teisipäev, 3. detsember 2013

Eluaeg, oo kallis-kaunis!

Viimasel ajal on natuke tunne, et ei viitsi ja ei jaksa enam.
Olla järest oivaline ja oivaline ja oivaline siis.
Mõnikord tahaks üleni kõik kooli käest visata ja kirjutada romaani, teha lastega piparkooke ja langetada end lõuatõmbamisagregaadi küljes aeglaselt maa poole. Käiks kodust väljas vaid selleks, et vaadata ühtedesse või teistesse särasilmadesse sügavalt sisse ning sinna natuke uppuda - ja siis jälle koju romaani ja laste manu.
Viies semester. Veel mõttetum kui esimene. Ainult toores kohusetunne lohistab mind veel mõnedesse  seminaridesse kohale. Jälestus, mida tunnen eraldi iga koduse töö vastu, ei anna end aga üldse sõnadesse panna.

See-eest see jutustus, mis muutus lühiromaaniks, mis muutus romaaniks (küll mahult, mitte formaadilt, paraku) on iga päevaga armsam ja tundub lootusrikkam ja ägedam ja üldse.
Sel aastal olen ma avaldanud ainult kaks uut juttu, mõlemad pisikesed. Üks on veel ootel, ent tahab, et ma leiaks talle parema konteksti kui "religioosse allegooria peal tantsiv muinasjutt muinasmaal".
Kuid saaks selle suure asja valmis, läheks aasta ka kirjutamise koha pealt täie ette (nagu ta paljude asjade koha pealt juba on läinud, nt 300 punkti kogumine, ühe armusuhte tõusu ja languse läbi elamine ning seni hõivatud positsioonide hoidmine ja laiendamine igast erinevatel sotsiaalsetel rinnetel).

Aga kool... pärast viiendat semestrit tuleb lihtsalt kuues. Mingit puhkust ei pakuta, mingit preemiat ei anta, ei medaleid, ei suudlusi reite sisekülgedele...
Ja ma ei õpi midagi. Retseptiõpetus, olgu, midagi õpetas. Igavalt, aga siiski.
Ülejäänu ainetest leiab kilde, mis on huvitavad, aga selle teadmise, mille ma saan meie vaimse tervise õenduse loengutest, oleks ma saanud ka üldse kordagi kohal käimata. Suurem jagu sellest oli mul nagunii juba olemas.
Lisaks tuleb mul teha äriplaan ja kursusetöö projekt.
10 korda parema meelega teeksin mingit reaalset TÖÖD ennast, mitte ei kirjutaks selleks projekti, plaani, kondikava või ettevalmistavat traktaati.
Vihkan planeerimist. Ei rakenda plaane nagunii kunagi tegelikku ellu. Selle avastamiseks kulus mul umbkaudu 27 aastat eluaega ja nüüd pean teesklema, et ma pole seda suurt avastust teinud.

Lisaks on parasjagu erootilise laengu maksimumpäevad ja miks üldse tuld põlema panna ja voodist tõusta? Noored nägusad mehed on maailma kõige parem leiutis, isegi kui nad on minuga ainult mu mõtteis. Seda, kui õigesti nad vahel lõhnavad ja kui meeldiv võib olla nende puudutus, ei võida ükski õppejõud.

On tunne, et mu kallist eluaega raisatakse kooli peale rämedalt, seda saaks palju paremini kasutada.
Samas...


4 kommentaari:

kask jaan ütles ...

Sa oled nagu mu välisaju. Probleem ongi selles, et tahaks nagu midagi sõnadesse panna, aga kõvaketas jookseb kas kokku või muutub jube aeglaseks. Ja kuna ei viitsi oodata, siis vajutad lihtsalt kalkulaatori kinni. Just siis tulebki appi väline kõvaketas, mis teeb kogu töö ise ära ja defineerib, mida defineerima peab. Tänud!

Liina ütles ...

Tunnen (või tundsin) kooliprojekte kirjutades alati suhteliselt sama. Palju tööd, aga reaalset väärtust väga vähe. No ma lihtsalt ei viitsi :)

Kairit ütles ...

Ma tean, mida te tunnete! (kooli osas).
Tegin täna viimased 3.kursuse eksamid ära! Aga oh sa jee, kui palju läks sinna enese mahatampimist ja tuima tahtejõudu (mida mul üldiselt on vähe). Jääb üle ainult palvetada, et sellest kõigest on kasu. Ja saabub õnn meie õuele ja unistused täituvad!
Oleks keegi mulle kooli alguses öelnud, et see niiiii raske on, ma poleks teda uskunud..

notsu ütles ...

sama lugu siin igasuguste kandideerimiste ja kulka-projektitamistega. kuigi neil tuleb iga kord, kui õnneks läheb, vähemalt konkreetne väljund.