reede, 14. veebruar 2014

Vananev tšikk vaatas haiguse ajal ära poolteist hooaega teleseriaali

ehk tänavune Valentinipäeva-eri.

Teate, mis juhtub, kui endasse lugusid lubada?
Filme vaadata, raamatuid lugeda, kasvõi laulusõnu kuulata?
Sa hakkad maailma natuke teistmoodi nägema. See juhtub.
Eriti kummaline on, et see kipub juhtuma isegi siis, kui sa oled juba tulnud ära pika tee nende avastuste juurest ja juba ammu täiesti uute tõdede juures omadega - piisavalt hea lugu piisavalt hästi esitatuna, ja korraga põrnitsed sa jälle mõnd (või võib-olla korraga mitut) hurmava naeratuse, pika mantli ja haavatud hingega särasilmalist meest, ja mõtled: "Aga... äkki nad ei lõhukski mind ära? Äkki oleks mõtet: mehel natuke vähem nukker ja mul natuke vähem triviaalne? Äkki, äkki - äkki oleks... ilus?"
Sest noh.
Sa nägid seda sorti lugu, sealjuures täiesti arusaamatu naistegelasega, kes eelistas vinge naeratusega ja sundimatult flirtivale mantlimehele oma paksuvõitu, üsna rumalat ja veidi kamandavat kallimat, ja armusid natuke filmikangelasse ära. Ja su maailm on varjutatud mõttest "aga mina teeksin seda ometi paremini ju!"

Ma olen raamatuid ka vahepeal lugenud. Üllatavalt mitut, arvestades kui kiire oli - aga nad olid mulle vaimse teki eest, mille saab üle pea tõmmata ja natuke aega päevas mitte oma elu märgata. Enamik neist läksid otse naha alla ja roomasid seal ringi, veidrad vingerdavad mügarad, ning tegid mu seest hellaks.
Mis siis, et labasus ja valed. Kogemustekorjaja on näinud, kuidas valed on kaunid varjavad katted elu õudse alastuse ees. Ma hindan valesid, neid ilusaid.
Tänu raamatutele oli säravanaeratuselisel teleimel lihtsam samuti sisse pääseda.

Lisaks polnud paha hetk ka tuvastus, et emake maa küll, see tegelane-mees on olemuslikult - mingite peamiste ehituskivide osas - väga nagu mina.
Kõige lahedam tegelane loos on neist ühtlasi kõige rohkem minu moodi. Pole paha.
(Siis mul tuli meelde see autistliku lapse asi ja nii äge enam polnud, aga häh - natuke ikka. Sest seal olid need teised tegelased ka ja nemad olid siiski veel palju rohkem puntras oma "teha hästi ja saada preemia" võrrandi sees.
+ nii kuradi lohukeserikast naeratust polnud neil kellelgi.)



Sain selle loo kunagi Linnariietest. See, kemps ja suitsuruum päästsid mind ja mu pagevat mõistust mu kõige piinarikkama praktika ajal 2012.a kevadel. 

Vaimse tervise praks sai tänase, antibiootikumidest läbiimbunud tööpäevaga, otsa. Ränkraske oli - aga väga hea tunde andis ka. Praktika, kus ma tundsin, et see ongi päris asi juba. 
Mitte mingi kuradi lõputu ettevalmistus eiteamilleks.

Kommentaare ei ole: