguseid tüüpe küll, kes arvavad, et nemad peavad kogu aeg olukorda kontrollima. Ja et nad on teistest jube palju targemad ja näevad rohkem. Tegelt aga on ise sisemiselt hirmul ja st liiga pinges, pidevas kaitsehoiakus ja siis elavad teiste peal seda välja. Ilgelt vastik on niisuguse tüübiga nt koos töötada. Nii et jah, sekundeerin notsule.

Hoarfrost Infernal ütles ...

Einoh, kui mingi jama olukord on, siis kuulaks nii meest kui naist. Üldiselt piisavalt terav inimene tajub et kui tuttav teistmoodi räägib, siis ju midagi toimub. Hiljem saab ju ikka küsida, et mis oli.

Võõraste puhul ei kujutaks ette et kuulaks, kui just ehitusmees või politseinik või mingi muu asjamees poleks. Niisama käsutajad hakkavad hoolimata soost väga vastu.

Iseasi et kaua mul reageerimiseks aega läheks, ma pole ka sõdur.

Anonüümne ütles ...

Tõlgendused, tõlgendused….
Autor arvab, et nad käituvad nõnnaviisi kuidagi selge soolise sihiga.
Mina arvan, et nad käituvad nõnnaviisi isikuomaduste tõttu.
Mulle tundub, et nõmedike nõnnaviisi käitumisel võib küll teinekord olla selge sooline aspekt – testosterooni üleküllus.
Aga see aspekt kahjustab naisi oluliselt vähem kui teisi mehi.
Õigupoolest, see kahjustab mehi oluliselt rohkem kui naisi. See kahjustab eelkõige teisi mehi, aga teinekord ka neid nõmedikke endid.
Arvandmed kinnitavad. Lihtne mälu järgi toodav näide – kümnest peksasaanust on üks naissoost. A’kes need ülejäänud siis on?
VVN loos toodav üldistus võiks ju niisama mööda minna. Minust mööda minna.
Aga, … see üldistus kõikide meest enesekeskne ülbik olemise kohta. See üldistus lõhnab (kas vähe või palju – sõltub vist rohkem lugejast kui sõltus kirjutajast) kangesti selle järgi, milles jutustaja mehi süüdistab – soopõhine üldistus, mis annab alust põlguseks.
Kas selle kirjatüki järgi on võimalik teha soopõhist üldistust? Naiste kohta. Selle kirjatüki autori kirja pandud käitumiste põhjal. Kas need üldustused on ka niiviisi sõnastatavad, et võiks põlgavana mõjuda?

Olen mees ja abielus.
Olen abielus väga meeldiva inimesega, kes on lisaks sellele ka ilus naine.

väga väga naine ütles ...

No ma ei laienda neid olukordi kõigile meestele ega kõigile maailma olukordadele.
Kes nii ei tee, ei peaks seega mu midakuradit-mõttega üldse pihta saama.

Aga rõhk postituses peakski olema sellel, et tegelt mul _ongi_ kompleksid sellega seoses, et ma olen naine, natuke.
Et kui ma ei teadvustaks neid olukordi kui soolisi, ma käitukski teisiti.

tumen ütles ...

Kord ütles mulle üks pikk ja suur meesterahvas, et olen ainuke naine (keda ta on kohanud), kes ei tõmbu koridoris talle vastu tulles ta teelt kõrvale. See tähelepanek tundus mulle nii kummaline, sest ma polnud teelt kõrvale tõmbumist või mittetõmbumist mitte kunagi endale teadvustanud.
Hiljem olen selle märkuse valguses oma käitumist vahel kõrvaltvaataja pilguga erinevates situatsioonides hinnanud. Kui ruumi on, siis ma kõnnin oma rada pidi, kui ruumi pole, laveerin.
Hea teada, et ma pole üksik veidrik, kes liiklemisharjumusi analüüsib.

Anonüümne ütles ...

kusjuures, mul tekkis ka pätikamba näiteks toomise puhul see mõte, et huvitav, mis oht see küll olla võiks, mis nõuaks kiiret allumist kaasasoleva meesterahva käskival toonil edastatud sõnumitele? kui pätikamba huviks peaks olema naisterahva rahakott või muu vara, siis oleks ju mõistlikum, kui mees end füüsiliselt pättide ja varanduse vahele paigutaks. aga kui pätid tahavad lihtsalt tüli norida ja kellegile pasunasse anda, siis on ohustatud pigem mees, sest minu kogemuste põhjal (ma liigun sageli öisel ajal väljas) on isegi agressiivselt meelestatud pätid naiste suhtes märgatavalt vähem agressiivsed kui meeste suhtes.

või kui mõelda äärmusliku ja just nimelt naiste vastu suunatud vägivalla (näiteks vägistamise) peale, siis toimetatakse seda vist enamasti üksi ja/või tuttava inimese kallal. nii et olukorda, kus võiks sellisel puhul kõrval olla mees, kelle käskudele kuuletumine võiks aidata sellest pääseda, suudan ma ette kujutada vaid mõnel soojal ja eksootilisel maal.

ning nagu siin teisedki on välja toonud, siis tavalistel inimestel tuleb selliseid olukordi tegelikult nii harva ette, et lihtsalt puudub oskus sellistele korraldustele reageerida. sõjaväes drillitakse käskudele reageerimine ju automaatseks, aga mina näiteks hakkaksin nii ootamatu suhtlemisviis peale mõtlema, et oota, mida ta nüüd ütles, ja mida ta sellega öelda tahtis, ja mida ma peaksin nüüd tegema, ja mida ta tahtis, et ma teeksin jne. ja seda üldse mitte kiusu pärast, vaid lihtsalt ongi reaktsioon kehv. ja kui selline asi peaks juhtuma keset kiiresti liikuvat olukorda, siis üsna tõenäoliselt oleks tulemuseks see, et mõte jookseks kinni, ma tarduksin paigale ja kui olukord oleks tõesti väga pinev, siis hakkaksin lihtsalt nutma. ilmselt oleks mõistlikum suhelda pigem tavakeeles või kehakeeles (näidata käega, tõmmata, lükata vms).

ep

Hoarfrost Infernal ütles ...

Epul on väga õigus.

Tõde on see ka jah, et mehed üldiselt löövad/peksavad tuttavaid naisi, sh elukaaslast. Kuuldud, nähtud. Ise pole saanud, õnneks. Ehk siis üldiselt annab ikka oma mees, seda et võõras meest naist lööks, pole nagu kuulnud. Kindlasti juhtub, aga vähem.

Võõraid mehi väldin näiteks tänaval pimedal ajal sellest hoolimata. Igaks juhuks. Kui ta just naisega koos ei ole.

Naljakas et meessoost anonüümne peab vajalikuks rõhutada et temal on naine olemas. Nagu see annaks tema argumentidele mingit lisatugevust. (ei anna, muideks.)

Kuigi see on tõsi, et see testosteroonivärk kahjustab mehi ka oluliselt. Ja see on ka tõsi et mehed on palju laiutavamad oma isikliku ruumi kohapealt. Kes ikka jalad laiali ühistranspordis istub? Mehed. Kes ikka käivad nii nagu keegi ei tohiks neile ette jääda? Mehed.

Mitte kõik mehed. Aga suur inimene võiks juba aru saada, et kui piisavalt palju isikuid ühest grupist seda teevad, ei viitsi vähemalt mina naisena alati öelda "mitte kõik mehed". Vahet pole, kas kõik või mitte kõik. Liiga palju on neid mehi, kes niiviisi üleolevalt käituvad.

Kaur Virunurm ütles ...

Re: asjadest.
Mhmh. Mhmh!!!!

Mul on ka kogu aeg hetki, kus on tunne, et konveier liigub purusti poole ja tuleb KOHE tegutseda ja selle käigus kõikide mitte-tegutsejate pihta karjumida. Sest mina, noh, AINULT MINA ju tean ja näen ja saan aru.

Pärast muidugi selgub, et polnud see konveier purustile nii lähedal midagi. Ja et minut rahulikku suhtlemist oleks võtnud kõigilt pinged maha ja et nüüd tuleb seda kisa tagantjärele klaarida ja palju pikemalt.

Filmiajaloo kõige,
KÕIGE närviajavam stseen on see, eriti 1:30 või nii, kus Butch teatab Fabiennele, et "hit the road või me oleme instantly dead" ja tütarlaps ajab selle peale sõrad vastu maad ja hakkab naiselikult nutma.

väga väga naine ütles ...

jajah.

Ja pärast saab tüdruk sõimata, et miks ta kella maha jättis.

Kuigi alguses oli nii kole kiire, kole kiire, kole kiire...

Anonüümne ütles ...

Uskumatu, millised tarkpead siia on kogunenud! Igale olukorrale vastus käisest võtta...

Pekki, eks ma siis seletan jälle. Ei, ma pole selline tüüp, kes arvab, et teab ja näeb kõike. Ei, ma ei taha teiste elusid kontrollida. Ei, ma ei arva, et ma olen mingi superMEES. Ei, ma ei näe kõikjal ohte. Ei, mind ei kiusatud koolis. Ei, mul polnud vägivaldne isa.

Epu sõnavõtt oli aga lausa närviajavalt ebaadekvaatne. Tegemist on väga lihtsa olukorraga, kus naine on hõivatud mingi kõrvaltegevusega samal ajal on pätikamp tema olemasolu avastanud ja valmistub tegevuseks. Milliseks see tegevus lõpuks täpselt kujuneb, ei tea nad ka ise.

Mida saatjana olev mees nüüd tegema peaks? Ootama kuni olukord eskaleerub ja alustama ebavõrdset kaklust? Eksponeerima oma hirmu sel viisil, et alustama naisega pikka vestlust teemal, miks "olukord on ohtlik" millega kaasneksid naise ärevad pilgud pätikamba suunas, mis pätte ainult innustaksid? Või -lähtudes epu soovitusest -"asuma naise ja pätikamba vahele" (mida aus mees nagunii teeb isegi kui see jääb ta elu viimaseks teoks)? Mismõttes "vahele"? Et nagu rind ees pätikamba suunas või? See on pätikamba jaoks ju puhtakujuline provokatsioon.

Ei. Sellises olukorras on parim öelda naisele lühidalt ja konkreetselt: "Tule, lähme siit ära, ma pärast seletan". A jamaks lähebki siis, kui naine tahab KOHE seletusi kuulda. Mille tagajärjeks ongi see, et mees saab mõttetult lõuga ja naine saab lihtsalt mõnusalt kiljuda ja empaatiavõimelist etendada.

Kui ep arvab, et selles olukorras püüab mees eelkõige enda nahka päästa siis -tõsi ta on -püüabki. Ent eelkõige püüab ta päästa naist ebameeldivast ja hirmutavast olukorrast mille üks kaasuvaid nähtuseid on mehe isiklik lõugasaamine. Ja kuna naine ilmselt kakluses erilist abi ei osuta, on mehel täielik õigus nii mõelda, sest kakleb ju tema. Või arvab emand ep, et korralik ja julge mees peaks igal juhul kaklema? Aga kes pärast hambaparanduse kinni maksab? Ep või?

Pagan, kas teile endile ei tundu, et te käitute kuidagi akiteeritult? Suht lollakad arvamuseavaldused ju? Eriti ajab mind vihale see õilishingede-mentaliteet. Ou, ou -mina selgitan alati, mina olen mõistev, mina ei taha et keegi kangi tõmbaks...
On olukordi, kus mesijutt ei ole kohane! On olukordi, kus võib kaklusest hoiduda ja olukordi, kus tuleb kogu oma agressiivsus mängu panna!

Mul viskas täiega üle, ausalt.
asjadest

Kaur Virunurm ütles ...

asjadest, saa nüüd aru, et vvn ja ep siin seletavadki sulle, miks sellised "tule ma pärast seletan" hetked ei lahendu nii lihtsalt nagu sina seda tahaks.

(keelepeded jt filoloogid, kas viimases lauses käib "lihtsalt" järele koma, või, ei?)

Anonüümne ütles ...

selgitan siis veel kord. minu peamine probleem on see, et selline olukord, kus mõni mees võiks minu eest peksa saada, kuulub minu jaoks ebareaalsete olukordade valda. nimelt on mul õnnestunud elada üle neljakümne aasta ilma seda laadi situatsioonidesse sattumata. kusjuures ma olen elanud lasnamäel (ja lasnamäe bussides rahakottidest ilma jäänud) ning liigun viimasel ajal sageli öisel ajal piirkondades, kuhu nädalavahetuseti koguneb rohkesti purjus jõmme. ma tegelikult olen üks kord pättide kätte jäänud, aga see oli öisel ajal ühes ukraina piirilinnas, mis, nagu hiljem selgus, pidigi olema organiseeritud kuritegevuse valduses olev linn, kus isegi kohalikud võimaluse korral öisel ajal ringi ei liigu. vahejuhtum lõppes mulle sinise silma ja vanast nokia mobiiltelefonist ilmajäämisega.

nii et mind tegelikult huvitab, kust sa selliseid olukordi leiad. päriselt ka huvitab, mitte paha pärast. sest jääb mulje, et kusagil on veel terve eesti, millest mina midagi ei tea. ja ma olen uudishimulik inimene ja mind tõesti huvitab, kus selline eesti asub.

ja seda, miks sellised "ma pärast seletan" variandid enamasti ei tööta, üritasin ma ka omaarust seletada. et see ei tule tegelikult mite pahatahtlikkusest, vaid kehvast reageerimisvõimest. näiteks minul on vaja enne aru saada ja alles siis tegutseda. tegelikult on just nimelt selline sõnastus ("rule, ma pärast seletan") kõigist võimalikest kõige halvem, sest viitab sellele, et midagi oleks vaja seletada, aga seda seletust ei anta. mispeale minu aju lülitub automaatselt seletuse otsimise rezhiimile, selle asemel et tegutseda. tegelikult poleks lause "tule, muidu saan mina nende käest kolakat" ju oluliselt pikem, kuid on oluliselt informatiivsem ja suunab teise inimese ohtu märkama. sest näiteks mina ei oska suvalises purjus jõmmide kambas mingit erilist ohtu näha.

ep

väga väga naine ütles ...

Teil on kõigil õigus.

Ka minu elus ei ole olnud ühtegi olukorda, kus minu juuresolekul oleksid inimesed (kes on ühtlasi üle 15 eluaasta vanad) omavahel kakelnud. Ma ei karda pimedaid tänavaid. See on ilmselt tänapäeva Eestis naine olemise hea külg - mure provotseerimatu, füüsilise valu tekitamise eesmärgil ette võetud rünnaku ohvriks langeda on üsna olematu.

Samas, kui oleks mingi olukord, ütleks mees, et "Tule, lähme, ma hiljem seletan" ma tuleks jumala vaguralt kaasa. Sest mu aju ei genereeri sellisel juhul kujuteldava ohuna mitte lähenevat kurja pätikampa, vaid pigem talumatut eksämma või muidu mingit sellist inimest, kellega ei taha vestlusse astuda, sest see rikuks tuju üleni ära. Ja siis on ju parem ruttu minema saada, kui jääda seletama, sellal kui jõletu ämm muudkui läheneb.

Ja see, millest Kaur rääkis, mul ka kuidagi emotsionaalselt haagib. Et ma saan aru sest vaatekohast ja selle Pulp Fictioni stseeni piinavusest. (Samuti sellest, et Butch on ikka nii äge mees seal =))

Lendav ütles ...

Loen ja imestan, millest te räägite. Mind on teelt läheneva auto eest ära tõmmatud, sest olin peale magamata töö-ööd liiga uimane ja häälkäsklusele poleks üldse reageerinud. Aga kui kujutan ette, et mehel on mulle midagi äkki öelda, midagi olulist stiilis "liigu, kohe!", siis arvatavast ma reageeriksin automaatselt, sest selliseid asju ei öelda tavalise tooniga, ikka kumab läbi pinge ja seda ma saan ise aru, et seletusi on mõttekas hiljem küsida. Võibolla see näitab, et ma usaldan? Jah, usaldan. See tähendab muidugi, et kui sellise äkilise avaldusega tuleb välja mees, keda ma absoluutselt ei usalda, siis tõenäoliselt on ka reaktsioon sõrgade vastuajamine. Ei tea, pole sellise situatsioonis olnud, üldiselt püüan ka vältida nende inimeste seltskonda, keda üldse ei usalda.