kolmapäev, 11. detsember 2013

Elu on kunst

Sõidad rongis, vaatad aknast välja ja näed langevast lumest juba vargsi moodustuvate hangede ja raagus võsa vahel üksildast kollast ostukäru.
Sõidad paar peatusevahet edasi ja mingi suvalise lepa raagusoksalises ladvas ripub punane Rimi kilekott, ilmselgelt mitte tühi.

Pilt on lugu.
Lugu on pilt.
Kui see paneb su mõtlema, on elu oma töö teinud.

Ühel päeval oma tavalist kooliteed astudes ületasin parkimisplatsi, kus tavaliselt tuli põigelda arvukate autode vahel. Nüüd oli see tühi ja valge, lumi oli korraga vallutanud alad, mis kunagi kuulusid inimestele ja autodele, sabinale ja ametlikkusele, kiirustamisele, logistikale, süsteemile ja misiganes keerulised tähtsad sõnad need ongi.
Kõik oli korraga tühi ja vaba.
Teisel pool maja teine parkimisplats - sama tühi.
Vinge detektiiv minus ütles, et midagi on viltu. Vaatasin ringi ja nägin ühe kaugema ukse juures väikebussi kirjaga "Kolimisteenus".
Elementaarne, naine! Kõik on loogiline ja seletatav.

Aga ikkagi oli sel tühjal lumisel parkimisplatsil ka alternatiivne lugu. Vaikusest, mis otsustas vaikselt tagasi tulla. Ajast, mis leidis, et teda kiirustamisele raisata on julm ning hirmus. Lumest, mis vaikselt naeratades kattis kõik ebaolulise, tasandas ära ning unustas.

Iga kord, kui ma nüüd sellele tühjale parkimisplatsile jõuan, hakkab sisimas hea.
Miski pole (hingan sisse) suurem kui vabadus. Miski pole (hingan välja) tõelisem kui lumi. Taevas. Olemine.
Just siin. Just praegu.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Just nii tunned, kui tead, et võid varsti surra. Siis on kõik ime. iga liigutus. iga ese. iga inimene. iga sõna. Kõik.