kolmapäev, 19. veebruar 2014

A kuidas siis edasi?

Ma saan terveks, eile võtsin viimased antibiootikumid kuuri lõpus ja täna...
Täna, laksti, jääb laps haigeks.

Ma olen nüüd kuu aja jooksul olnud kaks korda nii haige, nagu viimasel kümnel aastal pole olnud (viimane kord lausa nii, nagu viimasel 15 aastal pole olnud).
See eelnimetet laps on aga juba kolmandat korda kuu aja sees kodus 38+ palavikuga.
Tahaks kellelegi peksa anda, sest ilmselgelt on see kellegi minust väljaspool seisva isiku SÜÜ, et me oleme kogu aeg haiged, sest ma ei oleks ju nii haige ja ei mõjutaks last oma rõvedate bakterite ja viirustega nii jõledalt (kuigi ilmselt ta ikka jookseks lahtise jopelukuga -15-se ilmaga lumes või saabuks koju nii märgade saabastega, et sealt tuleb vett välja valada, kuna oli ometi nii õudsalt lõbus), kui ma poleks nii viimase piiri peal väsinud ja stressis.
Samas - jätkuvalt ei ole mul mingit seaduslikku kohustust seal koolis käia, sinna kõrvale elu elamisest rääkimata.
Ma võiks mitte teha kõiki neid asju, mida ma haigest pärast tegin. Ma võiks mitte viia oma teisele lapsele klarnetit, kui ta selle proovi minnes maha unustab. Ma võiks mitte minna praktikale niipea, kui pildi enam-vähen ette võtan. Ja muidugi ma võiks mitte sõpru silmaga näha, nagu kunagi.
Kas see oleks õigem elu?

Hinges on suur segadus: kas peaks igal võimalusel kohe ja täiega viskuma tagasi selle perutava hobuse selga, mis jookseb neljas suunas korraga, hammustab ja lööb takka üles, ning tegema tasa ka haigustega kaotatud välgukiirusel, sest muidu on perse majas? Või peaks võtma tasakesi, sõitma mingi käruga jupsadi-jumpsadi ühes suunas korraga, vaatama, kuidas tervis ja meeleolu vastu peavad, ning üldse mitte põdema selle kõige pärast, mida parasjagu ei tee ja ei ole. Olema haigele lapsele armas soe kodune emme, kes vaikselt praktikatöö valmis nokitseb ning siis akadeemilisele läheb ja romaani kirjutab?

Mõlemad võimalused tunduvad maksimaalselt hirmutavad. Ma ei ole piisavalt tugev inimene kummagi jaoks.
Sitt.

33 kommentaari:

Käib siin lugemas... ütles ...

No kuule, mingi pluss võiks ka olla miinuste kõrval. Laps saab terveks ja elu läheb kenasti edasi.:)
Stress saada pikalt! Ei ole siin midagi, et võtab kätte ja tuleb istub sulle ülbelt pähe. Saada minema! :)
Mina sinu asemel jätaks kooli pooleli ja üritaks leida sobiva töö, teenistuse või mis iganes väljundi millega kaasneks ka materiaalne sissetulek. Aga see on ainult minu arvamus...

Kaur Virunurm ütles ...

See ei ole ju tegelikult küsimus, eksju.

Anonüümne ütles ...

Kui siin küsimust ei ole, siis ilmselt keegi meist näeb valesti? Minu meelest on see vägagi austusväärne, kui inimene julgeb tunnistada, et tal on küsimusi ja on probleeme...

väga väga naine ütles ...

No ses mõttes ei ole küsimus, et ega ma teistelt vastuseid ei eelda ega oota tõesti.

Phmt on tegu tõdemusega, et kõik kisub põhjalikult perse ja mu katsed end vabaks raputada mässivad ainult käed-jalad hullemini sisse.
Vabandust, kujundid tegelt ei ole väga hea viis asjadest rääkida.

Ütleb siis nii: ilgelt sitt on ja ma ei näe ühtegi võimalust muuta olukorda nii, et enam ei oleks sitt.
Valida on samas võimalik küll, mitmete erinevate sittade vahel nimelt.

Anonüümne ütles ...

sul on aega teha seda kursatööd miljon. terviseõenduse arvestuse pead enne praksi ära tegema st enne 10ndat (tsekka fb kordamisküsimusi).
ja ära unusta ÕIS'is õppetoetust taodelda (!!!):P

vähem kui 1 aasta jäänud, 2,5 seljataga. ei näe tõesti küsimust.

K.

väga väga naine ütles ...

no esmalt tuleb praktikatöö ära esitada, sellega on natukene kiire vist juba...

kask jaan ütles ...

Elu lõhub meid lõpuks vist täitsa ära...

väga väga naine ütles ...

See oli praegu kuidagi julgustav tõdemus.
Kui juhtub ka sedavõrd toredate inimestega nagu eelkõneleja, siis vbla ei olegi kohati tükikesteks pudeneda nii halb ja madal.

väga väga naine ütles ...

ja siis veel see sõna: "meid".
see ju kõlab, nagu oleks mul (kui loomal) lausa kari, mis siis, et virtuaalne.

täh.

Toomas ütles ...

Ilmselt kui kommentaariumisse koguneksid eesti parimad ängajad, kes takka kiidaksid kui sitt ikka tegelikult on ja kui sitad on kõik valikud ja kuidas ELU (?!) inimest lõhub, ai, ai, ai, küll on kole....siis oleks naine tänulik ja ta saaks jõudu :)

Võta nüüd lõpuks ometi midagi ette, naine! Muuda oma mõtlemist ja suhtumist ning näis kas midagi muutub...

Nii raske on uskuda, et mõnele vist lausa sobib ving ja äng. Sellepärast on raske uskuda, et endal läheb enamjaolt hästi. Ja reaalselt läheb. Elu on ilus :)

Anonüümne ütles ...

Toomas, muidugi on elu oma põhiolemuselt ilus -siis, kui kõik on hästi ja tore ja sinu otsustest tõepoolest sõltub su elu kulg. Kuid on inimesi ja elusid, kus sellist hetke peaaegu polegi kunagi olnud, sest stardipositsioonid on olnud väga kehvad või on juhtunud midagi, mis toob kaasa vaid lootusetust ja väsimust (ma ei räägi käsoleva blogi omanikust vaid üldiselt). On inimesi, kellel pole enam jõudu, et üldse midagi otsustada või muuta. Inimesi, kes elavad oma jõu ja hakkamasaamise viimasel piiril.

Toomas, sina usud, et kõik sõltub sinu mõtteviisist, tahtest ja otsustest. Mina sellesse ei usu, sest inimese elu sõltub ajast ja kohast, juhusest, saatusest ja kaasinimeste heast -või halvast -tahtest.

See, kes sa täna oled Toomas, on seotud pigem su õnneliku arvuga, kui sinu enda tublidusega.
asjadest II

Toomas ütles ...

Vabandust, mis asi on "õnnelik arv" ? Ausalt, ei oska isegi aimata, mida sa selle all mõtled...ülejäänu su jutust on arusaadav ja mõistetav.

Anonüümne ütles ...

Õnnelik arv tähendab seda, et sa ei sündinud jõhkarditest vanemate perekonda, sul polnud kaasasündinud hepatiiti ega hüperaktiivsust, sind ei piinatud ega alandatud piirini, mis oleks jätnud sulle eluaegse jälje. Su lähedased ei vaja oma puude vmt tõttu pidevat hoolt.

asjadest

Anonüümne ütles ...

Ah jaa, Õnnelik Arv on ka see, et sa ei sündinud tüdrukuna moslemite perekonda. Ja sind ei jäetud lastekodusse...

asjadest

Toomas ütles ...

Ka see on vaieldav, et inimese elu sõltub ajast ja kohast, juhusest, saatusest ja kaasinimeste blablablast nagu üks kommenteerija isegi vist julges väita (?) Minu meelest ei sõltu nii väga. Tulekski alustad sellest, et ei lase sellest sõltuda. Oled sõltumatu ja alustad otsast. Alustad TÖÖD iseendaga.....
Naisel on lapsed (ülitoredad lapsed?) ja see on paratamatu fakt, et eelkõige nende nimel tuleb hambad ristis veelgi rohkem pingutada. Aga üksikema staatuse valik oli tal vabatahtlik nagu ma olen aru saanud. Samas, leian, et isegi tema olukorras on alati vähemalt üks võimalus eluolu kergemaks muuta. Virisemise ja tahtejõuetusega loomulikult ei jõua kuigi kaugele. Väsimus ja haigused on mööduvad, vähemalt antud inimese elus ei ole ju tegemist äärmuslike kõrvalekalletega?

Toomas ütles ...

Ahsoo, sel juhul ma ei liigitu kuidagi "õnnelik arvu" alla:). Ilmselt siinolijatest ei ole keegi kaelapidi nii sügaval sita sees olnud, kui mina kunagi...

Anonüümne ütles ...

Toomas, hea mõtteviis, täiega nõus. Kui täna hambaid kiristasin, et ei olnud ühe suure ja olulise asjaga hakkama saanud ja otsisin seina, mille vastu otsmikku korduvalt ja kiiresti toetada, patsutas üks sõber õlale ja itsitas, et ära hala, mida suurem tagasilöök, seda suurem on sul nüüd hoovõtujooks.

Tõesti, väga palju on mõtteviisis kinni. See ei ole sugugi süüdistus blogiautorile, sest halada on mõnikord väga vaja, vaid pigem nagu tõdemus, et midagi saab muuta. Üks mees ütles, et eestlased on ärakeeranud enesesäilitusinstinktist aastakümneid harjutanud negatiivset mõtlemist, ja kui keegi julgeb öelda, et heh, elu on tegelikult ilus, siis suhtutakse temasse kui ullikesse, sest "pill tuleb pika ilu peale". Tuhka ta tuleb, pika ilu peale tuleb rohkem ilu tavaliselt. Ja pika pilli peale tuleb veel rohkem pilli.

Aga nõrkushetked on inimlikud ja lubatud. Mõnikord ongi nõme. Aga üldiselt on elu ilus :) Ja selleks, et seda tunda ja välja öelda, ei peagi olema sündinud, hõbelusikas suus, või olema hüperaktiivne üle-entusiastlik homo.

väga väga naine ütles ...

mmurca kirjutas hiljuti midagi selle kohta, kuidas mõnel inimesel on kohati vajadus, siiralt ja heasoovlikult, esitada käibetõdesid ja ise sealjuures uskuda, et sellest ongi midagi abi.

http://mmurca.blogspot.com/2014/02/i-want-perfect-body-i-want-perfect-soul.html

(saladus: tegelt ei ole.
need asjad ei funka nii, et keegi ütleb sulle "Ära ole nii hale tropp, et end õnnetuna ja jõuetuna tunned" ja siis sa kohe oledki rõõmus.
%egelt sa lihtsalt tunned end rohkem nagu hale tropp seepeale. Sest näe, isegi teised märkavad ja ütlevad ju.)

Toomas ütles ...

Naine, kui süvenev meeleoluhäire võib olla nüüdseks juba sinu ajukeemia häiritusest tingitud, mis võib ka tähendada, et pööre on haiglaslik, aga samas ka ravitav ja ainuüksi oma mōttejōuga enam võitu ei saa, siis võid ju vastava medasutuse poole abi saamiseks pöörduda. Endal läbitud etapp kunagi ammu...aga tollal ei olnud ülekaalus mõte, et olen mingi saamatu tropp, vaid oli pidev õudne ja õõvastav hirm, et APPI mis minuga toimub, miks ma üldse ei näe ja ei tunneta enam seda ilu ja headust mis mind ümbritses...see OLI kohutav, toona vist mõistsin esimest korda mis põhjusel inimesed on võimelised siutsiidiks. Aga see möödus :)

p.s. küll on meeldiv tõdeda, et mõni veel on sama usku. Tänan toetuse eest eespool sõnavõtjat:)

Toomas ütles ...

Siutsiid tähendab suitsiidi niisiis :)

Kaur Virunurm ütles ...

Siutsiid - enda twitteri konto kustutamine.

Kaur Virunurm ütles ...

Edasi saab näiteks see, et lapsed saavad tasapisi vanemaks ja on aina rohkem oma jalgadel. Unustab klarneti - sõidab ise koju või helistab poiss-sõbrale. Aga, et pmst saavad nad oma ajaga aina rohkem ise hakkama.

Samas raha vajavad nad aina rohkem.

Ja muidugi võib lapsi ka juurde tulla.

Negatiivse poole poolt. Õendus on aja mõttes vist kõige raskem valik üldse. Tuttavad õed just ei kurda liigse vaba aja üle.

notsu ütles ...

Võimalusi elu kergemaks muuta ja lahendusi ikka leidub - aga vahel võibki lahendus olla see, kui lubada endale olla vähem tubli. vähematel aladel korraga tubli. lubada endal olla kõigest täpselt nii tubli kui juba oled, sest kui hoolega vaadata, siis ongi seda juba igavesti palju ja rohkem nagunii ei jaksa, tähendab: milleks ennast peksta, kui sellest rohkem jaksama ei hakka nagunii.

ja siis töötavad soovitused stiilis "ole tublim, missa virised" hoopis selle lahenduse vastu.

ma saan aru, et Toomas ei mõelnud võib-olla täpselt nii, et "magamine on nõrkadele ja normaalne inimene on ka 40-kraadise palavikuga supertöötaja-õppija-lapsevanem pluss seltskonna hing ja nalja ja naeru keskpunkt", aga natuke nii ta välja kukkus.

notsu ütles ...

ja noh, kliiniline depressioon on üks asi ja tahab muidugi ravi, kui see juba on. aga kui parajasti on sitt enesetunne vahetult pärast kõrget palavikku ja pikka magamatust, siis ei ole norutunne tingimata millegi kliinilise sümptom. rääkimata sellisest kahtlaselt defineeritud asjast nagu tahtejõuetus.

organism tahab vahel aega maha võtta, me ei ole ehitatud niiviisi, et lakkamatult pürgfaasis olla. pika rabelemise järel ärakukkumine ongi normaalne.

nii et vara nagu veel diagnoosima hakata. interneti kaudu.

Kaur Virunurm ütles ...

Notsul on kogu aeg õigus. (ilma vähimagi irooniata).

Ja naine, sa OLED tubli kogu aeg, eks sa saad ise aru ka, ma lihtsalt kinnitan sõltumata vaatleja poolt üle.

Katariina ütles ...

Kusjuures käibetõed on väga tõsised asjad, see, et nendeni on mingil hetkel jõudnud keskmisest suurem arv inimesi, kes siis tahavad oma mõistmist jagada, ei tee neid sugugi vähemväärtuslikuks. Statistilises mõttes lausa vastupidi.

Mul on endal selline kogemus käibetõdedega, et need muutuvad tsitaadiraamatu targutavast blablablast valusalt sisukaks siis, kui sa oled mingi eriti tõsise kogemuse läbinuna neile iseenese sõnastuse leidnud - ja siis saanud aru, et sinu ERITI VÄRTUSLIK kogemus, midagi, mis oli nii ahhaa-oh-issand, kui vähegi sai olla, on sõnastuses taandatav mingi lihtsa käibetõeni.

Nii, et seal on kõik suuresti sõnastuses ja nende sõnade taha enese kogemuse leidmises kinni, valdav enamus käibetõdesid on lihtsalt väga suure kogemusbaasi pealt tehtud üldistus, mis paraku ei pruugi kuigi sügavasti kõnetada.

Ma arvan.

väga väga naine ütles ...

just, notsul oli õigus. Jälle =)
Kui aega seen, teen sellest postituse varsti, kuidas ma kõik kuradile saatsin ja loobusin olemast tubli (vähemalt veidiks ajaks).

Toomas ütles ...

Ehjah, tōeliselt tore, et Notsud ja Murcad ka olemas on:) (siiralt mōtlen). See ka ju ilusa elu üks osa.
Naisele jõu ja julguse jätku!

Anonüümne ütles ...

Mind paneb notsu veatus näiteks natukene hirmu tundma (a see on muidugi hoopis teine teema).

asjadest

väga väga naine ütles ...

aa, ja ma käibetõdest arvan tegelt täpselt samamoodi kui Katariinagi.

Aga sellega ongi see, et kui tuleb keegi ja ütleb sulle asju, mida sa nagunii tead, siis peab ta neid ütlema vähemalt kuidagi uut moodi, et panna sind nende asjade üle ka reaalselt uuesti teismoodi mõtlema.

Kaur Virunurm ütles ...

Mehed arvavad, et tuleb öelda mitte uut moodi, vaid kõvemini, ja koos rusika näitamisega.

notsu ütles ...

ise oled veatu, tahaks öelda.

a asja juurde: siis peab ta neid ütlema vähemalt kuidagi uut moodi - ma ei tea, kuidas teistel, aga ma suudan selliseid asju kõige paremini kuulda võtta, kui neid öeldaks kuidagi isiklikult positsioonilt. mitte üldistuse, vaid konkreetsusena, "mul oli nii-ja-nii ja kujuta pilti, ühel hetkel tegin seda, teist ja kolmandat ja töötas!" See jätab mulle endale vabaduse üldistus moodustada. või moodustamata jätta, kui mu oma kogemused on teistsugused. üldistavad soovitused ju sellepärast käivadki närvidele, et sinna juurde käib eeldamine à la "küllap sa, abivajaja, juba sellele harju keskmisele vastad, küll ma juba tean, ma ei pea kuulamagi, mis sa ise räägid". ikka tahaks, et kui keegi juba suhtlema tuleb, siis ta suhtleks minu, mitte oma ettekujutusega harju keskmisest.

notsu ütles ...

(sest mitte keegi ei ole täpselt ja igas punktis harju keskmine.)