esmaspäev, 29. detsember 2014

Hamletlik vastus

Olla
tähendab olla omaette,
nii sina kui saab,
ja mitte kuidagi teisipidi,
sest olla sina
ongi ju tähtis.

Olla
tähendab olla osa tervikust
koos, koos, koos
ja meie
on üle minu
ja roos
üle õielehtede summa
ja üleüldse see ongi päris.

Olla

või mitte olla?

***

Tegelt mõne päeva eest lubasin olla 10 aastat vähemalt veel, sest koledustele ei mõelnud. Niisiis lubatud (50 aastat ei lubanud olla, ainult kaaluda). Aga lubadusi pean, pealegi veel talle antuid, sest tõepoolest, ilmaasjata ma neid ei anna ja nii ongi =)
Et nabaimetlemine hakkab ennast ka juba ära tüütama, aga samas huvi on umbes ainult enda, oma füüsiliste ja psüühiliste reaktsioonide ja selle vastu, kuidas piisavalt ruttu ei parane, luban, et jaanuaris seda iseenda teemat ei puuduta. Täna veel pole jaanuar, õnneks, seega mõneks ajaks viimane post minu ja mu valikute teemal.

Seda, kus või kes ma olen, ikka veel ei tea. Jah, enne (õnnetust, rongiallaminekut, kuidasiganes seda nimetada) ka ei teadnud ja seega loogiliselt ei saagi teada, aga ikka ju loodaks. Et maailmal on nüüd uus nägu ja männiladvad seninägematud. Lumi sajab kuidagi uutmoodi, iga helbe langemine on ime, viitsin ja hoolin sellest, mis varem oli ükskõik. Et kuskil on vastus, mida ei paistnud enne, nagu raamatutes ikka on, et on lihtsus seal, kus enne keerulisus, ja arusaamine seal, kus enne arusaamatus.

Tühjagi.
Teatud mõttes isegi ei usu, et see olin mina, kes niimoodi otsustas ja teoks tegi. Ootamatult vapper selles traditsioonilises mõttes (on küll vastupidi arvajaid) ja et ma midagi ei mäleta (kuigi meenutused on tõsised ning meenub see viimane päev küll, kui anda konkse, kuhu külge haakida), siis mälus on phmt see, kuidas õppisin sõja- ja katastroofimeditsiini, lõuna ajal jalutasin, sigaret ning see eine, mille meie kursavanem tuua laskis, ja selle järel see, kuidas võtsin kellegi käe ära oma juustest ja panin ta pihku asemele oma käe, sest juuksed meenutasid mulle seda juuksepostitust siin, ja vahel midagi pole.  Ei mingit klaarumist, ei mingit lõplikku segadust, mitte midagi ei mäleta.
Ja samas mäletan liiga palju.

Aga. Korduvalt on küsitud, mida ma ometi mõtlesin, jättes maha kaks nii armast ja enda oma last, mu vastus on ent liiga pikk, et seda kuulata ilmsesti. Niisiis, ma mõtlesin nii:

* maailm ei ole ehitatud nõnda, et üks inimene vähem teeks sinna augu, ja eriti ei tee auku puuduv emaolevus. Ma otsin ikka veel oma elule narratiivi, lugu, mis klapiks, aga ema lugudes on kõige mõttetum olevus üldse. Mistahes muinasjutus kas ema on - või on ta surnud ja kangelane või kangelanna (enne naisestumist) seega vaba seiklusteks ja õnnelikuks lõpuks.  Montezuma tütar - kes teab midagi tema emast? D'Artagnan - oh, ema isegi ütleb paar sõna alguses, enne kadumist!  Aramis, Ahtos, Porthos - mis neil on mingid emad ka? Isegi mileedi ema on puuduv! "Ivanhoes "on isad, aga emasid pole. Robin Hoodis pole kumbagi v.a. need isad, kes on. Nero Wolfe'il on tütar, emata. Kes oli Feanori ema? Aga Nerdaneli oma? Archie oma?*
Isegi mina ei tea.
Tegelikud naised ei ole sellised, et enne on huvitavad, ent kohe peale sünnitamist muutuvad seisvaks veeks. Ka tegelikud mehed pole, lihtsalt see pole oluline. Aga emad lugudes ON, mitte ei muutu, ja mul pole seega kerge nendega identifitseeruda. On muutuv Sylvia Plath,  on muutuv Virgina Woolf ja isegi sita kirjanikuna olen meelsamini reas nende, mitte näota ja kujuta olevustega, kes on emad.

* Kui minu isa ära läks, olin mina 8 ja mu vend 4 ning mu meelest me olime suht valmis. Mu Tütarlaps on 12, mu Poeglaps 8 ja kui nemad ka valmis pole, pole keegi, vähemalt nii mulle tundub. Mõlemad on koolilapsed, mõlemil on huvid, Poeglapse juuksed on palju pikemad kui mul, Tütarlaps on ise pikem kui mina. Enim, mis ma nende heaks saan teha, on olla mittevasturääkiv rahakott, ja see ma nagunii pole.
Samahästi võib vastu rääkida ka mõni teine rahakotiomanik ja vaevalt ta must vaesem on.
Lapsed on, mis nad on, juba niigi ja minu olemine ei muuda midagi paremaks.  Maailm pole nii ehitatud, et jätaks inimolevuse ümber augu, on ju õige, aga ikkagi me oleme, kes oleme, ning MA olen, kes olen, mu Tütarlaps on, kes on, ja isegi mu Poeglaps on, kes tema on ning muutused tema olemuses lähtuvalt sellest, missugune olen mina, on minimaalsed. Esimesel kolmel aastal on ema oluline, hiljem võib aga selle rolli võtta üle kestahes ja lõpptulemus teeb üsna sama välja.
Ma ikka veel pean oma ema tähtsaks sellest kõigest hoolimata =)

* Kui mul oleks mingi vastav valik, siis uus laps on palju huvitavam kui uus kirjutis, aga ma ei arva, et saaksin muutusi tuua juba olemasolevate laste ellu. Kindlasti mitte suuri muutusi. Ma olen, mis olen, ja sama mina olin ma ka möödunud aastatel ning mis minust võtta, on võetud. Selle üle mõeldes isegi tõdesin, et hiljem on hullem, sest siis on ema juba harjunud asi.
Saaksin asju teha, mis muutuse tooksid, aga mitte olla mingi muutus.

Umbes nii mõtlesin ja mõtlen ikka veel, tegelikult. Lohutage nüüd! Ei, nali. Lihtsalt vaatasin oma dropboxi ja kuram, seal oli isegi tervelt 3 salmi Elrondi rongi kohta ja veel väga palju mulle uudseid salme ning endast ON kahju. Et mäletan mitte neid, aga mida mõtlesin kirjutades, on meeles küll, ja jumala hea, et sai lugeda, aga...
õudne ka.
Ja seda, et halvad, seda ei mõtle, sest igatahes paremad kui praegu.


Elrondi apelsin, Elrondi apelsin,
porgand, koidukarva hiiliv unenägu,
tule ja vii mind ära!
Söösta unedest välja, mu kummitusrong,
lendav läänlane, Käru Hongkong,
tule ja vii mind ära!

Lase ma vaatan su terasnäkku,
ütle et armastad mind,
näri mind õigeteks tükkideks
sobivaks sellesse ainsasse
uude maailmajakku
ole see viimane hind,

ole mu koit ja ole mu kõu,
ole mu nõutuse vastu nõu,
võta mind endaga, mul on low

ole mu kandev pind.


Praegu ma muidugi olen, kes olen invaliidina. Vähem teha. Vähem olla. Mind õieti polegi võrreledes eelnevaga, sest teen palju vähem ja kui me oleme need, kelleks meid peetakse, mina aga hajun käest...
Ok. Mingi sisu siiski on ju, sest mingi ajalugu mul on. Vbla paranen, vbla muutun taastegevaks, vbla olen praegugi mingi asi ja mu sõbrad ja need, kes loevad, peavad must niigi. Aga lapsed... nad märkasid mind küll, mu puudumist ja seda, et ikka veel ei ole see, kui naasin. Pooled kohad, kuhu vanemad peaks minema, on tühjad. Päevikutes allkirjad puudu. Kuram, praegu hakkan seda kirjutades nutma, sest ise olen endale nii tähtis. Aga kui võrrelda mind ja värvipliiatseid, on värvipliiatsid olulisemad ning nii ongi. Värvipliiatsite puudumine oleks kohe koolis märgatav, ema...
On ainult ema. Kui on puudu, siis märgatakse pikapeale tõesti. Muidu mitte.

Võõras mees on sellega võrreldes ju täitsa asi?

* Märkasin, et kõik on meeskirjanikud, märkasin.

pühapäev, 21. detsember 2014

Meelel

Lumi sajab ilusasti. Tegin koos lastega piparkooke.

Üldse ei ole terve.
Kummaline, kuidas kogu aeg saab mõelda, et varsti, ja kunagi pole see varsti käes. Varsti olen küps omaette vahemaid hindama ja kõndima - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps olema üle 11 üleval - ei, ikka veel mitte. Varsti olen küps omaette elamiseks, laste haldamiseks, meigipliiatsite hoidmiseks, jõulukinkide pakkimiseks - EI, ikka veel mitte ja proovi see meeles pidada ometi! Sa ei saa niipea paranenumaks, kui oled - ja ometi saan iga nädalaga, lihtsalt ise ei märka. Varsti ei saabu iial, aga saabuvad mingid muud asjad.
Osake minust püüab teha rohkem, kui suudab, ja see on see parem osa. Osake minust püüab olla realistlik ja lasta enda eest teha, ja see on see parem osa.
Teisiti öeldes: olen segaduses.

Põhimõtteliselt ei tundu see, et rong ja mina ja meie vähemalt minu poolt tahtlik kokkupõrge kui fakt, üldse reaalsena ja ilmselgelt see ongi reaalsem nende inimeste jaoks, kes kõrval seisid ja oma elu kohandasid. See, et ma väsin kergesti, näen topelt ja olin haiglas, jaa. On tuttav. Aga igas muus mõttes ma küll muutun, ent mis asjus ja kuhu ja kas mul on midagi öelda kellelegi...
Esiteks ei mäleta ma asja ennast ja teiseks ei ole ma kriipsuvõrragi targem kui enne, vastupidi. Kõik need, kes EI läinud rongi ette, on minust ju targemad! Ja nende jaoks oleks suurim pluss ja teene see, et mina oleks õnnelik, kui nad minule mõtlevad. Neid, kes minust hoolivad ja mind armastavad, on palju, päris palju kohe, ja kui ma endast piisavalt hästi ei mõtle, siis ma ju ei pea neist lugu oma tegudes? Niisiis ma...
olen segaduses.

Mingis mõttes olen täpselt see, kes olin. Ainult abitum. Mingis mõttes - nt kehaliselt - olen täitsa uus.

Okei. Okei. Selgitus neile, kes peale minu veel segaduses on.

* Olen üsna (loe: päris) kindel, et ronisin ise rongi alla seoses ühe teatud mehega. Ja kui eesmärk on mitte olukorda korrata, siis õnnetult-õnnelikult-õnnetult armumine on järelikult saatanast. Kahtlustan seda olevat enda jaoks pidevalt ohtliku, sest Poeglapse isa puhul sai ka plaane tehtud, aga olin me lahkumineku alguses rase ja siis rahunesin natuke seks ajaks, kui enam polnud.
Praegu polnud rase.

* Rongi all oli kole. Mälestusi pole, aga see, mis haigusloos kirjas, on ikka jube küll. Põhimõtteliselt läksin suht panga peale välja ja olin murde täis, lihtsalt neid polnud enam näha, kui teadvusele tulin, sest fiksaatoreid polnud seks ajaks ei koljus ega kaela ümber ja need, mis vaagnas olid, tundusid süütud, sest jäsemed pääsesid, ja ma ise üritasin kempsu minna kohe, kui sain.
Sellest hoolimata läheks alla rongi veel,  kui sellest mingit abi oleks. Lihtsalt ootuses, et pääsen jälle, sest elukogemus ju näitab seda. Elukogemus on jube asi - selle järgi elame kõik igavesti, kuni ükskord mitte.

* Märkasin haiglas ja pärast seda, kuidas me oleme need, kes oleme, ja et ennast paremini tunda, halvustame teisi. Et siis on vähemalt keegi, kes halvasti mõtleb ja see nagu muudaks asja ennast. Mõtestamisviis. Mida öelda, mida mõelda, mida mitte. Et mul on terav tõetunnetus hetkel (loe: tugev üldistusvõime, väga  vilets detailinägemine), võiksin ju teada, kas seal on mingi iva või mitte, aga üldse ei tea. Magus asi maitseb magusalt, öeldagu selle kohta mis tahes, aga kas on mingi inimene olemas sõltumatult sellest, mis mõeldakse ja öeldakse? Kas on üldse olemas mingit sõltumatust või olemist väljaspool teisi?
Mu vanaema ütles esimese asjana mind nähes, et elu sees ei uskunud, et ise tegin, ja usub seda siiamaale. Et tegu pole täielikult tema vale hinnanguga, hakkasin mõtlema alles ühe tuttava sarnase mõtteavalduse peale. See T. meelega rongi all? Nalja teete...
Jap, ma tean, üritasin järele uurida seda olemise ja olematuse vahet ja ei suutnud ikkagi, Mõnes mõttes on see mitteõnnestumine hea uudis, eriti neile, kelle maailma mu olemasolek vahetult mõjutab. Teistele on see vast võimalus endasse vaadata ja ennast näha.
 Aga kas on või ei ole olemist väljaspool teisi, ei tea mina ega kardetavasti ka teie.

* Kuna ma ei oska midagi peale kirjutamise, teen seda edasi. Esialgu võrgupäevikus (kuigi üks postitus võtab terve päeva või umbes nii), aga põhimõtteliselt plaanin ka muid asju, lihtsalt võibolla plaanin valesti. Kogu aeg on "kohe varsti". Mida ma teen täna, mida kuu aja eest ja mida kolme kuu pärast, sassis. Mu mälu on trikikas jätkuvalt, suvi 25 aasta eest vahel reaalsem kui see suvi, mis just möödus. Aga isegi sellest ammusest suvest on paremini meeles see merike, kellega hiljem ka kirju vahetasime.
Eriti ei usu endasse ausalt öelda, aga seda, et kirjutan edasi, seda ikka.

* Muidu on eksistentsiga segased lood. Seda, et mõeldakse "valesti", üleni kardan, aga isegi selle riskiga oleksin meeleldi kasvõi ainult emme neile kahele lapsele, kes juba on.  Sööksin ainult pähkleid kogu aeg? Ei tea ka...
Praegu. Praegu oleksin valmis olema selline natuke invaliidne kirjutav emme ja kogu moos. Varsti kindlasti pole.

Mhmh. Varsti.

Aga olen omandanud teatud tolerantsi helide suhtes jälle. Muidu hullusin palanaabrite peale, kes magasid ka teleka-raadio-arvuti saatel, sest ma kuulsin kõike ja reageerisin kõigele kogu aeg. Enam (vist) ei hulluks.

reede, 19. detsember 2014

Uus

Aeglaselt-aeglaselt tekib mingi eneseteadvus taas.

Haiglates oli see hea asi, et käske täites oli võimalik tubli olla. Täitsin niisiis korraldusi täpselt, mul oli pidev ülevaade, mis kellaks kuhu minna, ja kui mõni hooldaja nägi mind rulaatoriga vertikaalis kuhugi minemas, sain juba kiita.

Mulle on kiitus armas. Liiga armas, ning te ei peaks seda vbla teadma, aga kui saan kiita, siis pean seda tegu automaatselt paremaks kui kiituseta jäänut. Jätkuvalt. Võin küll kiruda seda, kes valvab mu järgi, aga kui ta taipab mind õigel ajal kiita, kaotab kirumine kõik mürgi ja muutub ekstreemjuhtudel vaikuseks. Kui ma olen vihane, olen vihane, muidugi olen, aga kui on kahtlus, annab mind kiites saada enda poole üsna kergesti, kuigi mitte igaveseks. Ja inimesed haiglates on ju head! Miks peaksin neid kurjaks pidama? Kogu aeg arvasin hästi kõigist neist, isegi kui nad andsid üksteisele täpselt vastupidist nõu, sest ma uskusin nende head tahet. Uskusin seda hoidmist, mis oli.

Pärast (koju)(kuram, see pole ju mu kodu!) emakoju tulekut tekkis aga võimuvaakum. Tahtsin anda kontrolli kellelegi, keda usaldan, ent seda polnud keegi võtmas. Palgalisi polnud, ema ja boonusisa olid ära enamik aega, oma lastele ei anna ju (kuigi üritasin, päriselt), õde on ka lapseealine ja vanaemaga läksin tülli umbes kohe, sest ta on valesti mu jaoks. Mingit struktuuri lõid kokkulepitud kohtumised, aga palju neid ikka oli?

Mõtlesin siis sügavalt ja sain aru, miks see paarissuhte-värk on. Mul täidavad neid funktsioone, mis üldiselt on teiselpoolel, peaasjalikult vanemad, aga kõigil pole nii noori või nii võimekaid vanemaid võtta. (Ei, seksi ei loe vajaduste hulka hetkel.) Kui need, kes on, üldse keelduks, mis must saaks?! Kuhu ma paneks oma 2 last, kassi ja rabeda keha-hinge?
Praegu tahaks anda ära ainult otsustusõigust, mida tasa-tasa õpin ise taas võtma, iga õnnestunud otsus seemneks. Aga kui ma ei tahaks vanemaid oma igapäevaellu, peaksingi meest tahtma sama meeleheitlikult, sest ainult iseendale toetuda - kes seda suudab? Kuhu jääb kari? Kes me oleme üldse päris üksi? Kes MA oleks?
Mind ju ei olekski - kuigi, kui mõtlema hakata, ma poleks vigastunud ka ju ilma rongikäivitajata =)
Mingi kaasvastutaja teeks elu kergemaks, tahtsin öelda. Omavanune, keda usaldaks, mhmh.

Aga et mul pole, hakkan taas ennast kokku panema iseseivana ja tasakesi teen sel rajal samme, mida isegi märkan. Otsustan mõnesid asju juba mõttega, mitte pliks-plaks meetodil või kiitust otsides. Kurjustan lastega. Teen. Lähen. Valin. Ei püsi selle muusika juures, mis raadiost tuleb, ei söö, mis ees, ainsaks valikuks mitte süüa. Isegi vahe soolase ja magusa vahel on tekkinud. Aeglaselt, aga saan taas uueks.

Aeglaselt, aga saan.    

neljapäev, 18. detsember 2014

Kasutegur

See, et ma ei kaalu midagi, võib harjumuseks saada.
Vahepeal olen veel kilo maha võtnud, kõige riietega ja kempsuta on 57, ning öelda, et see poleks mu meelest ainus edasiminek pärast seda, millest viisakusest ei räägi, oleks ju puhas vale. Alla 60! Hei, miks pole kooma juba tunnustatud dieediviis?! Vanast ajast on isegi natuke lihast alles, treeningute uimane jätkuvus on siiski jätkuvus ning peale pesu vannitoas on ennast suht rõõm vaadata.
Mis on ka ainus aeg. Enamasti olen mitmekordse pika aluspesu ja dresside sees peidus, muidugi. Ja täiesti ebaseksuaalne. See, et murdsin häbemeluu lisaks muudele, ei anna eriliselt tunda, aga salata ka ei saa. Sünnitama kodus enam väga ei kipu. Seksi osas olen nähtavasti süütu tasemel, mis minu vanuses on päris ebaharilik.

Et kehakaalu ja õnnelikkuse vahel puudub igasugune seos, selles olen ma nüüd katse-eksituse meetodil veendunud, aga üle 65 ikka ei tahaks minna, sest kui ma juba kaalun alla 60, kas ei peaks sellest mingit kasu olema?! Elik teisiti öeldes: kui ma juba läksin alla rongi, kas sel ei võiks olla mingitki kasutegurit?
Kuramus, on ikka raske tõdeda, et ise tegin, ise vastutan, ise ise ise.

Et paljudele tegi rõõmu see, et elan, ei ole kätetu ega jalutu, on hea. Et kõiki ei mäleta, on veel parem, sest nii võin kujutleda sinna "ei mäleta" lahtrisse keda tahes. Nimed blogis ikka tundsin ära, aga kujutlusvõime on ka hea ja ma ikka veel kaldun uskuma kõike, mida ise kujutlen =) Mõnes mõttes muidugi ei ole ka hea, samal põhjusel - võib-olla just sinu unustasin kujutleda?

See on tegelikult huvitav - et paari inimese "õige" kujutlus minust on piisav, on see, mille nimel täiesti võib elada, ja kui seda pole või pole kujutlust sellest, kuidas mind kujutletakse, ongi kõik läbi ja elu mõttetu, kuigi neid, kes kujutlevad, võib olla rohkemgi.
Mis mulle üldse loevad teiste kujutlused?!
Aga mingil määral ikka loevad. Et mitte öelda "see on peamine, mis loeb".
Ei ole sealjuures isegi püsivaid õigeid inimesi, kelle kujutlused tulevad arvesse. Kord see, kord teine, kord kolmas. Mõnele aitab kassist, kellele armastus antakse, mõnele ei aita kellestki, sest keegi ei tea "tõelist" teda.
Et mingit tõde polegi, ei ole nende jaoks tõena olemas. Et keegi ei saagi teada "päris" meid, sest "pärist" ei ole olemas, ja isegi kui anda pidevalt oma parim, ei näe kõik seda parimana, ja kellelgi pole kontrolli teiste ega isegi omaenda kujutluste üle niiehknii, pole olemas. Et me oleme need, kes me oleme vaid teiste teadvuses, pole olemas.
See võrgupäevik on mu katse kontrollida, mida must kujutletakse, ja see on ka läbi kukkunud, sest panen siia üles asju, mida hiljem natuke kahetsen. Mitte kustutamispiisavalt, ent siiski kahetsen.

Kujutlemine on vist ikka tähtis, kuigi see on tõest kaugel ja midagi ei muuda.
Imelik.

Mingil määral on see, et käisin all rongi, mulle ses osas ju kasulik, et paarkümmend inimest, kes varem must ei mõelnud eriti, mõtlevad nüüd natuke aega. See ei muuda jätkuvalt midagi, aga... mingi kasutegur on. Nähtamatu, aga on.
Vbla polegi kaal see ainus - või isegi peamine - asi, kust kasu leida?

esmaspäev, 15. detsember 2014

Minamidamina, jälle

Võibolla on kõigil pooltütlejatel õigus ja olengi depressioonis.
Täiesti mitterõõmus on olla küll juba mitmendat päeva ja näib, et süvenevalt. Isegi magada ei saa. Füüsilised hädad tunduvad enamlevat (see tähendab, et neid tuleb juurde), vaimsed... ka. Minestus, tasakaaluhäired, valestinägemine, parem käsi ei hoia ÜLDSE enam tagasi seda, et ei ole päris korras - jah, võib kurta ka kehaliselt.
Vaimselt on lihtsalt hullem.

Ma ei mäleta oma esimese lapse esimest sõna ega teise lapse sünnikaalu. Ei mäleta oma Keila arvutiparooli (ainult seda, et oli negatiivne ja mitteropp, küsimusega meenus nii palju). Ei mäleta, millal milliseid jõule peeti, ainult Anna puder on meeles. Ühte pin-koodi ei mäleta, ilmselt pean panka minema koos passiga. Ei mäleta, kus mu riided ja saapad on, et mul on sellised riided, et sai ostetud sellised pusad, et see mängupüstol on laenatud ja kuskil on tal ka võõras laskemoon.
Selle, mida olen kellelegi öelnud, unustan veerandi tunniga. Et üldse olen öelnud, enam mitte, vähemalt nii palju on edasiminekut võrreldes kahe kuu eelse ajaga, aga ma TAHAKSIN, et poleks. Iga kord, kui kuulen, kuidas olin suremas ja närune ja kuidas inimesed rõõmustasid iga mu elumärgi üle, lähen õhku täis nagu oleks paranemine siiani kuidagi minu teene. Nädalavahel Tartus kuulsin mitu korda, kuidas on ikka tore, et elan, ja rõõmustasin iga kord. Aga et ma VEEL paraneksin, ei usu. See ilmselt on ositi sellest, kuidas märkan negatiivset rohkem kui positiivset, seda, et kohv läks maha, rohkem kui seda, et kohv jäi kruusi, ositi järgnevast:

Et.
Ma tean küll, et inimesed on paranenud palju hullemast. Aga ma ju tean ka, et palju hullemast paranejaid on vähemus ja palju rohkem on neid, kellest me ei kuule. Ja mul on olnud juba kahtlaselt palju õnne seni, esiteks olen elus, teiseks mitte ratastoolis, kolmandaks trükin siin küll halvemini kui enne, aga siiski mitte päris halvasti ja peaaegu mõttekat juttu, ja ükskord peab õnn ju otsa lõppema? Nt praegu? Nt üleeile? See, et minestamine ja kehaline tasakaalutus ja valestinägemine, seda tahaksin jäävaks lugeda ja iga vihje sinnapoole, et ma ei tea, mis kuu aja pärast on (kuigi ei teagi) ajab meeleheitele.
Muidugi ei tea! Sina ka ei tea! Võibolla on hullem! Ma peaksin täna minema oma poja jõulupeole ja ei tea, kas jõuan kohale üldse. Võibolla kuu aja pärast seda probleemi pole, aga ma saan 35 ja arvestades, kui (vanadus)nõder ma juba olen, olen ka ettenägelik ja ilmselt on mul siis teised täpselt sarnased mured. Üritan kuhugi minna, aga ei tea, kas kohale saan, just. Üks kõndis ööga 60 km nii.
Ma võin ka hakata minema ja tee peal unustada, kuhu.

Minu meelest on kõik halvasti.

reede, 12. detsember 2014

Vaheldus

Täna oleb päevikukirjutaja rõõmsam.
Elu on võibolla siiski elamist väärt. Mida ma ei otsustanud eelmise postituse depressioonikommentaari peale, aga selle peale sai väljendama küll. Võib-olla on isegi õige mõte see, et kliiniline depressioon, aga hästi ei usu, sest objektiivselt on kõik peale XXXXXi hästi ja oleks ma ennast nii täpselt diagnoosinud juba enne, oleks ju ka abi otsitud ja leidunud. Aga mul ei olnud ühtegi kaugele näha tunnust.
Et ma tahtsin ja ei saanud - see ongi ju inimeseks olemise normaalsus? Me ju tahame ja ei saa - ja nii elataksegi. Et mina vist ei elanud, on minu ebaõnnestumine lihtsalt.

Vahelduseks niisiis mittedepressiivselt:

Poes olen käinud 4x. Õudsalt kirju on kõik! Peab ikka jube täpselt teadma, mida tahad - või hästi nägema - kui sinna riiulite vahele seiklema lähed. Kahel korral neljast otsisin aineid piparkoogitaignaks, ühel korral isegi leidsin.Tegin ka, abiga. See nami-nami retsept on päris hea, aga jahu läheks nagu pisut rohkem korraliku piparkoogi jaoks; niimoodi väheneb oluliselt jälle rullimisvaev.

Emme, kelle juures ma elan ja kes seega on veel tähtsam kui muidu, rääkis hommikul sellest, kuidas ma olen muutnud inimeste elu nähtamatut osa ja see on ometi miski, mida ma saan ka uskuda. Et panin nad/teid teistmoodi käituma, mõtlema, tundma. Et minu pärast on mõned elud natuke teistsugused. Või palju, oleneb inimesest.
See loeb mulle, sest millegipärast mu mõjukus, olulisus, tähtsus loevad mulle üldse. Loodan, et ei jäägi lugema, siis on tulemuseks ju teised vanaemad, aga praegu ikkagi loevad ja seda salata oleks valetamine. Olla tähtis, kasvõi ajaloona, kasvõi ilusa laibana. Aga olla tähtis ilma laibaks hakkamata - see on juba samm edasi, nii on isegi parem.
Jee.

Unenäod ei määra enam nii palju. Varem olid nad kõikehaaravad ja isegi mittemäletamise korral elumõjutavad (õudusuned olid kõige haavamavad), nüüd ma ei mäleta neist ikka veel rohkemat kui lõppu (eile öösel pööras mingi sangar kopa tagurpidi ja sai vett, mida oli millekski vaja, täna peitsid kõik inimesed end sammaste taha, aga olid nähtavad just seetõttu, et olid inimesed), aga nad on rohkem ükstapuha, ei määra päeva. Nad lihtsalt on.
Mäletan halvasti, eriti lähiminevikku, ositi kujutan asju ette ja lasen end nendest ettekujutustest mõjutada, ositi mäletan unenägusid tegelikult juhtunu asemel - aga seda, et kogu maailm koosneb plastketastest või et ma rongi alla ei roninud ilma plastpulkadeta, plastpulkadeks võib olla aga ka alkoholijoove, ma vähemalt ei arva.
Mingi tase hullust on loovutatud.

Ja muuseas, nüüd ma tean, kuidas elati rasketel aegadel. Väikesi valusid enam ei märkagi, päriselt. Mingid päevad - ei ole märgatavad. Peavalu - ei ole enam. Nälg - ei ole enam. Isegi öösel ei ärka tuppatulija peale. Päkapikul poole lihtsam kohe.
Tundlikkus alaneb, pohhuism tõuseb. Päris põnev. Ma ütleks, et nii täpselt elatigi.

Aitab küll, öö on =)

neljapäev, 11. detsember 2014

10 aastat

Lugesin 10 aasta tagust postitust.
S.t. käsikirjas, päevikus ja kuupäevaga 06.12.04.

Phmt tahaksin lihtsalt ära joosta karjudes, ilma kelletagi, sest nii õnnelikuks ma enam ei saagi, nagu peaaegu kahekümneviiesena olin, ja see, et osa seda õnne tuli teadmatusest, ei aita.
"Hea on armastada ja olla armastatud" tõden nt, ja kaks lõiku hiljem vajun sügavale sinna, kuidas seksiga saab endast anda rohkem ja see on ainus, mis on piisavalt palju, sest tahakski aina anda. Õrnalt puudutan ka multiorgasme (ma õieti ei teadnud üldse, mis orgasm on) ja olen jumalasta rahul kõigega.
Jee?
Et vähemalt kunagi on ta olnud päriselt rahul?

Nohjah, aga aga aga...
Esiteks: kas siis kunagi see seisund korduma ei saa?
Teiseks:  kas oleksin valmis loobuma kõigist kogutud teadmistest?
Kolmandaks: kas ma ja ma üldse oleme sama isik?
Neljandaks: omast arust ma ei usu jõuluvanasse, armastusse, heasse kõikesuutvasse jumalasse, puhtviielisse tunnistusse ega muusse sellisesse ja ikkagi suudab see, et mul ei ole täiuslikku õnne, mulle kurb paista?
Viiendaks: kas ma ja ma ikka oleme sama isik?


Ma kardan, et ei hakka suutma ja olema midagi enamat kui olen praegu. Et see, kuidas ma kukun kõhuli kümmet kätekõverdust tehes, on jääv. Et see, kuidas ajan endale kohvi peale ka poolikust kruusist juues, ongi minu mõõt. Et valud puusades ja seljas jäävadki sinna. Et mu ataksia ja see, et ei saa kätevärina tõttu meiki teha ja kõige meelsamini oleks toas voodis, ongi see, kes ma nüüd olen ja peaks lihtsalt sellega harjuma. Voodisse kobima ja harjuma.
Kardan. et kõik, mis on kunagi olnud kasulikku, ongi möödas ja alles on ainult nõuanded, mida keegi ei taha. Kardan, et kui lõpetan olemast uudsus, ei huvitagi ma enam kedagi.
Kardan, et see on juba alanud, see unustamine.
Kardan, et ma ei ole mittekeegi ja oh, oleks mul rongi alla ronimine ometi õnnestunud!
Kardan, et teen haiget kartusi sõnastades.
Nutan, sest endast on nii kahju, nii kahju, aga teised on ükskama.
Ja samas, alles ma ju kirjutasin ning mõtlesin sellest, kuidas meie kasulikkus ei ole me mõõdupuu?

Me oleme lihtsalt need, kes oleme, midagi muud polegi.
Vau, võiksin päevikupidamise lõpetada.

pühapäev, 7. detsember 2014

Pahapäev, tänane

Ma pole see, kes olin.
Või midagi.
Kõik on teistmoodi alates haigest tütrest (jah, ta on haige, päriselt, alla 38 palavikku napilt) kuni ma ei tea kuhu, ja mingi osa minust ütleb, et las olla, MINA olen ju ka haige ja eile ma ei saanud ema-olemise eest üldsegi medalit, kuigi lohistasin end vaatama Tütarlapse koori jõulukontserti Nigulistes, ja mingi osa kupatab Poeglapse minema, saadab kooli sõnumi ja loobub pilliharjutamist nõudmast, sest ikkagi ema ju, ning kui liita mõlemad osad kokku, saab lihtsalt pahura uue minu, mitte midagi edevat ja ilusat

Ega ei tunne ka, nagu oleks midagi edevat ja ilusat.
Ma olen, kes ma olen, nagu me kõik oleme, ja see, et vahel teen ette pühapäevanäo ei muuda, et olemas on ka argipäevad. Kusjuures isegi mu pühapäevamina on invaliid.

Mäletan, et kunagi olid mul unistused. Korjasin enne magamajäämist nt mõne ilusa isase endale kaissu, lõin pihku ja imestasin, et mõnel on päris meest vaja v? Milleks?
Olid plaanid tulevikuks. Tööde osas, eraelu osas, kooli osas, laste osas.
Igasugu plaane oli, plaanide ebaõnnestumise plaane ja ebaõnnestunud plaanide ebaõnnestumise plaane, ja ma ei pidanud neid unistustekski. Hei, seda kehakaalu, mis mul nüüd on, ei sisaldanud ükski!
Aga nad olid ja nüüd on nad mittemiski ja nende asemel pole midagi.
Ei ole "kui ma jälle terve olen"-plaane näiteks. Võiks ju loota, et on, aga ei ole. Ei ole üldse midagi, niipea, kui mõtlen kaugemale kolmest tunnist ja voodist, tuleb täieliku ebareaalsuse tunne. Mingis mõttes olen nüüd see "tänases päevas elaja", aga kuna peamine kogus teisi elab kaugemas tulevikus, on lihtsalt hirmus enamik aega ja ülejäänud aja magan. Saan kiita selle eest, kuidas olen hästi paranenud ja sarnane sellega, kes olin.

See, et ma alles ehitan ennast ega tea, mis välja tuleb, seda tean mina ja veel mõni, osasid koduseid nt ei huvitagi. Mult oodatakse, et olen see, kes olin, ja kui ma teesklen halvasti, siis pole ma järelikult veel piisavalt paranenud. Poeglaps tunnistas, et mõte muutuvast minust ajab talle hirmu nahka. Vanaema solvus, kui tema peale vihastasin.
Ma vihastan umbes kõige peale.
Või hakkan nutma, juhul kui vihastamise asemel kurvastan.
Või siis rõõmustan liiga palju ja liiga kaua. Sa võid täiesti tunda, et tegid midagi hästi, sina, kes saatis mulle palju-palju-palju raha! Isver! Mul on fänn! Olen rikas!
Üliemotsionaalne nagu teismeline, tõesti.
Kaalun ka umbes niipalju kui viimati 11-aastaselt.
Ma olin varase areguga, muidugi, aga isegi mu peatselt kolmeteistkümnene Tütarlaps kaalub ikkagi 5 kg vähem. Võibolla olin lihtsalt paks laps ja saan sellest hilinenult aru? Eih, see oli nali. Mul võis olla sada häda, aga ma ei olnud paks laps. Liigse kujutlusvõimega, jaa. Konfliktne, jaa. Ülemäära kriitiline, jaa.
Huvitav, kas need kõik on ka osa jooksvast teismeeast? Jaa?

Tean, et raske on vahet teha kujutluspildil ja reaalsusel, eriti kui olen väsinud. Eile pidasin Kloogaranna rongi Aegviidu omaks ja nägin teda pealegi kaks Balti Jaama teevahet endale lähemal kui tegelikult oli. Seal, kus mina nägin rongi, polnud tegelikult midagi. Kas ma sattusin rongi alla vastupidise ilmingu tõttu? Jaa?

Tahaks uskuda, aga see on tegelikult ebareaalne. Nagu see ilus tibin, keda mõni ette kujutab lugedes (ma näen haige välja peamiselt), kiitus, mida ma päriselt ei pälvi, see, mis ma tegelikult ei ole.

Ma ei tea, kes ma olen.

kolmapäev, 3. detsember 2014

Mittehaiglas

Kolmas päev vanemate(te teate, et mul on mitu komplekti?)kodus.
Täiega õudne.

Täna kuulsin issi (teine komplekt) käest, et see on normaalne, lähebki nädal, enne kui hakkab jälle paremaks minema, aga praegu on jube küll. Ma ühest küljest ju tean. et hetkel olla ideaalne ema, tütar ja tütretütar ei ole reaalne, aga selgub, et lootsin ikka. Ja et olla hull ja väga hull, lootsid ka teised. Ma näen ja tunnen, kuidas olen kõiki alt vedanud, kuidas ma ei ole see ja too, kuidas ma peaksin, aga ei tee ja ei ole - ja paremini ka ei saa. Pea valutab ainult.
Ära põe, ära põe, ärapõe.
Seda, kuidas lõikasin nüride küünekääridega juukseid ja keegi ei märganud, kuidas mu lapsed on liiga kaua arvutis ega õpi üldsegi, kuidas vanaema on minust hädisem, aga võtab end iga päev energiliselt kokku, kuidas siin on mu kass, kel pole mingit asja siin olla, kes sööb kanakonte, kuigi siin ei tohiks olla ka kana, sest mu õde on taimetoitlane...
Mhmh.

See, et ma esimest korda nägin näiteks oma kotti, kus oli muuhulgas sees kaks täiesti tundmatut eset (ühiskaart - minu oma? - ja siuke asi, kust muusika tuleb), ja haiguslugu, mille mõistmiseks ma guugeldasin mehemoodi ja sain seega teada, et ime, et elus olen, ei aidanud samuti. Tekkis tahtmine detektiivida ja tahtmine olla keegi muu kuskil mujal, sest mis mõttes ma NII napilt tulin ilma ülekerehalvatuseta toime, ja kelle muusikamasin see on ja kuidas mul veel alles on kõik need kaks silmapliiatsit, sissepääsukaart, mis mu käest vajadusel sõjaväepolitseiga kätte pidi saadama, ja näokreem? Ma ikka tahaksin kõik õnnelikuks teha, keda näen-kuulen-tunnetan, ja kui ma pole isegi päkapikuks pädev, on hirmus tunne.
Miks mul seda vaja oli?
Et õppida vähem teiste meele järgi olema?
Ma jätkuvalt ei tea.

Kunagi kuskil ma paranen täielikult. aga kas see on see maailm, ei tea.

pühapäev, 30. november 2014

Ilus, taas

Räägitakse, et täna olevat külm olnud.
Ma ei tea muud, kui et katused olid jälle valged ja ilus oli. Luiki seekord ei paistnud, võib-olla polnudki, parte nagu nägin - aga teist korda ja mitu tundi hiljem vaadates oli samas kohas ainult roostik. Võib-olla polnud parte ka.
Olevat küll ilus, aga nii libe, et ma üksi õue ei pääsevat, kinnitasid hooldajad. Seltilised tulid aga juba pimedas ja nii ma õues ei käinudki.

Tegin selle asemel siis avastusi. Hei, mul täiega on, mida avastada!

Üks ja hea asi on see, et ma üleni armastan oma lapsi. Et mul on, keda sel moel kalliks pidada, on hea. Taipasin lapsi teha, kuni oli, mida teha, ja nüüd nad on, suured ja ilusad, ja sõidavad ise bussiga. Jaa, ma tean, üks neist on isegi ise lennukiga sõitnud mitu korda ja teinegi sõidab iga päev rongiga üksi ning midagi põnevat selles pole, eriti kuna ma ise neid õpetasin - aga samas, ma olen erinevates haiglates olnud alates peaaegu poolest septembrist ja nad on selle üle elanud. Nende eest on hool kantud, aga võinuks ju ka nõmedaks minna, nemad aga ei läinud. On täiesti normaalsed hoopis. Vau.
Ja ma rõõmustan iga kord, kui kasvõi ühte neist näen. Ja nad on täiesti, mille nimel olla. Ja üldse ja üldse ja üldse: lapsed. Ma isegi ei vaja titte, tegelikult, nad ju juba on. Minu omad, minu tehtud, minu kantud ja sünnitatud ja jumalast uudsed ikka veel.
Lapsed.

Teine hea asi on, et sain viimaks aru "kes palju teeb, see palju jõuab" kontekstist ja olemusest. See ei ole üldse jooksjatele või muidu tõmblejatele, kes midagi ei jõua ja suuda, see on neile, kes on nagu mina praegu (ehk siis haiged või midagi taolist, "vanad" on ka näiteks teema). Tõepoolest: kui sa ei maga päev otsa, vaid teed ka muid asju, sa ei peagi magama 18 tundi päevas, 12 on täiesti piisav ja saab hakkama isegi kümnega. Lihtsalt voodist on vaja välja tulla ja esimesel võimalusel mitte sinna tagasi pugeda (vastupidi eelmises postituses väidetule) ning varsti läheb.
Võib muidugi teha nädalavahetusele erandi.
Et kangelane pole vaja olla, see toob kasu ainult sulle endale ja sellegi näol on tegu kaheldav kasuga, seda olen juba avastanud. Aga teha natuke rohkem, kui suudad, seda võib ikkagi proovida, eriti kuna praegu ma ei suuda suurt midagi ja kõik on ometi nagu mina.

Kolmas avastus on tegelt ka ositi positiivne, aga sisaldab potentsiaalset silmaarsti juures käiku e. minu meelest ei näe ma paremini kui varem, halvemini hoopis. Aga - see on see positiivne osa - kindel ei ole. Ma võin endalt rohkem oodata (täiesti reaalne) või panna ennast visuaalselt nõudlikemasse oludesse (ka täiesti reaalne) ja siis tundumise peale surra endamisi. Siis on veel võimalik näha tegelikult ka halvemini, aga see ongi normaalne (mille jaoks on arsti vaja) või näha halvemini ja see pole normaalne, mille jaoks ka on arsti vaja ja siis ma saan prillid.
Kui mu kaotused piirduvad prillide leidmisega, on ikka täiega hästi läinud.
Praegu mul muidugi tõmbleb see parem käsi ka, aga - kas ma olen tõmbluste suhtes sallivam vms, see mind praegu igatahes samal määral ei sega. Kuigi käsitsi ma kirjutama just ei kipu (jaa, kohe hakkan, kui tuppa naasen).

Enda suhtes tolerantne olla, see on vist olulisim, mida seni õppisin. (Vastuseks ktzile.) Aga seda veel mõtlen, tegelikult, kuidas sellega on ja võib-olla, et "ära põe" on olulisem. Või mõni kolmas asi. "Hari oma aeda" nt. Muuseas, neljas asi: mulle ei tasu enam Haapsallu külla tulla, kuna kolin homme Tallinna.
Sellepärast üldse sai kirjutama hakatud, kuigi see ajab postituste arvu novembris paarituarvuliseks.
Küll aga võib mulle jätkuvalt helistada =)

reede, 28. november 2014

Mis ma nüüd siis olen vol II

Öeldi, et ärgu võtku ma ennast oma liiga tõsiselt.
S.t. lugedes. Plogi. Aga ma lugesin ikkagi seda ja seda ja seda... ja kuramus. Täpselt sama inimene vaatas vastu. Mitte kuhugi pole arenenud. Mitte kuhugi pole jõudnud ega mandunud. Neli aastat ja täpselt sama, õnnetus (eelistan sedasi mõelda) ja täpselt sama, õnnetu arm(astus)(umine) ja täpselt sama - ma olengi täpselt sama ja kas ma nüüd peaksin natuke halvasti tundma end?
Vist ei.
Vist ei, aga... ikkagi, kuhu edasi siis nüüd?

Rents on peaagu jõudnud oma eesmärgile. Mina muidugi ei jõuagi (tahtsin korra lõuga tõmmata), teisele eesmärgile ka mitte, aga midagi ma siiski teen. Käima õppisin (kahe silmaga alla nägema ja käsitsi kirjutama mitte), õpin ka jooksma. Ja mingi areng toimub.
Põhimõtteliselt ma vist ei ole läbi kukkunud?
Ise ei tunne nii, eriti ei öelda ka, ja see, et ma omast arust olen veel pimedam ja kohmakam kui nädala eest - see võib olla ka normaalne tagasilöök, mida lihtsalt ei ole arvestatud avalikult ja seega on see kõigi eest saladus, või ma märkan asju, mida veel nädala eest ei oleks märganud. Võib-olla pudistasin nii juba siis!? Võib-olla olen kogu aeg pudistanud? Midagi ma ju ei tea ka...

Mis ma tahtin öelda - et lugesin oma sedasinast võrgupäevikut ja meeleheide käis peal. Et see siis ongi elu: ajad taga mingit partnerit, hüppad-jooksed, teed tööd - ja ongi kõik.
See SEE ongi. Ja kui sa ei ole edukas, kui sa enam ei hüppa, siis võidki samahästi surnud olla.
Aga samas... ei ole ju nii? Ei ole ju?!
Ja see ajab mu segadusse jätkuvalt. Et mis, kes ja kus on.
Võiksin panna uue kaalunumbri. Võiksin ka uue foto lasta teha (sünnipäevaks nagunii teen) ja oma senised ponnistused raamatuteks vormida. Võiksin teha koguni käiva foto! Aga see oleks ju ka valetamine, omas laadis, kuigi faktid nagu on õiged.
Ma ei taha.
Ma ka ei tea. Kogu tulevik on kolm tundi pikk ja pikemalt ei tohi mõelda, sest siis tulebki õudus peale - kuni ma mõtlen mõnusast voodist, on ju kõik hea. Ei tasu siis mõelda muust, ei tasu elule mõtet otsida! Või..?

Kurtsin seda muret laialt ringi ja sain mitmesugust tagasisidet. Üks rääkis kõiksusest, täitsa tõsiselt. Et elusa inimesena ta võib mind vaatama tulles teha pausi ja minna ning vaadata mõisa, funktsioonina ta ei saaks. Et elusana ta ongi täiesti teistsugune. Et võib, aga samas ei pea.
Teine soovitas vähem põdeda.
Kolmas rääkis, kui palju pahandust tegi mu kass.
Omal moel oli kõigist neist kasu. Aga ikkagi on kõige rohkem kasu Kivirähast.
Imelik. Midagi uut ta ju ei ütle. Aga seda, et kõigest ei pea kasu olema, seda ta ju ütles, ja sellest oligi enim abi.

Lähen nüüd oma mugavasse voodisse, kus veel kolm ööd pole pissivat kassi, mõtlen inimene olemisest ja ei põe. Üldse.
Sest midagi paremaks see ei tee, midagi halvemaks aga natuke ikka.

neljapäev, 27. november 2014

Feministlikud küsimused

Teile on rääkimata see, kuidas ma korduvalt (viimati eile) üritasin teesse ja lahustuvasse kohvisse uppuda.
Käin küll. Räägin küll. Mõtlen küll. Ja siis saan seepärast köhahoo, et üritasin korraga neelata nii toitu kui vedelikku, ja peaaegu upun. Köhin ja köhin, kohv või tee on igal pool hingamisteedes laiali, asi läheb aeglaselt paremaks, ja siis teen ma seda hajameelselt uuesti ning köhimine algab otsast.
Tundke nüüd mulle kaasa.

Olen segaduses. Mõnes mõttes ma ju väärin kogu seda kaastunnet. Köhin ju reaalselt, korduvalt ja ikka veel. Olen reaalselt IKKA VEEL haiglas - kui kaua ma siin nüüd olengi olnud? Ei näe reaalselt, täitsin eile ära puudetaotlemispaberid (kui mulle puue antakse, hoi! autoga sõitjad! Saan ka parkimiloa umbes igale poole!) reaalselt, saan reaalselt käia, aga selle ohuga, et kukun, hoian täiesti reaalselt seinte ligi. Ja nii edasi.

Aga kuna mul oli (reaalselt) palju halvem olla, tundun endale paraja petisena samas. Mul on energiat, et tunda end halvasti, kui hambad on pesemata? Kui ma ise olen must ja igalt poolt karvane, kolmat kuud meigivaba ja juuksurivaba muidugi ka? Kui mu oskused mind alt veavad ja ma mõnd asja ei mäleta? Mul peab ikka paganama hea ju olema, kui sellised tühised eluelemendid mind segada suudavad! Ma pole mingit kaastunnet väärt!
Ja väärtolemine on tähtis.

Mis on imelik. Eile mõtlesin ja arutlesin selle üle. Et kui nt mu vanaema (muuseas mul on teine vanaema ka, kellest harva räägin. Ka seekord mitte) loobuks vajalik ja väärt olemisest, me tunneks tast teatud kurbade sündmuste korral hoopis rohkem puudust. Muidugi ta ei loobu, aga sedasi teoreetiliselt. Ta on kasulik ka praegu, aga võib-olla tasuks olla lihtsalt tema ise, võib-olla (üsna kindlasti) armastataks teda tegelikult rohkem, mitte vähem? Võib-olla ei olegi tema väärtuskese ta võimekuses?
Võib-olla polegi kellelgi?

Aga see väärtolemine on nagu kood paljude naiste (seekord on diskrimineerimine õigustatud) veres. Kui sa pole väärt ja vajalik, polegi sa keegi.

Mingil määral on see taandatav tittede kasvatamisele. Et titele sa oled vajalik, olles tema ema, ja seks ajaks, kui sa enam ei ole, oled juba harjunud. (Sealt ilmselt minu vajadus saada uus titt kähku, kuigi esmakordselt elus ma teda teha, sünnitamisest rääkimata, küll hästi ei julge. Isasest hoolimata lihtsalt - tahaks titte!)
Aga sama tendents on märgatav ka lastetute naiste juures, nii nende, kel vbla veel pole (mis mu tütrest saab???) kui nende, kel pole enam lootustki (vanatüdrukutest vanatädid, kes ootavad sult võimatut, tuleb tuttav ette?), kui kõigi vahepealsete variantide juures, ainult vahetud titeemmed välja arvatud.
Mu sel vanaemal, kellest muudkui juttu, on üks laps. Nagu vähe sõltuvuse tekkeks?
Aga oi, ta samas tahab olla vajalik.

Kas me kõik püüame olla ideaalsed? Kas 90-aastaselt 35 aastat remontimata köögi remontimine on hea (uus asi = põnev) või halb (teed asja, millest endal nagunii kasu pole kauaks) märk? Miks me oleme, kes me oleme? Millele me tugineme, kas kultuurile või inimloomusele? Kas see on ainult naiste värk ja seega ilmselt soojätkamisega seotud, või on mõned mehed ka sellised ja tegu rohkem peretavaga? Kas, mis, kus? Kes?

Igasugused küsimused. Natuke seotud sellega, et kuhu edasi - aga mitte ainult. Täiesti asi tegelikult, sest me kõik tahame kuuluda, iseasi, kuhu ja mis alustel.
Mismoodi ollakse täiuslik iseeneses, olemata vajalik?
Vat see nõuab lahendust.

pühapäev, 23. november 2014

Aruanne

Täna on pooled katused tavalist värvi. Haapsalu polegi nii ilus.
See-eest on pühapäev ja ma sain teada, miks ärkamine nii raske oli: see, mida ma pidasin antibiootikumiks ja religioosse innuga sisse võtsin, oli tegelikult Diazepam (e. rahusti ja vererõhu allatooja, lisan juurde neile, kes õnneks ei tea).
Seda anti mulle igal jumala õhtul kuu aega.

Ühest küljest: ju ma olin siis raske patsient. Mõistan.
Teisest: mingit muud toimet kui öine minestamine ja raskused hommikul ärgata, ei märganud. Üles ärkasin öiti ikka. Telekas segas mind ikka. Kempsus käisin ikka ja mähkmed läksid ka katki ikka (jumala paljud täiealise mähkmed pidin häbiga ära viskama, sest krõpsud ei pidanud - mitte et ma sinna midagi teinud oleks, seda aega ma eriti ei mäleta, kuigi natuke mäletan ikka) ning isegi mingi arusaam toanaabri norskamisest/mittenorskamisest säilis. Olin kohe palju rahulikum, kui üksinda jäin.
Nii et oman teatud kahtlusi, kas ravi oli ikka õige.
Sellest, kui jubeda kõhukinnisuse sain pärast lahistit, parem vaikin.

Ma olen kahtlaselt armastatud ka =)
Korraga ma saan aru neist kuulsustest, kel pole oma fännide (minu puhul umbes viis, aga see on põhimõte, mis loeb) jaoks aega, sest mul on täiesti vastamata kirju ja kommentaare. Kuigi ma tahaks vastata, jään alati enne magama (vt ka Diazepami liigtarvitamist). Kusjuures ma TÕESTI tahaks kirjutada, mitte ei valeta viisakusest vms, lihtsalt ei jaksa. Täna on pühapäev, võib-olla vähendan võlga, aga see pole lubadus, vaid võimalus. Ma pidin oma poega nägema (näen lapsi kahtlaselt harva, neil on mingid koolid ja sõbrad ja üks, see noorem neist, ei võta ka telefoni, mina aga olen haiglas) ja see on väärtus. Võib-olla ta tuleb varakult ja ei sukeldugi kohe konstruktorisse.
Ma ei tea.
Ega ma ei tea suurt midagi, kui aus olla. Alustades ravist lõpetades nt mu täpse asukohaga.
Kui ei küsiks, ei teaks niigi palju. Järgmise nädala graafik on veel tulemata, sest ma unustasin seda küsida.

Ka nii saab. Lihtsalt... olles.

Olen kindel selles, et lubasin arstile vaagna luustumise huvides juua igal õhtul kannu keefirit. Ma ei tea, miks ma siis ainult klaasi saan... Samale arstile olevat ma rääkinud endast kui keisrinnast, kui parema silmaga vaadata.
Raudselt ei saa tõsi olla. 
Üldse mängib mälu mäkra. Mõnesid asju mäletan väga hästi (mitu teist mäletavad 7 aastat tagasi läbikulumise tõttu äravisatud alukate täpset mustrit ja värve?), mõnesid, nagu oleks need ammu olnud, kuigi olid nt augustis, ja mõnesid üldse mitte.
Ja nii ongi.
Ma ka ei seletaks endale midagi, sest kuulaja ju võib-olla ei mäleta mu ega enda juttu või veel hullem, mäletab valesti. Kuigi Diazepami mäletasin küll :) Praegu ei tahaks ma endale õeks ka ennast, sest esiteks mu parem pool töötab puudulikult, ma ei näe allapoole ühekordselt, hulka asju mäletan tasemel "mis selle nimi nüüd oligi?" ja pealegi ma pudistan. Küll vähem kui enne, aga küllap see telefonis juba kuulda on. Midagi head peale kahanenud ümbermõõtude pole.

Ok, nüüd hirmutasin ära?

Ma käin, pole armiline, "mittetöötav" parem pool on lihtsalt uus vasak, hädapärast töötab küll ja enamgi, ja kohati ma räägin aeglaselt või parandan hääldust.
Lihtsalt õeks ei tahaks.

Võib-olla ma veel taastun. Võib-olla. Võib-olla ma omandan teatud tolerantsuse halva suhtes, praegu seda näiteks pole.
Ma ei tea ju. Mitte midagi.

reede, 21. november 2014

Sittagi pole muutunud

Täna sajab Haapsalus lund. Päev otsa. Kõik katused on valged, mida ma hommikuti vaatan. Meri on valge, sest esmalt tekkis jää, siis sadas lumi. Ilus on. Ma korraga saan aru, kuidas Haapsalut ilusaks peetakse - varem arvasin, et näen lihtsalt hea nurga alt.
Ma vestaks teile veel varestest, nende mängudest ja kuidas on praktiline armastada neid linde, keda su vanaema vihkab (kui sul on selline vanaema kui mul), aga mingid õed ja hooldajad mu taga räägivad hoopis Ukrainast saabujatest ja see on kuidagi pakilisem teema.
Et ongi selline koht, kust saabujatest rääkida.
Et ongi SELLINE koht ja kuigi ma pole möödunud 3 kuu jooksul arusaadavatel põhjustel uudiseid jälginud, ega miski ei ole suurt muutunud. Et jah, "Vaba Ukraina" on mingi suur asi nüüd ja neil on omad telefonid, Putin saab vbla rahupreemia (nali, aga mitte üleni!), aga laias laastus on kõik sama.
KÕIK. Krt, ma olen vähemalt käpsu suhtes muutunud. Kasutan häbenematult.

Ma ei saa aru.
Et kui NAD tulevad meie kallale, küll nad veel näevad? Et kui NAD lähevad ükskõik millise NATO riigi kallale, küll nad veel näevad? Et me oleme ikka nii erinevad Ukrainast?
Aga, aga, aga... aga me olemegi ju Ukraina? Ma saan kuidagi aru sellest, et me ei ole Põhja-Korea, et me pole Hiina, et me pole Kesk-Aafrika. Aga kuidas me pole Ukraina? Mis VALEMI järgi? Kuram, me oleme isegi sama värvi ju! Nad tuuakse siia paranema (ja, et poleks mingit valestimõistmist: tore on, et tuuakse) ja see ei ole ebanormaalsus. Nii käibki. See ongi, kuidas käib.
Ja siis korraga me oleme eri asjad?

Ma ise enam-vähem käin, ekraani vaatan ühe silmaga jätkuvalt, olen täiesti kasutu igasuguseks sõjaks ja vahelduseks arvan, et ise, mitteise, mis seal vahet. Võibolla on õigus sel lähedasel, kes niimoodi arvab ja kellelt ma selle üles korjasin - et igal juhul ma olen üle rongi ju. Mingid valud siin-seal, mingid ebakohasused, aga üldiselt ma olen ju terve?
Ja muu ongi kama.
Isegi tahtmised on tagasi tõmmanud koos palatinaabri kojuminekuga. Siin haiglas oleks täielik puhkus, kui poleks palatinaabreid, kes õpetavad elama - neist aga pole pääsu =)

teisipäev, 18. november 2014

Mingi normaalne pealkiri

Issand. Ei, ei soovita kellelegi! Isegi juhul, kui ise tegin, ise vastutan, on  paranemisprotsess jube tüütu ja sellega tegeleda raske töö.
Tahaks ju kõike. Seda, mille kaotasin (kursusekaaslased kisuvad lõpetama, töökaaslased tahavad haiguslehte, Hiir ilmub, Reaktoril on suisa juubel, miski mäng on novembri lõpus, ei tea kust tuleb raha, mul on see poolik romaan, lihased on küll atrofeerunud ja ma näen omast arust välja nagu vana eit, aga arme ei ole ja vist olen objektiivselt suht naise moodi, tahaks sellega midagi teha, et internet oleks lihtne ja telefon ka, et arvuti töötaks ja ma ei peaks avalikule netipunktile lootma) ja areneda lisaks.
Siis tahaks veel igasugu asju nagu laps (kuigi ma ses faasis olen, et ometi kord ei taha teda teha, seks tundub raske tööna ka) ja moraalne toetus (ei saa kunagi küll) ja et elu seisaks, kuni ma taas peale jõuan.
Ja ei saa ju sedasi.

Miski hooldaja täna rääkis, kuidas nad kõik rõõmustavad minu üle. Et nii hästi paraneb, käib juba ise, kuigi rulaatoriga, aga käib SÖÖMAS. Mu emme meenutas igasuguse nostalgiata, kuidas ma ainult lebasin veel kaks nädalat tagasi ja kempsus käisin ka salaja.
Ma TEAN, et see ongi mu töö ja kui võrrelda kasvõi nädalaeelse ajaga, ma arenen. Aga ma ei ole endaga õnnelik ikka. Tahaks ROHKEM. Tahaks paremini. Tahaks olla parem kui ma ise suudan olla, tahaks, tahaks...

Jah. See, et ma teen vahet suur- ja väiketähtedel, see, et ma hädaga saan ka tagurpidi käidud, need on täitsa asjad.
Kui ma jätan võrdlemata, kus teised sel ajal on juba, kui mina ikka veel käima õpin. (Ühtlasi on lahendatud, miks ma ei ole nii soe kui varem naiste suhtes - nendega ma võrdlen end varmamalt.)
Mõned saavad lapsi. Mõned lõpetavad koole. Mõned, kurat võtaks, kirjutavad romaane, sellal, kui mina siin kahe sõrmega tipin.
Ja ma ei tohi end sellest häirida lasta.
See ON raske töö.

laupäev, 15. november 2014

Vaatasin ära

Tore.
Ma vaatasin esimest korda videosid ja teateid enda kohta, sest minestamise ja kramplemise jäetud surmväsimus (ilma mingi naljata) ja järgnenud 4 tundi und ei lase öösel magada.
Jah, on minu king küll.
Midagi muud imelikku ei paista, võib vaadata, kui on tahtmine.

Et kahtlustatakse enesetapukatset ikkagi.
Ma ei teagi. Võib-olla.
Hei, ma ise kahtlustaks ka, eriti oma viimase postituse valguses, ainult kuidagi... läbi mõtlemata oli see asi. Ülekäigukohal? Kammaan. ma oma aruga roniks ikka võsa vahele. Tegi suitsu, vaadates raudteejaama? No teate. Ma olen tõesti väike suitsetaja, viimased kuu aega pole meeldegi tulnud, aga kui ma tõesti rongi ootan, siis see on ainus aeg, mil ma leian, et jaa, nüüd võib.
Ja eriti kui homme oli arvestus ja ma ei jätnud mingit hüvastjätukirja isegi kursakaaslatele, mul pidi ikka tõesti siiber ees olema, kui nii oli.

Samas ma mõtlesin sihipäraselt sellele, et minna ja vaadata rongiaegu vastava eesmärgiga, see on mul meeles. Just Tartus olemise ajal, see on ka meeles. Sest ma õppisin sõjakoolis ja sellel oli ka teatud mõju (mida informeeritumad teist teavad). Viimastest päevadest enne - nojah, õnnetust - mul mälestused puuduvad, nagu ka umbes 2-3 nädalast pärast, nii et see ei ütle midagi.
Oma esivanematest ja lastest on jubedalt kahju, aga ma olen neid mõtteid (noh, ütlen ausalt välja - enesetapumõtteid) veeretanud ikka kaua.
Nagu KAUA. Aastaid ja aastaid. Vbla oli aeg midagi teha ka.
Aga samas jälle...
Sul on üks töö - surra - ja sa ei tule sellega ka toime? Sul on peaaegu valmis romaan ja sa jätad selle üle andmata, sest äkki on jube kiire ära surra? Peaaegu valmis luulekogust rääkimata, see ootab juba ammu.
Ja ikkagi see ÜLESÕIT. No MIDA ma mõtlesin?! Kas ma tõesti ei mõelnud midagi? Kas see, et sattus hea arst ja kiire kiirabi, kas see on mu põhjus elus olla või on mõni põhjus veel?
Midagi muud ei tule pähe ka mitte.

Sest see kõik on tulvil ebaloogikat ja kui ma midagi olin (enne "õnnetust"), siis loogiline.
Ma tõesti ei tea. Vbla on neil õigus.
Piinlik on ka. Et kui neil on õigus. Kui ma tõesti ronisin sinna ise, kui ma ei kannatanud välja, kui ma elasin lõpuni ja siis lõpetusega panin mööda, kuidas ikkagi edasi? MIS must saama peaks? Kuhu minna ja milleks? Kas mul on üldse õigus paraneda? Kuramus küll.

Ma vist ei olnud selleks ajakirjanduseks veel valmis.
Samas - vaevalt ma selleks kunagi valmis saan.
Nad on, mis nad on, ja mõnes mõttes toimus ju ka hoidmine. Õhtuleht on pooled kommentaarid ära kustutanud nt.
Üks andis nõu emaga rääkida homme. Ma arvan, et see vist on pädev nõu, kuigi emast on jubedalt kahju ikka.

neljapäev, 13. november 2014

Elu, lihtsalt

Mul oli avastus.
Vau.
Päris avastus.

Nimelt avastasin, et olgu ma muidu nii iseseisev ja suur kui tahan, mingil rakutasemel ma ootasin, et tuleb mingi truelove ja veab mind sellest jõuetusest ja närususest välja. Ja muuhulgas see defineeribki truelove'i. Et minu väljavedamine ja voodi ääres õhkamine ongi põhitunnused ja kui see ei toimi, ei toimigi miski ja kogu lootus on kadunud ja üldse. On vist aeg leppida sellega, et ainus mees mu elus on mu poeg ja vbla ka kaks isa. Noh, ja vbla ka tütre isa kunagi 15 aasta pärast. Ja nii ongi. Ja miski mind ei päästa. Ja see, et mul pole paarissuhet, määrabki mu elu nüüd igavesti, sest nii abitu ja päästmisvajaduses ei ole ma enam kunagi ju.

Ja nüüd (eile) ma avastasin, et ei ole ju nii.
Et ma ei ole ÜLDSE teine inimene, kui olin. Täpselt samad võimalused, täpselt samad puudused. See, et mul oli kuu aega vaagnafiksaator (mille parem pool oli oluliseks põhjuseks, miks ma haisesin, sest sealt ihu ikka mädanes konkreetselt) ei ole mu elu määrav. See, et ma kasutan hantleid uutviisi ja nii palju, kui mul kaalu on säilinud, on see teistmoodi jaotunud, ka ei ole. Et jaa, ikka veel ma usun, et kriitilisel hetkel, kui ma ise enam ei suuda, võtab keegi juhtimise üle, aga kui see on mu vanem või laps, mis seal siis valesti on? Kui see pole mingi päästja, mis seal siis valesti on? Kui ma ei olegi üldse päästetav, kui ma juhin en ISE, mis on seal valesti?
Ja see kõik oli räme avastus.
Mingis mõttes ma tõesti lootsin, et nüüd, kui ma päästmist vajan, nüüd tuleb päästja. Saada aru, et nii pole, et ei tule, et see pole üldse see teema isegi - see oli tõesti avastus.

Nüüd ma olen veidi aega rõõmus. Pole asi selles, et ma pole piisavalt ilus, piisavalt tugev, piisavalt kasulik, on lihtsalt elu. See ongi kõik. Vau. Elu. Kuidas ma küll selle kahe silma vahele jätsin?

esmaspäev, 10. november 2014

Igav kõigile

* Teist enamik ei sattu iialgi haiglasse. Ja need, kes sattuvad, ei tea seda ette ja on täpselt sama igavlevad.
Seega ei ole see postitus kellelegi huvitav.
Samas - midagi muud uut mu elus pole ja kui ma just ei kaeba oma palatikaaslase armastuse vastu seriaalide vastu ja kuidas see mind segab, mul midagi muud öelda pole.
Et... kui teil on mingid tuttavad tõbilas, vbla see on siis teile. Või kui te olete minu tuttav. Et äkki te mõistate mind siis paremini või midagi.


* kõige hullem ilma kahtluseta on üksildus. Kuidas kui sa haised ja urineerimine on su suurim probleem ja sa ei saa pesta, on külalisi nagu murdu, mis siis, et sa neid isegi ei mäleta. Ja siis, kui sa saad enam-vähem pildi ette, jalad alla, kempsu taas sõbralikuks kohaks, pole järsku kedagi. Kõigi meelest sa paraned ju nagunii (ja paranedki) ja mis oma eluajast ikka raisata.
Ja sa ei oska sellega toime tulla, sest vahepeal jõudis omaseks saada mõte sellest, et sa pead ikka jube tähtis olema, kui sind juba niimoodi vaadatakse alailma, ja siis õpid uuesti kõikvõimalikke sotsiaalseid tavu, et kuidagi vastuvõetav olla. Õpid ja sulle meenub uduselt, et nii vist elu oligi. Sa ei ole uus inimene. Nii käibki.
See ei ole üldse etteheide neile, kes mind ainult alguses korra vaatasid, See ei ole ka soovitus uuesti tulla, see ongi lihtsalt objektiivne tõde. Ma ei mäleta teid tõenäoliselt seepärast, et oma peas ma tegelesin raske probleemiga "kuidas vähem haiseda" ja te olite sealjuures teist järku. Kui ma teid mäletan, siis olite millegipärast kas olulised - või sattusite aega, kus ma ei muretsenud oma mähkme üle. Kõik. Kogu salapära.

* teiseks asjaks, millele te tõenäoliselt ei mõtle, on kõikvõimalikud füüsilised hädad.  Et ma olen suhteliselt normis, mul on ravimiteks ainult üks süst ja üks antibiootikum, ja ikkagi on täiesti normaalne, et ma minestan öösel teel kempsu ära või et ma saan terve öö osa oma palatikaaslase armastusest teleka vastu. Ja ma ei julge õdesid ka kutsuda, sest enne ma sain pahandada valel ajal siibri küsimise eest (sest mis mõttes ma küsin siibrit, kui mul polegi veel mähe täis tehtud?!), ja kutsungi neid ainult päeva ajal sestsaati.
See, et miski on valus, on nagunii normaalsus ju, eriti kui ma ise tean, kuidas valusid vaigistada. See ei ole isegi mu enda meelest mainimist väärt, siin on ta lihtsalt selleks, et vbla on ka teistsuguseid inimesi.
Aga jah. Kes on haiglas, sel ON mingid kehalised probleemid ka, nad ainult ei räägi neist, sest esiteks piinlik ja teiseks on ju ka hullemaid muresid. Mida sa räägid oma koljumurrust, mis on 4 nädalat vana ja põhjustab su minestusi, kui sul on akuutne kõhukinnisus just praegu ja sa ei räägi ka sellest? (Mul ei  ole, aga liiga hea näide.)

* kolmandaks on, mida kaasa võtta. Üks lokkispäine isane (täitsa kena, aga umbehull) koridoris oli kogu aeg näljane, ilmselt ta oleks rõõmustanud kõige üle. Aga sellistele nagu mina, kes teid ette vannutavad et jumala pärast, ärge tooge midagi, neid tasub kuulata. Mul on praegu sahtel šokolaadi täis (ja ma olen niipalju, kui saab, lastele andnud koos kõige muuga, mida nad ka õnneks armastavad) ja see ei ole enesesalgamise tulemus, Ma siiralt saadan tagasi isegi poole sellest portsust, mille ma olen ülisöödavaks tunnistanud, sest ma ei jaksa süüa. Pole ju mingeid lihaseid alles, mis toitu nõuaks. Vedelesin kaks nädalat teadvusetult, siis veel neli sellise teadvuse juures, mis küll oli, aga voodist välja sain ainult salaja umbes korra nädalas.
Ainsad asjad, mille reeglipäraselt nahka panin, olid koogid ja mahl. Eks igal on omad lemmiktoidud , mulle nt meeldivad besee ja vahukoor, mida väiksem, seda parem. Kõik muu isetarbitu oli suur asi.  Sest (ütlen uuesti) mul ei ole eriti isu. Kui kõhkled, ära vii.

* neljandaks on kell öö juba. Kell vara on üldäratus. Ärge sundige oma haigeid kella 11ni üleval olema: nad võivad küll nõustuda, aga nad ei tea, mis nad endale teevad. Lubatav ainult nädalavahel ja siis ka reservatsioondega. Haige vajab palju und. Punkt.

kolmapäev, 5. november 2014

Mis ma siis nüüd olen?

Niisiis. Püüan olla endisel tasemel, jee.

* selgesti mulle meeldivad nehed rohkem. Püüan seda varjata,, kuni läheb üle. Peab minema. See ei ole normaalne. Naised on ju toredad ja ma nt oma ema pealt näen, millise töövõimega. (Tohutuga.)

* ma ei näe, mis mõte on tavapärasel paarissuhtel. Jah, ma näen häguselt, et lapse saamiseks on vaja kahte inimest, ma näen ka, kuidas enamik inimesi, kes on lahedad ja kes suudavad palju, elavad kellegagi paaris ja üldse, enamik inimesi elab paaris, punkt. Sellegipoolest ma ei saa aru, miks. Seal peab mingi konks olema, vist.
Mida ma praegu ei leia.

* muidugi ma olen kergem, kui 65 kilo. Mul on see ka sügavalt kama. Karvane ja kerge, mis see ka loeb. See, kuidas ma paremini nägemiseks pean silma sulgema, tundub palju olulisem.

* samas, täiesti vastuolus endaga enne õnnetust, ma ikka vaatan juba täiesti paaniliselt oma sündimise päeva ja saada veel mõni laps tundub tähtis asi. Ma kohe ei teagi, mis teha. Kas ja kus ja kellega, kas on ikka vaja ja nii edasi.

* Sest tegelikult ma ei saa aru mitte millestki. Kogu elu tundub mõttetu, v.a. et see kõlab kurvalt ja kurb ma ka pole. Ma ju paranen. Jumala selgelt. Kogu elu tundub korraga mõttetu ja samas nii ihaldusväärne. Ma püüan olla parem, kui seni, aga teisest küljest: kui olla nii hea kui enne, aga parem ma ju olla ei oska, kuidas ma siis paremaks saan?! Mul avaneb võimalus olla sama, mis enne, lihtsalt natuke teistmoodi paranenud, muidu nagu ikka. Ma ei tea tõesti, kuidas edasi minna.

* aga noh, eks ma esialgu keskendun siis paranemisele. Midagi muud ma öelda ei oska, aga mul on positsioon, mida hoida. Mis esiteks on hea, sest ma olen kuidagi hea ikkagi, kui nii saab - ja teiseks on halb, sest kuidas ikkagi nii saab, ma olen ju nõder, haige ja ei oska parem ka olla.
Ma püüan tõesti paraneda.

Püüan parem olla.

esmaspäev, 3. november 2014

Phmt jah. Ma ytleks kidagi arukat, aga ma olen liiga haige, Kujutage midagi ette v6i midagi.
Päriselt ma 6pin seisma jms. Teile tundub internet lihtne? Selgesti olete väga terve. Mulle on raske, nt. Loodan parimat, aga ei julge lubada miskit. Kord ma olen jälle terve, ok, seda ma luban, aga see v6ib aega v6tta. Ma seni 6pin uuesti k6ike.
K6ike.  

laupäev, 13. september 2014

Kuni ei mõtle, pole vigagi

Öösel läks meel kurvaks.
Mingi moment on seal tormiga kaasa jooksmise ja tormi raugemise kergenduse vahel, mis jätab mu väga rabedaks ja haavatavaks kõigele, mis on - või mida ei ole.
See, kuidas keha vajab karja, puudutust, kaasamist, see, kuidas mõistus otsib süsteemi ja isiklikku narratiivi arendavaid hetki - see kõik on vahel nii raske ära hallata.



Eelmise meeleolumuusika sain Rentsi käest, aga unustasin samas, kust see pärines, ja et väga värskelt tulnud postitusest, asendasin ära, kui meenus =)

reede, 12. september 2014

Täna ei ole reede!*

Issake, poisid ja tüdrukud!
Emake maa!
Kui otse öelda, siis õumaigaad, tundub, nagu enam ei jõuaks, tundub, et olen suremas.

Või ei, tegelikult.
Kui tundetäpne olla, võiks õigupoolest öelda, et olen juba surnud. Sest mul aju enam eriti ei ole, on autopiloot, tundeid eriti ei ole, on autopiloot (mis oletab, mida ma võiks tunda ja siis markeerib seda paari vahvelrabeda naeratuse või sapise suukõverdusega), ja kõik, mis mu ümber toimub, lihtsalt toimub, ilma et mul oleks sellega mingit seost peale telefonitõste ja malbehäälse "Perearstikeskus, tere päevast!" või verepudeleid kallutades peapöördeta, ent sama sõbraliku häälega kuuldavale toodud "Võtke palun istet - sinna suurde tooli - ma kleebin need kleebised ära ja siis tegelen teiega!" stampväljenduste.

40 tundi nädalas on liiga palju, aga ma olen töötanud 43 nüüdseks ja kolm tundi on veel. Ja kõik on nii haiged, üksteise järel tulevad ülemiste hingamisteede viirused, kõhuviirused, põletikud, lööbed, valud ja muidugi vered, vered, vered...
Kus on niitide eemaldamised? Kas inimesed enam süste ei tahagi saada? Ma oleks valmis isegi vererõhku mõõtma ja tilku andma, et pääseda veerandtunnisest telefonikõnest teemal "kodused sümptomaatilise ravi võtted nohusele 8-kuusele imikule". Kõik tahavad ühekorraga retsepte, tõendeid, raha anda, kassa ei klapi, saatekirju, nõu puugihammustuste ja borrelioosi sümptomite kohta, piim on otsas, kohv on külm, kõrvaotsikud on loputamata, nädalavahetustel on topelt- ja kolmekordsed üritused ja hommikul magasin sisse ega jõudnud seega pead pesta.

Lõbus on, sest ma tean, et järgmisel nädalal ma ei pea seda üldse tegema ja pärast seda taastub töörütm "iga päev on reede".
Natuke nukker on, sest täiskohaga tööle asudes ootabki see kõik mind täpselt samasugusena ees.
Kohe lõpetamise järel see täiskoht terendab.
Natuke perspektiivitu on, sest mu töökoht on nii äge, et kuhu mujale ma üldse minna saaks tundega "oh, samm edasi!"? Soome? Norra? Kanadasse?
***
Aprilliks tuleks romaan lõplikult ära viimistelda.
Vbla see on see kuhugi viiv karjäärivõimalus hoopis.
____________________________________________________________________

*Selline silt (TÄNA EI OLE REEDE!) rippus mul eile registratuuris istudes ekraani küljes, et ma inimestega nende arstiaegadest rääkides ikka teaksin, mis päev on. Sest pärast ebaloomulikult tihedat töönädalat oli juba eile täiesti reedene tunne peal ja unustasin kogu aeg ära, et ei ole veel viimane päev, tibuke, ei ole. 

kolmapäev, 10. september 2014

Aga "tervist!" sobib suurepäraselt

Töötades siin, kus ma töötan - elik tervishoiuasutuses, mis tegeleb eeskätt ravimisega siiski, vastupidiselt riikliku tervishoiuprogrammi optimistlikele ootustele - tekkis mul juba esimese kuu jooksul tõrge kasutada hüvastijätul sõna "nägemist".
Sest noh.
"Nägemist" viitaks nagu sellele, et loodan inimest jälle näha. Loodan järelikult, et ta kas ei saagi terveks või jääb uuesti haigeks või tabab mõni trauma või haigus tema lähedasi - igatahes peab ta meile tagasi tulema. Ja seda ma ju ometi ei soovi. Ma loodan, et ei näe teda niipea, õigupoolest!

"Head aega" on võrratu hüvastijätuväljend. Olgu aeg, mis meie kohtumiste vahele jääb, hea, mu sõber! Kuitahes pikk või lühike see ka oleks, aga olgu hea aeg!
Kuid kuna me kasutame seda mehaaniliselt, mõtte ja tundeta seal taga - sama hästi kui "headaega" võiks pobiseda ka "tadaa," "tšau,""pakaa" või kasvõi "mhmh", ainult et "head aega" on neist veel impersonaalsem, sest tal puudub vähimgi lapselik, frivoolne, unine või eelistatud võõrkeelele viitav lisavarjund - ei kipu see väljend mul samuti eriti üle huulte tulema.
Ütlen ma ju ikkagi asju, mida tõsiselt mõtlen, aga samas oleks tore, kui teine inimene ühtlasi mõistaks, et ma neid sõnu tõsiselt mõtlen. Mitte ei tajuks soovi, et ta aeg oleks hea, täieliku ükskõiksusega kuuldavale toodud häälitsuste jadana, mis viitab mu soovile temast nüüd kähku lahti saada - näiteks.

Niisiis olen hakanud inimestele soovima kas "kena päeva!" või "kõike head!" või, kui tundub, et neil ei ole just ülemäära kerge elu, "jõudu!"
Sest kui jõudu on, pole mõistust vajagi, eks ole =)

Üldse tundub mulle kuidagi tore ja meelepärane see, kui inimesed mõtlevad, mida ütlevad. Sest keel, keel korraga kaotab ja loob tähendusi. Keel seob meie tundeid emotsioonideks ja informatsiooni mõteteks. Keel võib olla ilu ja aususe vahendaja, kui me seda ainult tahame.
Jaa, jaa, sõna lausumine või kirjapanek ei tähenda mingit igavest lepingut ega tarvitse olla kellegi püha tõde. Aga keel on siiski täpseim vahendaja, mis meil üksteisega lävimiseks võtta on, ja teda võiks kohelda austuse ja sõbralikkusega.
Just nagu inimesigi.

esmaspäev, 8. september 2014

Puravikupirukas

Seened.
Käisin isaga metsas ja ta tegi mulle seente õpituba. Nüüd ma tean igasuguseid huvitavaid maitsvaid seeni, nt lambaseenikut ja lillat ebaheinikut, väga hästi. Oskan neid niimoodi puhastada ja valmistada, et seente sisse jääb minimaalselt okkaid ja liiva (s.t. phmt ei jäägi). Tean, kui palju paremini maitseb metsašampinjon poešampinjonist - need nagu ei oleks üldse sama sorti seenedki - ja korjasin neid metsašampinjone omaenda väikese päevituspruuni käega metsa vahelt mairohelisse plastämbrisse, kuhu nad puravike vahele kenasti pikutama jäid.
Eile koju jõudes olin seenenädalavahetusest nii näljane, et sõin sirgelt ära 250 g šokolaadi, kausitäie jäätist ning siis hakkasin seeni puhastama ja pirukat tegema.
Vastu ööd sõin poole pirukat kah ära.
Lugupeetud isa, kui sa seda loed: kui sul statistikategemisest peaks kõrini saama, võiksid kindlasti päris korralikult teenida ka seenekoriluse töö-ja õpitubadega. 

Mina olen koolituse järel väga rahul. Seeneharitud, väsinud ja õgardlikkusele pühendunud.

Päris hea ikka. Vananaiste suvi ja samblane mets. Hommikukohv rõdul päikesepaistes. Jooks, nii et sügavkollane õhtupäike paistab näkku ja käsivartele. Koer, keda patsutada, taevas, kuhu naeratada...
Mõned mittesöödavad seened on täiesti arulagedalt ilusad, teate. Jämeda jala ja pisikese kübaraga pudelikujuline seen, üleni sügavat tumedat kannikesekarva. Või punane kärbseseen ja punajalg-pilvik, nende erinevad ergavad veretoonid sõnajalgade vahel õitsemas nagu lilled.
Õige inimene läheb ikka metsas õnnelikuks. Need inimesed, kes ei lähe, need on mingid kahtlased. Kõrbetütred või kalamehed, kaktus või heeringas südame asemel rinnus.

Täna on palju tööd. Homme on palju tööd. Ülehomme on palju tööd. Eeldatavasti on palju tööd ka reedel ning võib-olla tuleb tööle tulla isegi neljapäeval, aga seda veel kindlalt ei tea.
Töö on väga hea asi, eriti kui tööd on palju. See tähendab raha ning naudingut olukorrast, et olen üleni kasulik ja vajalik ja hinnatud. 
Lisaks saan tänu seenetöötoale ka suuremas koguses seeni tutvuskonnale laiali jagada ja tunnen end seetõttu nagu toitev maaema, tugevakäsivarreline kaunis Demeter kuldsete põldude keskel. 
Nii meeldiv.

***

Ja ometi ja ometi on sees ka mingi kummaline rahutus.
Tahaks midagi soolast. Või torti. Või küünarnukkidega trollis trügida. Tormata läbi seinte ja üle katuste nagu tuulispask, mitte midagi terveks jätta, mis ette sattub.
Järgmisel nädalal õpin metsas sõja- ja katastroofimeditsiini ning pean niisiis sügavalt läbi tunnetama, mida inimesed inimestele ikkagi teevad vahel. Ja mil moel on mõistlik neid aidata ja mil moel ei ole see aitamine teps mitte mõistlik; millal sa vaatad ja otsustad, et ah, tema sureb nagunii ära, pühendume parem neile, kes ellu jääda võivad. 

Vbla saan selle rahutuse sinna ära maandada.

neljapäev, 4. september 2014

Mis ma olen

Käisin täna hommikul kell kuradima kuus kolmkümmend viis kuni seitse null null jooksmas.
Mulle ei meeldi joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki. Sellest veel vähem meeldib mulle joosta kohe pärast ärkamist ja enne hommikusööki hästi vara. Tööpäeval. Aga ma pidin selle ohvri tooma, sest olen viimasel ajal teinud täielikke imetegusid unustamise ja kaotamise alal.

Esmalt kaotasin (kuigi ei unustanud, ma teadsin, et jätsin ta maha) pühapäeval oma koti sellele mängule, millest tohutu õheluse ja vaimustusega üle-eelmises postituses rääkisin.
Kotis oli mu telefon. See fakt on oluline selle poolest, et hilisemate sündmuste käigus on igasugune teiste inimestega kiire ühenduse võtmine välistatud olnud.

Siis unustasin teisipäevase jooksu järel, mille lõpus käisin ühtlasi poes, dressipükste taskussse oma selle pangakaardi, kus raha ka peal on.
Kuna toimus unustamine, mitte teadlik manööver "jätan pangakaardi koju", tellisin eile baaris suure kohvi arvestusega, et mul on selleks rahakotis vabalt vahendeid, ja mul jäi 30 senti sularahast puudu, et selle eest maksta. Pidin õhtukaaslaste käest raha juurde lunima, kuna kohv oli juba valmis ka ja lasta see minema visata olnuks ebaviisakas.

Ja et teha ring täiuslikuks, unustasin seejärel oma rahakoti (kus sees polnud küll raha, küll aga kõik mu dokumendid ja näiteks ka rongipilet) sinna baari maha.
Pidin Elroni piletimüüjat lunima, et ta mul piletit kontrollimata kodulinna sõita lubaks (õnneks on mul kuupilet, nii et kutsikasilmse lunimise käigus oli vähemalt mu südametunnistus puhas), sest istusin rahakoti kaotuse tuvastamise ajal viimases rongis, mis üldse mu kodukanti läks tol päeval, ega saanud sellest maha jäämata kuhugi oma varandust üles otsima tõtata.
Ning telefoni ka polnud, et paluda kellelgi rahakott baarist kaasa võtta ja mulle rongi järele tuua.

Aga te saate aru, kus ring täis sai ja täiusliku ümarusega sulgus?
Ainus põhjus, miks ma saan täna normaalselt linnast linna ja siis edasi kolmandasse linna sõita, on fakt, et unustasin tolle kaardi, kus raha peal on, teisipäeva õhtul dressipükste taskusse ja kõigi kaotamiste järel ootas ta mind niisiis ikkagi turvaliselt kodus.

Misjärel jooksin täna hommikul kell kuus kuradima kolmkümmend viis kuni seitse null null rahaautomaadini ja tagasi ning sain seetõttu osta rongipileteid. Ja mandleid, vahukoort ja melonit, mis on kõik eluks väga vajalikud tooted, samuti.

***

Ma ei tea, mis on selle loo moraal ("unustamine on vahel hea, kui teha seda piisavalt süstemaatiliselt" ei kõla nagu pädev idee), aga hakkasin selle kogemuse mõjul - kui sujuvalt ma kõik oma lohakusest ning hajameelsusest tekkinud probleemid lahendasin - mõtlema, mis on siis tegelikult need asjad, mida ma hästi teen ja milles hea olen.
Sest midagi ma tegin ise ka hästi, et asjad nii pehmelt laabuksid, see ei olnud ainult emakese maa ja teiste inimeste antud abi.

Et siis: milles ma olen päriselt hea?
Mitte midagi stiilis "ma kirjutan toredaid jutte".
Sest noh. Ositi kirjutan ma ikka täielist jama ka. Ega ma üldse nii palju ei kirjuta, kui võiksin. Ja üleüldseüldse, selleks, et tuleks kokku tore jutt, läheb sinna alla ikka meeletult tööd, mida ju ei oleks, kui ma mingi hästi osav kirjutaja oleksin.
Võib öelda, et ma mitte ei kirjuta hästi, vaid olen valmis selle tegevuse alla väga palju energiat ja aega panema ning lihtsalt see pühendumus teeb mu mõned lood mõne teise inimese mõnedest lugudest mõnevõrra paremaks.
* Mis tähendab, et olen tegelikult hea pigem pühendumises kui kirjutamises.

Ja ma olen pühendumises hea. See pole ainult kirjutamise teema, ma suudan pühenduda ka konkreetsetele ägedatele inimestele, konkreetsele haaravale kunstiloomingule (J.R.R. Tolkieni Keskmaa on heaks näiteks), sportlikule eesmärgile, tööle, hobile, käesolevale hetkele, enese tundmaõppimisele, blogimisele... igasugustele asjadele suudan.
Kui ma leian midagi, mis mind vaimustab, olen suuteline sellega pikaajaliselt ja püsivalt tegelema ka vaimustuse (vääramatult saabuval ajutisel) lahtumisel, sest ma ju tean, et ainult vaimustusest ei saa elada, kuid kui panna vaimustus kokku visadusega, on loota vaimustuse kordumist algsega sarnases vormis.
+ pikapeale saabub ka paratamatult harjutamisega kaasnev areng minus endas.
Sealjuures ei ole oskus pühenduda ainult kaasasündinud omadus (kuigi mingi vastav tendents on kindlasti ka loomupärane). Olen asja aegapidi selgeks õppinud läbi raskete kogemuste, eeskätt kogemuste, kuidas ja miks ma pühenduda ei suutnud.

Elu õpetas näiteks, et erinevate tähtsate asjadega tegeledes ei tasu eriti kaugetele eesmärkidele mõelda, vaid tuleb keskenduda tänase päeva väikestele ülesannetele. Väike liigutamine x 4, väike hellus x 3, väike naeratus x 10 iga päev viib palju kaugemale kui kaks igakuist lihaseidrebestavat ponnistust olla hea, sest neid ponnistusi ei taha ma ise ka peagi enam teha, kui vaimustus parasjagu ei põle.
Ja muidugi see ka: kui tuleb mõte, et tuleks/tahaks/võiks midagi kaunist ja kasulikku teha, tasub selle mõttega kohe kaasa minna, mitte otsida kähku õigustusi, miks teha oma asju mingil muul ajal kui praegu (või üldse mitte teha).
Kui ma harjusin ära eluviisiga, kus mõte juba peaaegu ongi (üsna kerge ja mittekoormav) tegu, oli ka raskeid asju teha kohe palju lihtsam.

* Siis olen ma üsna hea veel loovas paindlikus reageerimises probleemidele.
Armas ja hea tuttav kirjeldas eile, kuidas ta pärast mu rahakoti leidmist läks paanikasse ainult mõttest, kuidas mina rongis avastan, et rahakotti pole, ning mind tõstetakse kuskil võsa vahel pimedasse sügisöhe maha ja oh, kui kole see on, ja ma ei saa midagi teha ka ilma telefonita ja mis must saab.
Samas mul endal ei olnud paanikat hetkekski.
Sellistes olukordades, kus asjad võivad minna kas hästi või natuke halvasti või siis ehk natukene rohkem kui päris natuke halvasti, aga kellegi elu ei ole vahetus ohus ning probleem on ainult mõningaste ebamugavuste ärakannatamises, kaldun ma võtma asju väga rõõmsameelselt ning leidma ilma mingi tuntava ponnistuseta parimaid kiireid lahendusi, mis kõige väiksemate võimalike kulutustega kättesaadavad on. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab on kindlasti minu juhtlausete hulgas ja vähemalt minu puhul see mõtteviis üleni toimib.
Ma olen käinud korduvalt "duši all" Tartu Ülikooli Lossi õppehoone alumise korruse naiste kempsu bidee-osas. Pesnud pead restoranide tualettides. Asendanud puuduva koduse tualettpaberi avalikest kempsudest kaasa haaratud paberipeotäitega. Kiskunud jooksva silma tõttu ebadekoratiivseks muutunud sukkpüksid kohe korralikult ribadeks ja auke täis, nii et oleks sihilikkuse maik juures. Värvinud juukseid pärast trenni duširuumis. Hääletanud, sest jäin bussist maha, käinud jala, sest jäin rongist maha või sõitsin peatusest mööda, küpsetanud mune ja kartuleid raudahjus kuumas tuhas, sest elektrit pole, keetnud vett tagurpidi pööratud triikraua ja riidepuu abil, sest pliiti pole, teinud ahju tuld vanadest katkisaetud kapiustest või säästukast toodud pakkekastidest, otsustanud, et ongi seiklus olla läbimärg ja jääkülm, sest polnud kuiva kohta vihma käes, tõstnud kodul ettevaatlikult keldriakna eest, sest unustasin võtme koju, jne jne jne.
Kui sul on probleem, on lahenduseks see lahendada.
Lahendus ei pea olema sünnis, viisakas ega täiuslik. Piisab sellest, et ta lahendab su probleemi paremini kui nutmine.
Nii lihtne ongi.

Sama omadusega käib kaasas oskus üsna kenasti kõike optimeerida, k.a. optimeerimisele kuluv aeg ja pingutus.

* Ja siis ma suudan inimesi päris hästi peegeldada.
Esiteks nii, et mu aju analüüsib teiste käitumist, paneb mind siis sinna teise inimese asemele samasse valemisse, ja küsib endalt, kuidas mina samas olukorras samamoodi käitudes end tõenäoliselt tunneksin.
Seejärel ma tean asju ja kohandan oma käitumist.
Teiseks nii, et ma võtan automaatselt üle teise inimese käitumis-, rääkimis-, ja isiklikku ruumi puudutavad mustrid, see need on järelikult tema mugavustsoon ja tal on niimoodi hea.
Kumbki neist meetoditest ei ole täiuslik inimeste vastu hea olemise mehhanism, sest esiteks kõik inimesed ei ole siiski päris minu sarnased ja ma ei pruugi neid õigesti interpreteerida, ning teiseks ei ole kõik inimesed oma mugavustsoonis sugugi väga õnnelikud tegelikult, vaid tahaksid sealt välja, tahaksid rohkem ja paremini ja vahetumalt suhelda, aga ei oska.
Aga mõlemad oskused koos siiski annavad mulle päris hea tunnetuse, kuidas olla inimeste vastu kena.

See peegeldamisoskus muidugi tähendab ühtlasi, et ma suudan inimesi päris halvasti mittepeegeldada, aga no see ei olnud praegu küsimus ka.


...ja need kolm asja, ma arvan, moodustavadki üsna suurel määral minu.
See ma olengi. Mina.
Pühenduv empaatiline optimeerija-reageerija.

teisipäev, 2. september 2014

Kuidas ma selle postituse kirjutamata jätsin

Aeg-ajalt tuleb mõtteid, mida oleks tingimata vaja võrgupäevikusse kirjutada.
Et saabub tühjusest päris uudne ja oluline idee, kuidas oma eksistentsi paremini mõtestada. Ühtlasi haakub see mu hetkelise emotsionaalse olukorraga, selle unikaalse momendiga isiklikus ajaloos, mida pole eal varem olnud ja loodetavasti ei tule ka hiljem. Teeb postituse, äkki keegi saab seda mu uut ägedat avastust oma elus kasutada ja üldse, polegi pool internetti seda konkreetset mõtet täis veel, vbla õnnestub paista originaalne ja äge!

Ja siis lappan hommikul kohvi kõrvale läbi neid pealkirju, mida keegi on siin lehel viimasel nädalal avanud ja tuvastan, et oh.
2012 ma juba kirjutasin sellest.

Kaks korda.

Kõige hullem on, et kogu see kordumiste avastamise muster kordub samuti. Tuima monotoonsusega.
"Oi, aga ma olen sellest juba kirjutanud ju!"
Elangi kogu aeg täpselt sama elu. Isegi mu uued mõtted on ühed ja samad uued mõtted.

Tõdemus, et elu on nagu spiraal, millel käid samu asju üha uuesti läbi, on samuti äärmiselt kulunud.

***

Eelnev ei ole üldse kurb jutt, et see selge oleks.
Hakkan vaikselt viimaks (taas!) sellega leppima, et elu võib olla hea ka seksi- ja armusuhtevabalt. Et mul on maailmale ka muud anda kui pühendumust ühele isasele, sealt saab ka teisi häid asju vastu võtta ning fakt, et meessoo vastu on parasjagu alles jäänud ainult soe inimlik huvi ja vaimustus seeüle, kui hästi nad lõhnavad ja kui kenad on nende käsivarred ning kulmud, ei ole traagiline, vaid lihtsalt... nii on.

Ma olen, mis ma olen. Tunnen, nagu tunnen. See ei ole kuidagi valesti.

Jah, tean, äärmiselt uudne ja ootamatu tõdemus. Kordan seda siin üle ainult iga kuu või sedasi.
Aga ikka on vaja meenutada. Pidevalt hiilib kuklas kahtlus, et kui nii paljud teised teevad teistsuguseid valikuid kui mina, ju need siis on ikka kuidagi paremad valikud ja ma pole asjadest lihtsalt aru saanud.
Kari ei saa ju eksida.
Kui kõik elavad paaris, on see mingi tähtis asi.
Mul on midagi viga, et ma ei ela ja ei suuda mingeid sellesuunalisi liigutusigi teha, tundmata, et valetan igale poole.
Valetan sisse ja välja.
Valetan nii hullusti, et häbi tahab ära tappa.

__________________________

Tegelikult muidugi teeb kari kohati ka selliseid valikuid, et paha hakkab, kui peale vaadata, ja hinge vallutab suur imestus selle üle, kuidas nad ikkagi nii lollid on. No vaata maailmas ringi! Nii palju õnnetuid inimesi..!
Karja menuvalikud ei ole millegi poolest tõestatult paremad kui need teised.

Leida oma tee ja mitte karta seda käia. See on hea eesmärk.
Mitte mingi... paaritumine. (Kuigi paaritumine hästi sobiva partneriga on siiski väga meeldiv tegevus, ei saa salata.)

pühapäev, 31. august 2014

Suvelõpu-inimarmastus vol III

Tegelikult võiks seda armastuselaulu jälle jagada, kuigi alles ta oli.

Nii hea nädalavahe jälle, et ma tean üleni, miks mängida hea on.
Selline Fading suns sattus, mis olemuselt oli klassikaline kollitapmismäng, aga hästi mõnus, ägedate rekvisiitide, täiesti hirmsate sümbiont-kollide ja võrratu rühmatundega.
Kuulid lõppesid otsa just õigel hetkel, et see valmistaks muret ja häda, aga me ei surnud veel maha seepärast, ja varustust täiendati "baasi" poolt nii ägedalt vana Nivaga mööda kimamise ja kastide aknast välja pildumise vormis, et lihtsalt lust läbi elada.
Rütm: ideaalilähedane.
Seltskond: ideaalilähedane (hästi nõme on, kui kasulikud tegelased okupeerivad mängu, aga seekord oli ruumi kõigile).
Põnevusfaktor: ideaalilähedane.
Keskkond: ideaalilähedane.
Nii hea.

Muidu...
Muidu...

Väsimusuuringud jätkuvad.
Vahel ootamatutel hetkedel on üllatavalt õrn olla.
Sisemus murdub kui lumekoorik, alt on kõik märg.
Vahel valutab pea lihtsalt sellest, et püüan teda püsti hoida.
Siiberdan kurnatult ringi, üritan maailma toita,
tegelikult pole endalgi süüa.
Selline märtri-värk.

Anname rohkem kõigile, eks?
Alati.
Kes päästab maailma kui mitte sina?
Oh, lehed, tüved ja taevasina,
päike ja heinamaa korda tosin..!

Leekival loojangul tõuseb teeäärtest
uduna maailma vastusosin.

neljapäev, 28. august 2014

Inimarmastus ei jäta mind rahule

Mulle on see Ukraina sõda varsti lausa füüsiliselt valus.
Täpselt see, et ma ei saa end tunda inimesena, lihtsalt kõrval seistes ja vahel õige riigi toodetud mahla või konserve ostes, aga midagi muud ju ka ei saa teha.

Või noh.

Õnneks on Vaba Ukraina.
Swedbank: EE042200221060257931
SWIFT/BIC: HABAEE2X
MITTETULUNDUSÜHING VABA UKRAINA

Annetuste eest nad ostavad ja saadavad kohale medvarustust. Fb-s on väga ilusad aruanded ja pildid juba kokku pandud saadetistest.  Ühe lausega: mõjub väga usaldusväärselt.

Ma ise ei söanda neile enne midagi saata, kui lastele on kooliasjad ära ostetud, sest mul on ka muid lojaalsusi kui see meeletu sügelus Ukraina suunal. Aga see on see koht, kus varsti siiski saan natukene maandada seda tunnet, et igaüks, kes kannatab, olen mina, ja kuidas ma siis ei tee nende heaks midagi peale baklažaaniadžika õgimise?!

NB! Väidetakse, et kui te ei taha Venemaal hätta sattuda, ei tasu selle ühinguga mitte mingit sidet omada (k.a. laikimine fb-s). Nii et kui teid ka piinab vajadus kuidagi aidata, aga te pendeldate samas pidevalt Venemaa vahet või on teil seal mingid tähtsad sidemed, laske oma annetus teha kellegi teise kontolt.

esmaspäev, 25. august 2014

Tööpäev on läbi, vihm valab teisel pool akent, kruusis aurab tee ja maailm on kallistus

Mul oli kõige ... oh. Ei leia sõnu.

Mul oli kõige sõnulseletamatum nädalavahetus üldse.

Tulen pärast seda ööhakul ema juurde, sest vanaemal siiski eile sünnipäev, ja püüan esimesele ettejuhtujale ehk tollelesamale emale edasi anda, et mis oli ja kuidas oli ja mismoodi sai ja ahh.
Nii ilus. Nii intensiivne. Nii võimas.
"Meeleolu on niisiis ülev?" küsib ema hajameelselt, sest ma ikka vahel saabun kuskilt, kus mul on elamused, ning tuleb ju kuidagi reageerida ka.
Mispeale mina jään oma kahekümneks sekundiks ebamääraselt kokutama, sest ülev meeleolu pole küll see, mida ma ise oleksin öelnud, nii et emas ärkab hilisest õhtutunnist hoolimata viimaks ehtne emalik tähelepanelikkus.
"Kuule, mida sa oma kätega ometi teed?!" küsib ta nüüd. Vaatan oma käsi ja avastan, et olen ühe käe teise sisse kokku kortsutanud ja ilmselt üritan sealt vett välja pigistada või midagi sinnakanti, nii et sõrmed valged. Ema jätkab üpris rabatult: "Nii palju pinget pole ma ammu näinud!"
Lasen käe lahti ja ohkan: "Seda ma püüdsingi öelda. Et nii ilus oli. Nii imeline. Ja väga, väga raske. Ma vist ei suuda seda sulle edasi anda, nii et lähen parem vanni ja magama."

Ja ma vist sulle ka ei suuda seda edasi anda.
Seda ühisustunnet, mis tuli kuidagi peaaegu juhuslikult. 
Inimesed tegid ennast päris tavalisel moel ja määral infole ning tunnetele lahti ägeda koolituse sees, ja siis selgus, et sihandane tempo on peal programmil, et polegi aega end vahepeal kinni panna enam. Ning grupp hakkas seepeale neid, kel vahepeal oli hirmus ja raske (ning väga paljudel oli, vähemalt korraks - eriti neil, kes end rohkem lahti tegid), kaasas kandma.

See elamus  oli privileeg ja haav korraga ning olen väga väga väga tänulik, et sain võimaluse säärast ühise kogukonna tunnet kogeda.
Ma arvan, et olen nüüd natuke ilusam inimene, saan endast paremini aru ja hoian teisi rohkem.
Isegi kui nad on ajuti nõmedad.
Sest nad on meie.


neljapäev, 21. august 2014

Põhimõtteliselt on see juuksepostitus

 ...aga teema läks natuke laiemaks.


Mul on mõned postulaadid alustuseks.
Te võite osadega neist mitte nõustuda, sest inimeste maitsed on erinevad ja keegi/miski ei meeldi kõigile, aga laias laastus lubab mu elukogemus ka üldisi väiteid üsna suurel määral kehtivateks lugeda. Spetsiifiliselt minu kohta käivaid postulaate võib ka vaidlustada, aga noh.
Kui eesmärgiks on kõigutada minu arvamust selle kohta, mis mulle meeldib siis: edu teile!
Teil läheb seda vaja.

Niisiis.

* Mulle on antud geenide ja normaalse toidu peal kasvamise tagajärjel keskmise eestlase jaoks üsna ilus (samuti üsna tavaline) nägu ja kehaehitus. Missivõistlusele mul nendega asja polnuks ka 15 aastat tagasi, aga phmt kvalifitseerub ilusaks ära.

 * Ilu üksinda ei panda padaje. S.t. füüsilisel ilul puudub kandja jaoks iseseisev väärtus.
Inimasustuseta saarel küttides ja korildades, kohtamata ainsatki liigikaaslast, ei ole iluga mitte midagi peale hakata. Ilu juures oluline faktor on see, kuidas sa seda värki inimühiskonnas ära suudad kasutada. Kas ta toob sulle tulu - või mitte.

* Mulle endale meeldivad üldjuhul nägusad, sportlikult heas vormis, intelligentsed, aga sotsiaalselt natuke kohmakad mehed. Või siis sotsiaalselt sujuvad, aga emotsionaalselt vildakad. Mingi jõnks peab olema, mis mu huvi haarab, lihtsalt heas kehalises vormis ning mitte silmatorkavalt loll mees olemisest ei piisa.
Et paigas proportsioonid on faktor, mida ma huviga jälgin, kuid see ei ole otsustav faktor minu huvi tekke jaoks konkreetse mehe vastu.

Mingist kuramuse soengust rääkimata.
_______________________________________

Selle aasta jaanuaris lõikasin oma juuksed natuke teistmoodi maha, kui mõnel viimasel aastal olen lõiganud. Isegi mitte hirmus palju lühemaks - poisipea on mul neil viimasel paaril aastal olnud enne sedagi mitmel korral - aga seekord soenguks, mis näeb välja kasvades jõle välja.
Mis tähendab, et pidev vaheldumine "poisipea-nats pikem poisipea-lõuani prantslannasoeng-jälle poisipea" on asendunud "lühike ja konkreetne - lühike ja lotakalt väljakasvanud - lühike ja konkreetne" vaheldumisega. 

Oot, kuna see on tibipostitus, ma võin pilte ka panna ju! Arvestage, et kuna eesmärgiks on näidata juukseid ja mitte ahistada mu tutvuskonda sellega, et nad ka näha on, siis ei ole kõik pildid väga kvaliteetsed ega paremini kadreeritud.

Igatahes, varem oli see vaheldumine umbes sihuke:

Sellest:


üle selle


umbes sinna,

siis sinna

või isegi sinna

ja jälle otsast pihta.


Nüüd on nii, et umbes sellest




















selleni



















(ja samuti selleni, mis eelmises postituses oli), 
siis selleni



ning siis taas otsast peale.

Ja selline vaheldumine tähendab niisiis, et mul on nüüd kahetsustäratavalt lühikesed juuksed ning vaikselt on hakanud edastuma hädaldusi, kuidas see ei sobi, häirib, pole see pole see pole see, kasvata pikemaks ja muid sedalaadi mittemeelitusi.

Nüüd, ma ei kavatse diskuteerida teemal, kuidas on ilusam.
See ei ole absoluutselt oluline.
Samuti ei ole mul mingit vajadust lause järgi "käi nagu sulle endale meeldib, see pole kellegi teise asi".
Ma tean seda, ma teen seda, iseenesestmõistetav.

Aga mind konkreetselt hakkas huvitama, miks mehed, kes on möödunud aegadel sõnaselgelt väljendanud, et ei kavatse minuga magada ja ei oma minu suhtes mingit romantilist laadi huvi, arvavad, et peaksid mulle rääkima sellest, kuidas neile ei meeldi mu soeng.
Või mehed, keda ma tänaval kohtan ja ainult pealiskaudselt tean.
Või üldse, miks ükskõik kes peab vajalikuks mulle öelda, et talle ei meeldi mu soeng.

Nagu.
Mis värk sellega on?
Milleks see informatsioon mulle oluline peaks olema?
Miks seda mulle väljendada?

Kas oletus on, et ma ei tea, et isased üldiselt eelistavad  naise küljes näha teistsuguseid juukseid? Et kuna ma ei ole suutnud 34 aasta jooksul tuvastada seda "mehed - lühikesed juuksed, naised - pikad juuksed, mehed - püksid, naised - seelik" ühiskondlikult aktsepteeritud tava, peavad nad mind nüüd kiiresti informeerima, et ma näeksin oma valikute ekslikkust ja saaksin tagasi pöörduda õigele rajale?
Kas see laitvaid kommentaare kaasa toov eeldus on, et ma tõesti ei tea, kuidas rohkematele meestele rohkem meeldida, kuigi väga tahaksin, ja seejuures täiesti kogemata olen sattunud katsetades soengu juurde, mis tekitab pigem vastuolulisi reaktsioone kui sooja rahulolu?
Päriselt?! Nagu niimoodi mõtletegi?

Mul on sellisel juhul välja käia uudis: ma tean seda pika juukse asja tegelikult.

Olgu, jaa, mulle phmt mehed meeldivad, meeldida meeldib ja ma loodan ka, et on olemas mehi, kelle maitsele sobivad mu lühikesed juuksed samuti, et kõik ei peletu seepeale 100 km kaugusele.
Aga siin ongi see, et mulle meeldib meeldida, aga ma ei ole huvitatud meeldimisest selle kõige madalama võimaliku faktori pealt võimalikult rohkematele. Sealt, et iga esimene mees saab vaadata: "On naine, miski tema juures väga ei häiri ega tekita kraapimis- mõtlemis- ega kõhelemisvajadust. Lendan peale, äkki annab kätte, kui piisavalt pinda käia."

See ei ole see meeldimine, mis mulle huvi pakuks.

Milleks mulle mees, kes näeb mus ainult nukku, kusjuures selle nuku juures pole mitte midagi muud põnevat peale selle, et ta on piisavalt teiste nukkude moodi? Noh, et mehel on olnud see lemmiklasteaiakasvataja ja Baywatchi tibi telekas ja kolm erinevat pikkade juustega hästi õppivat klassiõde-ihalusobjekti, pornoajakirjad, Catherine Zeta-Jones ja ekskallimad - ja talle meeldib naistes näha võimalikult palju ühe nimetaja alla taanduvat, mis neid kõiki meenutaks?
Ja siis mina peaks millegipärast sinnapoole püüdlema, et olla üks helmes selles sarnaste helmeste jadas võimalikult rohkemate meesterahvaste jaoks?!

See ei käi nii.
Ma olen rohkem väärt.
Võib-olla olen ma ülbe, aga arvan, et olen rohkemat väärt.

Kui sa tahad mind, taha mind.
Ma ei ole minu sukad ja kingad. Ma ei ole minu juuksed. Ma ei ole minu korter, minu töökoht, minu suhteseis ega parfüüm. See kõik muutub, võin lubada, ilma et muutus jätaks minusse märgatavaid jälgi.
Ma ei ole isegi mu ebalev naeratus su vastas istudes ega see, millal ma otsustan su juurde ööseks jääda, sest need on juhuslikud faktorid ja asjad võiks minna ka hoopis teistmoodi.

Ma võin olla mu säärejooks ja elevus vaielda, mu armastus vere ja haavade vastu, mu kuukalendrit järgiv kirglikkus, mu higilõhn, mu kirjutised. See, kuidas ma seeni praen ja raamatud, mida ma olen lugenud ja armastanud. Ma võin olla mu rinnad ja käsivarred ja läbi-nina-turtsatus, mille ma toon kuuldavale, kui korraga tahaks nii naerda kui anda märku, et ei taha naerda. Ma olen oma püsivus ja enesehaldusvõime.
Ma ei ole oma tujud, aga ma olen oma tujude jälgija, hoidja ja valvur. Ma olen mu naeratus ja mu mõistus, kogu see töö, mille ma olen võimeline ära tegema, ja mu väsimus pärast.
Mu ihamootor, mu peenikesed randmed ja murtudsüdami õhtutaeva imetlemine.

Aga ma ei ole - ma tõesti ei ole - su lasteaiakasvataja ja Lara Crofti sarnased jooned ilma millegi muuta.
Ja ma ei näe, et ma peaksin seda ka mängima, et päris ennast märkamatumaks teha. Ma ei arva, et päris mina on midagi, mida mees ei tohiks minu juures näha enne, kui ta korralikult võrku on mässitud. Vastupidi.
Ma tahan, et mees mind näeks.
Kui mina talle ei sobi, hoiame me mõlemad rämedalt aega ja närvirakke kokku, ei pea raiskama aega inimese peale, kellest nagunii pikemas perspektiivis asja ei saa, ja lisaks saame mõlemad end hästi tunda.
Ta saab minust halvasti mõelda ja end paremaks pidada.
Ja mina saan temast halvasti mõelda ja end paremaks pidada.


Kunagi, kui ma olin 17 ja mul oli veel palju ekstravagantsem soeng kui praegu, juhtus minuga selline lugu:

Sõidan mina bussiga.
Mantel seljas, aga ilma mütsita, sest mina ja mütsid, me ei ole siiamaani päriselt ühist keelt leidnud. (Talvel kannan enamasti rätikut või salli peas.) 
Mingid veidi jokkis jorsid näevad oma istmetelt mu nägu ja teevad: "Oo, ku ilus naine! Tule meiega peole õhtal!"
Mina ei oska reageerida, sest selline pealetükkiv lihtsalt mu näolapi põhjal tulnud tähelepanu on väga häiriv, aga ma ei hakka ometi ka inimesi sõimama selle eest, et nad mind kiidavad.
Vaikin, sõidan edasi.
Siis tõusen püsti, et maha minna, jokkis jorsid näevad seepeale mu kukalt ja nende reaktsioon on tormiline: "Ewww, võtan sõnad tagasi! Ära tule meiega! Rõõ-vee!"

Ja mul on sitaks hea meel.
Ma ei pidanud neile "ei" ütlemiseks oma närve raiskama, ignoreerimise nõmeduspatust sain ka puhtaks ja samas neist täiesti lahti ka.
Lisaks tundsin end hästi just seepärast, et ma ei meeldinud neile. Ebameeldiva inimese vastumeelsusmärk on sama meeldiv kui meeldiva inimese kompliment. Näitab, et oled õigel teel kuidagi. Ole vihatud ja kõik need muud sõnad! (See on pikk tekst seal lingi taga, aga väärt lugemist.)

Kokku juhtus täpselt see, et nemad ei pidanud minuga aega raiskama. Mina ei pidanud nendega aega raiskama. Ja kõik võitsid.
Imelik soeng ftw!

Miska mul pole mingit olulist huvi käia ringi välimusega, mis tekitaks võimalikult suures ringkonnas meesterahvastes tunnet, et see ebamäärane, õnneks nähtavate iseloomuomadusteta olend on päris kepikas, sest tal puuduvad omadused, mis teeksid tast hirmutavalt suurel määral inimese.
Lugupeetavad, te ei pea mulle ütlema, et ma olen võimalikult rohkematele meestele meeldimise teel suure vea teinud, sest ma ei käi sellel teel. Miks te arvate, et käin?
Kust see mõte üldse tuleb?!

Ma võin loomulikult näha välja armas ja tavaline, kui mul on vastava soengu tuju ja tunne endal, aga minu peas olevate karvade endale meeldivaks kujundamine ei ole miski, millele ümbritsevatel inimestel õigus oleks. Minu välimuse kujundamine suvalise mehe jaoks mõnusamaks, tema organismi möödunud positiivsete kogemuste jälgi paremini lekitavaks, ei ole mingi kuradima inimõigus!
Jaa, jaa, ma ise võin anda omal soovil teatava ümberkujundusõiguse mingile konkreetsele mehele, kes mulle üliväga meeldib ja kellest ma usun, et mina talle ka üliväga meeldin ja meie vahel on midagi väga vastastikkust ja elevat ja lähedast käimas...

Aga. Kui sa käid tänaval ringi, kas sa arvad, et sul on mingi moraalne õigus määrata kõigi seal kohatavate inimeste, mh minu, välimust?
Kust sa sellise ülbuse võtsid?
Või kui sa ka meeldid mulle väga, aga ei taha mind omaenda eksklusiivseks armsamaks - kui sa nagunii ei taha mind selleks, kama, mis mul peas on, sa oled selle ära otsustanud -

MIKS sa arvad, et ma tahan teada, et mu soeng sulle ei meeldi?!

Kas sa tõesti arvad, et minu töö on pakkuda sulle esteetilist naudingut, ilma et ma sellest ise mingit kasu saaksin? Ja kui ma seda tööd su meelest küllalt hästi ei tee, siis on täiesti okei mu tuju halvemaks teha oma kaebustega?

Kust sa, kulla inimene, võtad idee, et minu välimuse kritiseerimine on kuidagigi sinu asi?!