pühapäev, 5. jaanuar 2014

Surve

Selline hästi tõhus päev.
Ujud ja teed lõualangetusi. Venitad pärast korralikult ja sööd päev otsa ainult päris sööki.
Saun ja dušš endale ja lastele, puhtad voodipesud. Kirjutad nii üllatavalt palju tähtsat ilukirjandust ja kõik kirjasaanu tundub nii õige. Pesed puhtaks kaks masinatäit pesu, pesumasina, kõik suured peeglid, vannitoa kraanikausi, ja pesud sead pealegi kuivama ka. Kuivad pesud paned kappi.
Loed paarsada lehekülge ilukirjandust, lepid täpselt kokku homse perekohtumise ja mängu, käid nende jaoks poes, ja saad (tundub et) enne ühte veel voodissegi õhtul.
Ainus, mis päeva ära rikub, on teadmine, et homme seda kõike ei saa, sest homme on juba vaja kodust kaugele minna ja terve päev ära olla, aktiivsused, ülesanded ja nõme.
Olen ajaga täiesti kinni jooksnud jälle, sest millal siis kursatööprojekti vormistamine ikkagi, ja kas saaks natuke veel ainult kirjutada ja kodune olla?

Ja nüüd nüke: ainus põhjus, miks kõik  need asjad said täna tehtud, on teadmine, et homme ei saa. Homme on vaja kodust kaugele minna ja muid asju teha ja nõme.
Kui see äramineku- ja aktiivsuspäev oleks nt ülehomme, oleksin heal juhul saanud tehtud kolmandiku tänastest asjadest.
Sest pole survet - pole ka tegevust.

Selline tore inimene.

4 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Ja siis ma veel mõtlen, et mu lemmikvariant puhkepäevi oleks nii, nagu toredas raamatus "Klassiõhtu" ette pandi. Et pühad tõmmatakse loosiga ja hommikuti sõidab mööda linna ringi valjuhääldiga auto, kust antakse teada: "Luckenau elanikud, meie linnale langeb täna püha! Jääge rahulikult voodisse! On puhkepäev!"

kask jaan ütles ...

ma olen märganud, et mind motiveerib peamiselt hirm. Kui hirmu tase on madal, siis ma ei liiguta lillegi. Aga kui nivoo hakkab ületama kriitilist taset, siis muutun hullult tootlikuks. Ma arvan, et see on tegelikult väga mõistlik. Vaata loodusrahvaid -ega nemad kah ei vehi pidevalt tööd teha. Kui kõht on täis ja päike paistab, polegi mõtet rapsida, sest see kulutab kaloreid mida tuleb hakata kohe tööga kompenseerima. Loogiline ongi see, et arukam on passida niisama, kui rahmeldada ja jõudu kulutada.

notsu ütles ...

hmm, mul on enamasti vist suisa vastupidi. st pigem motiveerib jõudeolek ja mitte rahmeldamisele järgneval, vaid eelneval päeval. st et ma olen legitiimselt - nii et ma isegi iseendale luban - päev otsa molutanud. selline päev, kus mitte midagi ei pea. ja kus siis tuleb järsku järgmisel päeval tööisu.

kuna vahepeal oli kaks tööd korraga käsil, sest üks oli väga äge, aga teise eest, mis oli kõigest natuke äge, sai seevastu raha, siis ei olnud kuude viisi ühtegi sellist süümepiinadeta molutamise päeva ja siis imbus molutamine salakavalalt igasse päeva sisse. võiks ju õppida ja endale molutamise päevi teha, sest selle arvel läheb pärast töötegemine nii palju paremini. aga esialgu ei oska veel seda vastikut süütunnet välja lülitada ja süütundega molutamisest ei ole kasu.

Anonüümne ütles ...

Töö on lohe, mille maharaiutud peade asemel kasvavad kohe uued. Mida kiiremini raiud, seda kiiremini kasvavad. Järelikult tuleb leida mõistlik tempo.