reede, 3. jaanuar 2014

Nälg võib ikka olla igasuguste asjade järgi

Vedasin enda öösel normaalsel ajal magama. Täna raske ja tihe päev tulemas ning kogu sellest aastavahetusel rändamisest, nii tore, kui see oligi, näris keres ka ränk väsimus.
Vaja välja puhata. 9 tundi planeeritud und, õndsus ju!
Siis hommikul ergas ja vapper ja innukas ja kõik vajadused kaetud, jee!

Unes nägin, et läksin mingi seltskonnaga larpi jaoks süüa ostma ühest neist hiidsäästumarketitest, milline on näiteks Järvel. Seal tehti otse riiulite vahel 25 euro eest masinmaniküüri, nii et vajutad lakipudelile ning lakk phmt roomab ise küüntele täpselt õigesse kohta, ja pidi olema hästi kauapüsivat sorti värk ka. Sellal, kui mu kaaslased end vaimustunult lakkida lasid, seisin mina ukse kõrval ja kügelesin minema, sest 25 eurot küünte eest?
Ha.
Mitte mingil juhul.
Keegi vanaldane turvamees tuli mind tüütama. Tahtis kangesti juttu ajada ja avaldas sümpaatiat. Seda juhtub minuga ka päriselus sageli ja mul on üsna tugev vastureaktsioon tekkinud. Niisiis astusin pigem poest välja ning suundusin üle parkimisplatsi bussipeatuse poole, et ootan rahulikult seal ja saan omi mõtteid mõelda vähemalt.
Aga turvamees tuli muudkui järele ja siis ma jooksin, vahetasin jooksu pealt sugu, mõtlesin, et peaks koera ostma, tõusin madalalt lendu ja kui see kuramuse turvamees ka lendu tõusis, taipasin, et tegu pole tavalise poeturvamehega, vaid see on mingi koll ning nüüd läheb kohe võitluseks vähemalt elu, kui mitte millegi veel olulisema peale.
Mingil arusaamatul põhjusel ründas poeturvamees mind küünelõikuri küljes oleva küüneviiliga, nii et selle tema käest lahti kangutamine ja ise tema vastulöömine polnud eriti hirmus. (Vähemalt pole terav, eks ole.)
Tema muidugi koukis seepeale kuskilt välja üsna kurja olemisega taskunoa, aga kuna mina olin juba ära veendunud, et küüneviil on maagiline ja seega hakkab kollide peale hästi, olin ka oma relvaga üsna rahul. Vehkisime umbes kahe meetri kõrgusel lennates abitult oma teradega üksteise poole, aga mina sain lendamise iga hetkega paremini kätte, võtsid vägevasti kõrgust ja kiirust sisse ja turvamees jäi maha.
Küll aga juhtus see, et mulle torkas lennates pähe, et tegelikult inimesed lennata ei oska ja niisiis olen ka mina mingi koll ju.
See oli selline natuke ebakindel hetk, aga lennata oli hirmus tore ja lisaks olin lennu pealt kindlalt otsustanud ka koera hankida ning mõte isiklikust ägedast põrgukoerast tegi tuju jälle päris heaks.
Lendasin sadamasse, kus ühe katamaraani moodi asjanduse peal ootas umbes kahe ja poole meetri pikkune elus luukere kuldse maski ja valge rüüga, et anda mulle üle minu koer, kes oli juba saatusest mulle mõeldud (ja seega oli ka selgitatud, kust see äkiline kinnisidee hankida koer - minu kollisaatus!)
Ühest aknast möödudes vilksasin vaadata ka oma peegeldust, mis nägigi välja üpris selline.... kollilik. Pungis kollased silmad kolmnurksete pupillidega, lömmis nägu, ebamäärane kahu lokke, huulteta suu kui vereta haav ja kaheharuline limpsav keel.
Mõtlesin asja üle järele ja leidsin, et phmt annab sellise näoga ka inimühiskonnas normaalselt elada, kui vaja on ja olen ise normaalne mees, ja maandusin paraja tümpsuga katamaraani peal, mis läks seepeale ümber.
Luukere kargas õhku ja maandus omakorda mingi poi otsas, kus ta siis graatsiliselt tasakaalu hoidis ja mind noomis, et niimoodi ikka laevale ei maanduta ja nüüd on mu koer ju puhta märg.
Aga mul polnud sellest midagi, me koeraga armastasime üksteist esimesest silmapilgust peale. Patsutasin teda (phmt nagu hästi suur rotveiler, ainult silmad nagu sulalaava), tema raputas end kuivaks ja lendasime koos uut korterit otsima, sest ilmuda vahetatud soo, põrgukoera ja kollinäoga vanasse ning teatada, et jaa, see olen ikka mina, tundus olevat endale mõttetu häda kaela kutsumine.

Ja siis ma ärkasin sellest üsna toredast unenäost üles ja visklesin kaks tundi voodis, suutmata uuesti uinuda. Kell 7.40 tõusin viimaks üles, tuvastasin, et kõht valutab, igalt poolt on halb, meel on kurb ja oh-kui-õudne. Nii nõme on kõik! Need ülesanded ja nende leegion! Täna, homme, ülehomme ja terve uus nädal otsa! Miks? Kust? Kuidas? Appi!

Ja siis saabus laekumine kontole.
Selline kergendunud tunne, nagu oleks nälg olnud ja sain viimaks midagi sooja süüa.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See oli lihtsalt liiga hea lugu! Liiga hea! Vapustavaim hetk oli see, kui sa turva eest ära liikudes nagu muuseas õhku tõusid. Sellised hetked ongi alati kuidagi märkamatud aga samas nii olulised. Lahe, lahe...

Manjana ütles ...

pliis-pliis-pliis, kirjuta sellest ulmejutulaborisse, palun-palun-palun! (sa ju tead, et meil just algas unenägudest tulnud ulmejuttude kirjutamise kuu)